Pühapäev, 7. oktoober 2012

Orienteerumisülesannetega rogain

Järjekorras minule 3. osalemine TAOK rogainil, mis seekord toimus minu sünnikandis Võrumaal.
Nagu meile nõuka ajal koolis õpetati, tuleb igat suuremat ja tähtsamat juttu alustada kiitusega targa partei suundadest, suure Lenini poolt maha pandud tähistest ning kõige selle jura seostest kirjutatava jutuga. Olen alati TAOK rogainijuttu alustanud kiitusega korraldajetele ning ei murra ka seekord traditsiooni (ja erandina nõuka aegsete kiitmistega on praegune kiitus ikka puhtast südamest): igati hästi korraldatud, kaunis maastik, lahe seltskond. Ainuke piske miinus oli kaart, mis juba 1,5 tunni järel kaotas oma värve murdekohtades, kuid see ei vääri virisemist.
Võistkonnaks oli meeskond koos Priiduga.Tiimi nimeks panin "Noored veteranid", arvestades enda noorusliku vanust ja Priidu oma, kes järgmine aasta saab ka 40 aastastega koos võistelda.
Plaan A. Kõik algab planeerimisest, resursside hindamisest ja vajalikul hetkel plaani korrigeerimisest. Eks ajaloos on nii häid kui ka halbu plaane olnud, eriti sõjaajalugu kubiseb neist. Ja ajalugu lugedes on selge, et plaani õnnestumine ei sõltu ainult geniaalse plaani koostajast, keda hiljem tihti kiputakse peale võitu ülehindama, vaid siiski üsna suurest õnnefaktorist.
Kui tavaliselt oleme rogainis ennast ülehinnanud, siis seekord sai alahinnatud. Panin plaani 60 km jooksu, koefitsent 1,3, ehk siis 46 km linnulennult,mis tegi ca 155 cm kaardil. Nii sai ka niit maha märgitud. Märkisin kaardile ka orienteeruvad tunnid, kahjuks pliiatsiga, mis hiljem enam näha polnud. Plaan oli võtta alustuseks põhja poolt 36-51-41-52 ning siis suunduda lõuna poole Piusa jõe läänekallast pidi, lõunas korjata viiesed punktid liikudes läände ja siis tulla tagasi põhja suunas. Kaardi äärepunktid idas 38 ja läänes 54 tundusid liig kaugel ja jätsime need kohe välja. Lõpus polnud palju punkte valida: Tabina järve põhja pool 43, siis 29 ja 20 ja finis. Kui aega on, siis ka 37 sisse haarata.
Start antud ja liikusime kolonnis üle silla mäkke ja rahvamass liigub ülesmäge ikka aeglaselt ning mööda joosta ka ei saa, sest rada on kitsas. Priit ei läbenud aga oodata, oli täis energiat ning kihutas järsust kallakust üles nagu kaljukits. Mul ei jäänud muud üle, kui järgneda, kuigi oli karta, et alguse korralikud mäejooksud annavad lõpus topelt väsimust.
Peale 36 suundusime 51 punkti kus tegime esimese 5 minutit viga, sattudes valesse orvandisse. Punkt 41 tuli kergelt, samuti oli korralik teerada sisse tallatud juba 52 punkti. Kuid Piusa jõeoru kallastel üles alla jooksmine on ikka raske tegevus, aga võistluse alguses sallitav. Strateegiliselt oli igati õige joosta mägesid alguses ja lõppu jätta veidi kergem rada.
Mägine maastik ja punktide paigutus nõudsid pidevat orienteerumist ainsaks abiks olid teiste rogainijate jalajäljed. Punkti 40 liikusime koos Heiti Hallikmaga ja arvestades reljeefi pidi see lihtne olema, kuid  ikkagi õnnestus liikuda punktist mööda mäe lääneküljele. Järjekordne tõdemus, et ära usalda kedagi peale iseenda. Kuid üldiselt me ikkagi usaldasime teisi, sest suht paljudes kohtades olid rogainijad korraliku trassi ette trampinud, mis tegi nii mõnegi punkti leidmise üsna lihtsaks.
Esimenesed lõunapoolsed punktid tulid kergelt, suunaga põhja poole koperdasime punkti 59 otsingul: suundusime peale 31 liialt loodesse, ise arvasime, et oleme selle pisikese teeraja peal, mis põhja läheb. Kuid tegelikult olime mingil kaduval rajal, mida kaardil polnud ja kaldusime liiast läände, siit väike viga 4 minutit oma asukoha paikapanemisel.
Seejärel õnnestus minul piki teed joostes teha järgmised 5 minutit viga: suundusime 50 punkti poole ja magasin õige teeotsa maha. Kuigi Priit ütles, et peame ära pöörama, olin kindel, et peame veel veidi jooksma. Jooksmine on ju kasulik!
Peale 50 võtsime 58, 55 ning läksime 49 peale. Priidul tuli esimene kriis ja väsimus ning stardjärgset särtsu enam polnud. Nii ma siis jooksin tast ca 5-10m eespool, et tal oleks motivatsiooni mulle järgi jõuda. Mul endal oli enesetunne hea ning kuigi ka minul tuleb tavaliselt väsimus kallale, siis seekord polnud häda midagi: oleks võinud kiireminigi liikuda.
49 punkt polnud päris õiges kohas, lisaks oli seal mingi paralleelne siht kaardil märgitule ja kõik see tegi meile 7 minutit viga. Enne 49 punkti sai täis 4 tundi, distatns oli 31,5 km, ehk siis olime jooksnud rohkem kui plaanitud, samas ajamärked kaardil näitasid, et oleme graafikust maas.
Peale 49 võtsime 26 ning siis oli plaan 32 minna. Selleks jooksime üle lagendiku talu juurde ja siis Priit ütles, et tegelikult on talu taga olev väli keeluala, mida kaardil küll polnud, kuid stardis oli selle kohta infot antud. Mul oli see algselt pliiatsiga kaardile kantud, kuid vajalikuks hetkeks muidugi maha kulunud.
Kuidagi automaatselt suundusime põhja suunas ja tegime otsuse, et jätame selle 32 välja, kuna tundus, et nagunii olema ajast maas. Tagantjärgi tarkusena oli see viga.
Järgmised punktid olid 35-39-22-57-48-53.  aega oli kulunud 5,5 tundi ja üha enam tundus, et oleme siiski graafikust ca 35-40 minutiga eest. Aga me ei teinud plaani muudatusi, kuigi oleks pidanud just siis tegema kaare läände ning korjama ära punkti 25. Suundusime 34 ja sealt 47 punkti.
Peale 47 lõpetas minu Garmini kell töö, aega oli kulunud 5h 56 minutit ning läbitud 45,2 km. Vaatamata Priidu raskustele olime liikunud suhteliselt kiirelt. Peale järvetagust 43 hakkasin juba vaatama, mida veel võiks teha, et mitte liiga vara finishi jõuda. Aga valida miskit polnud, plaan oli 29-37-20 ning ainus lähedal olev mittevõetud punkt oli 28.  Peale 29 otsustasimegi võtta ka 28, mis tegi küll edasi tagasi jooksu, kuid sellest enamus oli tee peale.
Liikudes 37 punkti õnnestus veel alguses ronida ka vale (lõunapoolse künka otsa), sest arvasime, et see punkti on ju nii selge ja lihtsalt võetav. Ja edasi oligi tee finishi suunas läbi punkti 20. Aeg 7 tundi 35 minutit, punkte 116 ja koht 11.
Tagantjärele tarkus. Tuleb teha parem plaan, täpsemini märkida ajagraafik ning jätta võimalusi korrigeerimiseks. Praegusel rogainil oli korrektsioonide tegemine raske, kuid võimalik: peale 44 oleks võinud võtta ka 30 ja 27 ning siis alles 33 punkti.
Võtmata jäi 32, mis oli suhteliselt tee peal, kui oleks alguses kohe valinud õige tee: oma viga, et kaardile keeluala pliiatsiga märkisin, tuleb vastav marker hankida!
Peale 53 oleks pidanud tegema 25-24-54, oleks saanud 9 punkti 3 asemel!
Kokkuvõtvalt: oleks olnud reaalne ca 10 punkti rohkem võtta. Aga orienteerumises jäetakse alati vigade parandamise võimalus! Järgmine aasta.









Reede, 24. august 2012

Pidu Vasalemmas

Eesti Taasiseseisvumise päeva tähistasin sportimisega Vasalemmas, võistluseks XTeami korraldatud 5 tunnine XTseiklus ning tiimikaaslaseks Anneken. Võistkonna nimeks valisin Party&Sport arvestades Annekeni põhilisi harrastusi ja eks oli ju ka pidupäev ning tegime ka sporti.
Jooksuetapp
Osalesid ka Annekeni sõbrad Imbi ja Indrek tiimiga Nobens ning Meelika ja Priit tiimiga CoDrivers. Seega oli meil omavahelist konkurentsi piisavalt ja Anneken üritas veel enne starti võitlusmeeleolu üles kütta ning miskit kaotajatele kohustuseks panna. Kuid keegi vedu ei võtnud ja nii starditi vaid stiimuliga enda jaoks hästi võistelda.
Algas seiklus Rummu karjääri äärest stardiülesandega, milles tuli ära arvata OMi tulemusi. Saime sellega suht kiirelt hakkama ja isegi ilma vigadeta ning suundusime jalgsietapile kolmanda tiimina. Käigupealt panin plaaniks algul läände, siis lõuna poole ja kui jõuab, siis ida poolt karjääri tagasi vahetusalasse. Ja jõudsime küll! Punktid polnud just eriti keerulised leida ja tundus ka, et ega väga palju teevalikuid polnudki. Enamus esiotsa tiime tegi sama ringi: alustati tuhamäest, siis 25, 24, 47, 36, 55, 45, 37 ning seejärel oli valikuks kas tagasitee või lõuna poole suuremaid punkte 52, 51 jahtima.
Olime suht suure pundiga kuni punktini 36 koos, siis jäin seal veidi kokutama ning imetlesin ilusat paksu rästikut. Tundus, et esimesed tiimid panid 36 punktist otse läbi metsa 55 poole, meie tegime siiski tee kaudu ringi ja 55 punkti juures tulid liidrid meile vastu. See mõne minutine vahe sälis kuni jooksuetapi lõpuni.
Jooksuetapi lõunapoolsed punktid jooksime mingi meeste kolmiktiimi taga, tegu oli vist lõplikus järjestuses 2 tiimiga "Team 30+ Baltyre" meeskonnaga. Igatahes oli selge tee ja lihtsad punktid ees ning ma ise tegelesin põhiliselt rattakaardi uurimisega.
Rattaetapp
Anneken kruttis jooksu lõpu poole tempot juurde ja nii möödusime viimaste kilomeetritega ka neist meestest. Tunnustavalt tuleb mainida, et olime rajal 2h ja 14 minutit ning saime 56 punkti. See oli 3 minutit kauem kui tugevad ja tuntud SKM tiimi mehed vennad Eensaared (Euroopa meistrid rogainis!) ja vaid minut kauem kui meie konkurendid Heiti Hallikma ja Elo Saue, punktide arv oli meil kõigil sama. Kuigi SKM ei saanud stardiülesandest punkte ning nad jooksid kusagilt 2 punkti võrra enam.
Anneken ületas end, kuid kahjuks vist keeras ka vindi veidi üle, sest rattaetapp ei kujunenud talle enam nii kergeks. Pigem raskeks. Või isegi väga raskeks. Ja eks ma aitasin ka oma teevalikutega raskusastme tõstmisele kaasa!
Pagana attakaart oli mastaabis 1:50000, mis tegi rattaseljas selle lugemise ikka väga raskeks, kuid seda muret tugevad tiimid vist ei tunne.
Alustasime ilusti korralikus tempos suunaga punkti 24 poole, kiirus veid üle 30 km/h. Kuni punktini pidas Anneken vastu, siis tunnistas, et rohkem ei jõua ja tempo tuli maha võtta.
Järgnes punkt 36 ja siis läksime punkti 35, mis pidi ka lihtne olema, kuid otsisime seda üle 8 minuti. Kuna tegu oli ühise punktiga nii jooksu kui ka rattarajale, siis kasutasin rohkem jooksukaarti, sest seal oli ikka miskit ka näha. Kahjuks ei lugenud kohe legendi ja üritasin olemasolevate lohade järgi punkti ära tabada. Arvestades lohade rohkust ei olnud me vist ainukesed lollikesed! Olin juba loobumas, kui Anneken karjääri lääneservas punkti märkas - täpselt selles kohas nagu oli legendis kirjas. Kirusin kurjasti ja sõitsime edasi punkti 43 ning sealt 46 poole. Enne 46 punkti oli teid rohkem kui kaardil ja see ajas mind segadusse, vahel tundus juba, et olen eksinud, kuid siis jõudsin karjäärini välja sealt saime ka punkti. Jälle kadus väärtuslikke minuteid ca 5-7 kaardi uurimisele ja oma asukoha paikapanemisel.
Järgnesid punktid 54 ja 34, mille leidmiseks tuli ka legendi lugeda ning siis polnud raske punkte leida. Peale 34 läksime 55, siis 22, 37, 32. Vahepeal jõudis Anneken porisel teel kukkuda, enda kena riietuse ära määrida ja riided märjaks teha. Näha oli, et niigi raske olemine läks veel raskemaks, kuid tunnustan ta kanget iseloomu, mitte alla anda! Isegi kui ta sõnadest kostus ükskõiksust sõbranna Imbi võimaliku superhea rattatulemuse suhtes, mis võis ohustada meie jooksus saadud edumaad, ei andnud me alla, vaid liikusime järjekindlat edasi.
Punktist 40 sõitisme alguses mööda, kuigi üritasin seda pagana võsast kraavi teraselt jälgida ikkagi ei märganud punkti kohe. Punktis 51 jäi meil veel lõpuni aega ca 28 minutit: selle ajaga oleks pidanud rahulikult jõudma ka punkti 33 ja 21 (algselt planeerisn ka punkti 41 sisse), kuid siin tegin saatusliku teevaliku, mis pani Annekeni ja ka minu moraalse ning füüsilise ettevalmistuse äärmuslikule testimisele. Nimelt olime jooksuetapil läbinud peale 51 punkti põhja poole suunduva sihi, mis polnud just tegelikult tee, pigem joostud rajake ja oli selge, et seal rattaga sõitmine pole just kõige kiirem. Sellepärast otsustasin sõita 51 punktist otse itta kuni suurema teeni ja sealt juba põhjapoolsetesse punktidesse.
Kui oleks teadnud, mis tee meid seal ootab, siis poleks sinna suundunud: läbisime sealset 500 meetrit rohkem kui 10 minutit! Tegu oli mahalangenud puudega, soo, vesi, kõrge hein! Täiskomplekt toredaks ratas seljas liikumiseks!
Kirusin ja liikusin. Annekeni kirumist ma ei kuulnud, kuid arvan, et ta kirus nii rada kui ka mind! Kuid valikuid enam polnud, tuli edasi rühkida ja seda me ka tegime, tassides oma rattaid üle puude ja soo. Tee peal väljas jäi meil veel aega 11 minutit finishini ja ca 3,5 km sõita. Punkte enam võtta ei jõudnud. Lagendikul segas veel tugev vastutuul, kuid liikusime ikkagi 24-26 km/h. Ja jõudisme õigeaegselt ka kohale. Tulemuseks oli üldarvestuses 7. koht ning segatiimidest 2. koht! Anneken, vaeseke, oli täiesti läbi. Igatahes ülimalt tubli ja sitke sooritus temalt.
Võrreldes Imbi ja Indrekuga jäi meil vahet 11 punkti: sama, mille olime saavutanud jooksuga. Seega polnud meie rattakiirusel suurt häda midagi.
Oleksid: kui oleks suutnud veidikenegi kiiremini liikuda (või vähem vigu teha rattaetapi alguses), siis oleks võinud võtta punktid 41, 33, 21 ning saavutada segatiimidest esikoha.
Veel suurem "oleks": kui oleks aega jätkunud, siis 40 punkti juurest oli õige joosta 44 punkti, edasi tagasi jooksuks ca 1 km, ehk siis 10 minutit ja lisa 4 punkti saada.
Veidi väiksem "oleks": kui peale 51 oleks valinud jooksuetapiga sama raja punktini 33 ja 21, siis oleks saanud 5 lisapunkti ja üldjärjestuses parema koha.
Kuid eks üritab järgmine kord olla parem!









Laupäev, 28. juuli 2012

Orioni rogain Keila Joal

Järjekordne suurem orienteerumismatk oli 21.juulil toimunud Orioni rogain Keila Joal. Kuna Annekeni polnud, siis asendas teda Priit, kes on küll kunagi orienteerumisega tegelenud, kuid viimased aastad pole metsa saanud.
Eelnev juhend lubas kauneid vaateid ja ilusaid männikuid, merd ja jõge. Tegelikkus kujunes küll veidi teistsuguseks, kuigi trehvasime ka silmailu.

Päev enne starti ostsin korgipuust aluse ja nööpnõelad raja planeerimiseks. Polnud neid abivahendeid kunagi kasutanud, kuid eks ükskord pidi ka esimene kord olema.
Plaani tegime 60 km läbimisele, mille võtsin koefitsendiga 1,25 ehk siis 48 km kaardil ja arvestades kaardi mastaapi ning iga nõela peale kuluvat 6,5 mm rehkendasin vajaliku niidi pikkuse.
Esmane plaan kujunes visuaalsel vaatlemisel ning võtsime plaani alustada jõe läänekaldalt lähtudes väiksematest ja suundudes lõunasse suuremate punktide poole.
Edasi ka kaar Lohusalu sadamasse ning siis jõe idakaldale kagu suunda viimaseid tunde veetma.
Kas plaan oli hea või halb on raske otsustada, igatahes kui oleks plaani suutnud täita, siis me oleks olnud võitjad. Vaadates täitmata jäänud plaani, siis oli seda veel pea 8 km ehk siis terve tunni jagu, ülioptimistlik kui arvestada, et läbisime ca 58 km looduses. Järelikult oli ikka plaan liiga optimistlik või siis koefitsent 1,25 liig hea.

Kuid algus kulges normaalselt, võtsime esimese punktid 22, 21, 52 Järgmiseks oli jõe ääres olev 62 punkt, milleni enam nii kiiresti ei jõudnud. Esiteks kadus pisike rada enne suurt teed sootumaks võssa ja suundusime läbi võpsiku otse maanteeni. Teiseks oli teel mitmeid talusid, elektritarasid ning lehmasitaga kaetud karjamaid, mis sundisid meid pidevalt otsekurssi muutma.

Meie poolt läbitud punktid ja kilomeetrid tundide kaupa olid järgmised:

Tund       läbitud km kokku       saadud punkte
1              8,8                            9
2              17                             24
3              25                             15
4              30,5                          14
5              37                             12
6              45                             16
7              51                             11
8              58                              7

Seega esimesed 3 tundi oli tempo normaalne ja ka punkte tuli piisavalt.
Priit hoidis tempot üleval ja peale kolmandat tundi olin omadega suht väsinud. Eriti väsitav oli minu jaoks mets, võsa ja mätastega heinamaad, kus Priit triblas kergejalgselt üle ja ma üritasin autopiloodiga Priidu kandades püsida.
Esimese suurema vea tegime punktiga 70, kus peale maantee ületust üritasime otse liikuda punkti suunas, kuid sattusime metsas olevale tööstusehitusele, mida tegelikult kaardil polnud. See ajas meid segadusse ja arvasime, et oleme tublisti läände kaldunud. Igatahes saime seal tee peale ja rohkem metsas õnne ei proovinud.
Järgmine raskem tee oli punkti 63, kus tuli kulgeda elektriliini alla, mis oli küll suht lage ala, aga samas põlvini muda, vesi ja võsa. Kiirus langes tuntavalt. Tagantjärgi võib mõelda, et kas 63 punkt oma teravnurkse lõikega oligi õige võtta või oleks pidanud valima mõned väiksemad, kuid kergemi ligipääsetavamad punktid.
Kuid peale 37 joogipunkti suundusime 64 ja 51 suunas, mis kujunesid raskeimaks sel rogainil, eriti just teelõik 51-45. Lagendikud kaardil olid tegelikkuses madal mätastega võsa koos vee ja poriga. Läbisime sel tunnil 5 km/h, minu moraal langes ja kirusin, et kaardi järgi ei olnud võimalik aru saada, mis maastik tegelikult on. Lisaks kadus rada, mis suundus 51 punktist loodesse ära ja me kaldusime veidi varem lagendikke pidi lõunasse. Vahel tundus küll, et ega me ennast kaardil paika osanud panna, kuid leidus piisavalt märke ja ega me ära ei eksinud. Punkti 45 ümber olev lagendik oli samuti õudne kõrge heinaga mätastik.
Lõpuks pääsesime sealt tee peale, kuid olin ise veelgi rohkem väsinud ning lisaks ka moraalselt tüdinenud.
Lohusalu sadama ümbruses tegime vea ka punktiga 54, kus ei leidnud õiget läbipääsu majade vahelt mere äärde ning kaldusime liialt põhja. Priit ilmutas väsimuse märke ka punkti 48 suundumisel, ma ise oli juba enne vaikselt Priidu selja taga mõttevabalt sörkinud, lootes, et kaaslase orienteerumisvaist alt ei vea.
Seitsmendal tunnil ületasime jõe ja võtsime punkti 23, siis lõpetas ka GPS töö, aega oli kulunud 6.52 ja läbitud 51 km.
Viimase punktina võtsime punkti 31 ja tahtsime veel 35 minna, kuid vaadates aega ja järjekordset "kollast" võsalagendikku tegime otsuse minna finishisse, see oli ka õige otsus, sest lõpetasime 7.52 ja 8 minutiga me poleks suutnud seda võpsikut läbida.
Tulemus 108 punkti ja 9 koht.
Olekseid on palju, sest mõne punkti oleks ju võinud veel noppida, tegelikult just 42, mille ära jätsime oleks pidanud saama võetud, kuid eks väsimus sundis minema kergema vastupanu teed.
Rogaini korraldus oli suht hea, kahjuks oli vähem osalejaid kui mullu, kõvemad tegijaid olid kuskil välismaal suurematel võsitlustel.
Kaart oli kehva kvaliteediga ja ei andnud võrrelda TAOK rogaini kaardiga. Oli tõsiselt raske lugeda sealt kehva kontrastiga kaardilt välja reljeefi või väiksemaid ojasid, segas samuti kaardi ümber olev kilekott.
Peale kaardi pole korraldusele midagi ette heita (ja sedagi võib mõista odavamate kulude huvides tehtud otsusena), on ju tore, et viitsitakse teha selliseid üritusi rahvale ja minu arust mitte just väga suure raha eest.















agin, seekord Keila Joal.

Teisipäev, 26. juuni 2012

Võidupüha & Võsa & Voose & Vihm


Pealkirjas on neli  “v” tähega algavat sõna, mõni“v”-ga algav ja inglise keelne "f"-ga algav sõna sobiks sinna ritta veelgi , kuid siis kisuks juba avalikuks ropendamiseks.
Kuid  võsa, Voose, vihmgi annavad koos paraja roppuse välja. Igatahes metsavahel joostes tundus see vägagi nii olevat ja vaikselt ning pidevalt sai kokkuvõtvaid vandesõnu pidevalt poetatud. Jutt on siis jaanilaupäevasest 100 KP jooksust, mis oli ühtlasi ka Tallinna orienteerumisnädala finaalüritus, rahvusvaheline isegi.
Võidupüha on ainuke ilus sõna ses kombinatsioonis, kompenseerimaks teisi koledaid sõnu.
Kuid algusest: O nädal algas mulle esmaspäeval Botaanikaaia sprindiga. Koduaia tagune maa, mida ma tegelikult küll kunagi kaart käes joosknud polnud.  Iseenesest lihtne rada, kuid mulle on alati algus raske: ei suuda end panna maastikule õiges mastaabis ja objektid tunduvad harjumatud. Peale kolme esimese punkti kobistamist läks edaspidine siiski lobedalt ja ilma vigadeta.
Teisipäeval oli päevak Keila Joal, millele järgnes saun Kalmeti pool. Kah täitsa normaalne jooks, kuid mõned kobistamised ikka tulevad sekka.
Kolmapäevase Vanalinna jooksu jätsin vahele, sest ei meeldi higisena liduda turistide hulgas, kes vahivad meid nagu loomaia külastajad mingeid imeloomi.
Neljapäevak oli Kodasool, mis jäi just ette minu tagasiteele Tabiverest. Jooks tuli välja keskmiselt, maastik on seal kohati päris ilus, eriti künklik männimets, kus alusmetsa pole ja nähtavus on väga hea.
Ja siis laupäeval põhisündmus: 100 KP jooks Voosel.  Olin eelmine aasta seal jooksnud ja teadsin, mis maastikuga on tegu. Sisimas lootsin, et päkapikud on vahepeal metsaaluse puhtaks teinud, kuid asjata: muinasjuttude aeg on ümber. Vastupidi, tundus, et inimkäsi oli seal veel mingit võsa langetanud ning see tegi maastiku veel ropumaks: risti rästi mahalangetatud käsivarrejämedused puud koos kuusevõsa ning järskude nõlvadega andsid hea kombinatsiooni. Ja muidugi vihm, mis lisas libedust ja pimedust metsa vahele.
Mõtlesin sisimas, et kui mõni tavainimene näeks neid orienteerujaid seal siblimas, siis ta kutsuks küll kohale hulluarstid, et segased tüübid metsast välja tuua enne kui nad endeid vigastavad. Kuid seal ju ei käi tavainimesi. Sest mis kutsuks tavainimest sellisesse võssa liikuma? Ilusad naised või siis raha eest ainult. Ilusaid naisi oli küll, kuid polnud neid kellegil aega kaeda, sest nagu sa kõrvale vahtisid, nii kaotasid oma kindla koha kaardi peal ja ilma selgete märkideta on ses võpsikus kaardil paikapanemine vääga raske. Vähemalt mulle. Seega naisi ei vaadanud, vaid orienteerusin.
Kuid Võidupäeva hommik algas juba Tallinnas tiba raskelt, kui vedasin hommikul naisega vägikaigast kohvimasina asukoha üle, mis minu arust on köögis täiesti vales paigas, logistiliselt keeruka juurdepääsuga.  Väike tüli keerutati muidugi suuremaks, sest naisele ei meeldinud mõte minu metsa minekust ja tagasitulemisest kusagil peale lõunat, sest siis oleks jäänud liig hilja peale jaaniõhtuks Pärnu minek ja üldse osatakse vahel mitte millestki päris suur jagelemine üles puhuda, naistele on see omadus looduse poolt geenidesse istutatud.  Kuid kogenud abielumehena ei lasknud ma muidugi ennast mõjutada, vaid sõitsin minema. Kahjuks unustasin maha oma pikkade varukatega jooksusärgi, mille tulemusena mööda kuusevõpsikut joostes on nüüd käevarred kõik kriibitud.
Igatahes oli stardihetkel 12 kraadi sooja ja sadas lausvihma, väga sobilik ilm Voose maastikule ja muidugi rahvusvahelise O nädala finaalile. Jooks hakkas ja algus sujus isegi enam vähem, kuigi kohe pandi meid kõige hullemasse tihnikusse kõige järsemate nõlvade peale. Nagu ikka, võttis veidi aega harjumiseks, kuid vaikselt liikudes korjasin punkte.  Vahepeal tundus, et mõni tihnik on isegi kaardi järgi orienteerutav, kuid siis jälle tuli koperdamisi ja seisakuid. 
Lohutas see, et ma polnud ainus ullike, kes vahel aru ei saanud, kus on ja kuhu liikuda. Ikka päris tihti trehvasin teisigi, kes uurisid arusaamatul pilgul kaarti ja vaatasid mind teraselt, et veenduda, kas ma olen oskaja. Selle peale tegin ma muidugi targa ning enesekindla näo ja kiirendasin kindlalt sammu, et mitte lollina näida.
Kuid võsas kohtas ka tegelikke oskajaid, mõni liikus väga kiiresti ja nagu tulemustest näha tehti minu klassi rada alla 2 tunni läbi.  Ma ise mingit jooksu väga ei teinudki, sest vähegi kiirem liikumine ajsa mind kaardi pealt minema ja pigem hoidsin tasast ja kindlat suunda, vahel jooksin mõne järsema nõlva, et veidigi sooja saada. Kui aju töötas raginal ning soojendas sellega ka ülejäänud keha, üritades kribukirjas kaarti tegelikkusega kokku viia, mis enamuse ajast hästi ei õnnestunud, kuid vahetevahel siiski tundus reaalsus olevat samasugune nagu paberil kujutatu.
Ca poolel distantsil õnnestus koperdada maas lebava kuuserondi otsa nii, et vasakusse reide tungis sõrmejämedune oks sisse. Kuradi valus oli ja tundus, et isegi peaks vist lõpetama, kuid külm ilm koos vihmaga leevendas valu ja vakselt liikusin edasi. Hiljem kui püksid jalast võtsin, siis oli näha koledat halli ja musta uku, mis tumedat verd välja ajas. Õnneks siiski rohkem lihasehaav, ei midagi hullu.
Orienteerumine sujus suht normaalselt, vaadates ka oma teekonda Google mapis on näha, et ega ma mingeid suuri kaari juurde joosknudki, väkesi koperdamisi oli muidugi küllaga. Suurem segadus oli läbijooksuga finishi juurest, kus oli paar suht lihtsat punkti ja ma olin võsaga juba kodunenud ning selline normaalsem mets tundus liig veider olevat. Mind häiris ka osaline läbijooksu raja tähistus lintidega, ei saanud aru, kas ma pean neid järgima või ise rada ostima, pole lihtsalt sellistel võistlustel jooksnud.
Eelviimane raja osa oli reljeefkaart, mis algul sujus, kuid punktiga 62 jooksin end täiesti umbe. Vaadates GPSi rada olen liikusin liigselt palju edasi läände ning jõudsin mingi augu servale, mis kulgese kagu loode suunas ja mida kaardi pealt üles ei leidnud. Mõni aeg seal siiberdades tundus, et olen totaalselt eksinud ja ega ei näinud ka kedagi rohkem ringi liikumas. Paisitis, et olen viimane mohhikaanlane   selles kuardima võsas. Siis, 8 punkti enne lõppu, lõin käega, kirusin kõiki ja võtsin suuna lõuna poole, kus pidi asuma finishi ala. Tuli ikka tükk aega enne liikuda, kui jõudsin mingi teeni, mis mind tsivilisatsiooni tagasi tõi. Aega kulutasin ca 2 h 45 min, läbisin ca 13 km. Kiirus on ikka olematu. Tagantjärgi vaadates aeg polnudki kõige hullem, päris keskmine minu vanuseklassis, katkestasin 6. Kohalt.
Ja lohutuseks: mõned inimesed (või kuidas neid oleks paslik ikka nimetada), olid üle 6 tunni selles võsas! Superkannatus ja moraalne ettevalmistus, füüsist pole sellise katsumuse juures vajagi.
Kuid see sport on ikka haigus: kas lähen järgmisel aastal jälle? Muidugi, ma pean ju kunagi ka parema koha saama!


Reede, 6. aprill 2012

Scoutsrännak + Julius Caesar

Enne starti
Neljapäevaks, 05.04, oli plaanis sport + kultuur: hommikul Scoutsrännak 30 km ja õhtul ooper Julius Ceasar. Tore kompott.
Ooper oli juba kuu aega ette teada, kuid Scoutsrännak lisandus vaid nädala enne. Anneken leidis info ürituse kohta ning pani mind fakti ette, et on tarvis osaleda või muidu passib tema minu suviseid rogaini üritusi. Nii et nõustusin.
Scoutsrännak: Militaarne matk 30 km, seljas peab olema 15 kg seljakott, toimumiskoht oli Paldiski ümber, Pakri poolsaarel.
Kokku oli meid 4 inimest: mina, Anneken, Kati ja Timm. Üldse osales ca 1400 inimest- igatahes mitte väike ettevõtmine. Plaan oli see 30 km rahulikult läbi jalutada. Õhtul pakkisin omale seljakoti ja 15 kg raskus tundus ikka jube suur: soonis õlgadesse ja jooksmine tundus olevat suht võimatu.
Stardipäeval olime õigel ajal kohal, plats oli rahvast juba täis, enamus sõjavormides ja relvadega, kuid oli ka tsiviile nagu meiegi. Start pidi olema kell 09.00, kuid sõjaväelist täpsust ei järgitud ning lähe anti ca veerand tundi hiljem.
Lennukalt!
Algus oli rahulik, käisime, kuid järjest enam tundus, et meie tempo jääb teistele käijatele alla. Esimene tund oli kõnnitud ja ca 6 km läbitud, siis tundus, et nii jätkates läheb asi ikka väga igavaks. Jätsime Kati ja Timmi maha ning alustasime Annekeniga koos jooksmist, tegelikult suht rahulikku sörki, sest 15 kg kott tegi sammu töntsiks.
Emotsionaalselt oli jooksmine mõnusam, sest pidevalt sai kellestki mööda joosta ning see lõi mulje, et oleme parimad!
Kuid pika peale muutus rännak rutiiniks, peale 20 km ütles Anneken, et tal tekib motivatsioonikriis, ainus, mis innustust annab oli kodus külmikus  asuvad 2 õlut. Siiski tõelist motivatsiooni andsid talle need vähesed naised, kellest me rajal möödusime - oli kellele ära panna!
Lõpu poole kiskus veidi igavaks küll, sest tuim jooksmine oli suht emotsioonitu. Viimased kilomeetrid tuli kõige raskemalt: pikad asfaldi sirged, külm ja tugev vastutuul ning  sest GPSi järgi sai juba 30 km täis, Paldiski sadam oli siinsamas, kuid lõppu ikka ei paistnud. Finishis tuli minu GPSi järgi 30,8 km, aega kulus 3 tundi ja 54 minutit.
Teekond
Aeg alla 4 tundi andis ka kena medali, Anneken tuli naistest kolmandaks, nii vähemalt öeldi finishis. Kati kulutas veidi üle 5 tunni ja Timm veidi üle 6 tunni.
Kokkuvõtvalt oli korralik kestvustreening, samas veidi emotsioonitu

Ooper.
Õhtul läksin abikaasa ja tütrega Estoniasse ooperit Julius Caesar vaatama-kuulama. Veidike isegi sümboolne: hommikul militaarne jooks ning õhtul ooper ajaloolisest militaristist.
Eriti väsinud polnudki, sest hommikusest jooksust oli piisavalt palju aega möödunud. Siiski olin esimese vaatuse ajal veidi unine: hää ja mõnus oli vaikse muusika saatel istuda ning silm kippus looja vajuma, nagu alati! Kuid ooper ise oli hea ning teises ja kolmandas vaatuses uni enam ei piinanud. Helen Lokuta oli suurepärane, Caesarit esitav naissolist oli aga nõrguke ja mitte eriti muljetavaldav. Miks üldse võeti mehe rolli esitama naine? Kas selle, et ooperi kirjutamise ajal oli roll mõeldud kastraadile? Ikkagi võinuks esitaja olla mees, see on minu arvamus.




Kolmapäev, 28. märts 2012

Suusahooaeg 2012

Tänavuse talve suusaaeg jäi küll veidi napiks, sest november ja detsember olid suisa lumetud ning esimene suusasõit sai tehtud alles 01.jaanuar. Arvestades eelmist pikka talve, siis ega väga varakult suuskadele poleks kippunudki, kuigi ei arvestanud ka nii hilise stardiga.

Võistlustest oli plaan osaleda mõnel Estolopeti maratonil, Tartu maratonil ja kui viitsib, siis mõnel võistlusel veelgi. Mäesuusa plaan oli 1 nädal Austrias ja hiljem lisandus ka 3 päeva Himosel.

MÄED
Seega 3 nädalat valget maad kodumail ning siis lendasin jaanuari viimasel nädalal Münchenisse. Planeeritud suusapuhkus oli Brixen im Thalenis, ca 150 km Münchenist, lennupilet oli seekord eriti odav: 99 EUR edasi tagasi ots koos suuskadega! Sinna minnes suuski polnud, sest muu jõuk liikus bussiga hakatuseks Slovakkiasse ning seejärel Brixenisse, kaasas ka minu varustus.
 Esimene suusapäev Austria tervitas meid ilusa värske lumega, öösel sadanud lumi oli ca 20 cm paks ja slaalomisõitmiseks tuli teha rasket tööd. Kuid temperatuur oli kerges miinuses ja kohev lumi tekitas tunde nagu sõidaks off piste laskumisi. Igatahes oli lahe, minule vähemalt meeldis, samas mõni vanem kaaslane väsis värskes lumes rassimisest liiga ära.
Kahel järgmisel päeval oli Brixenis väga ilus, rajad olid hooldatud ja päike paistis. Kuid viimased 2 päeva olid udused. Kõige hullem oli viies päev, kus tulimegi peale lõunat mäe pealt ära, sest mõnel lõigul üle 10-15 meetri rada ette ei näinud. Tõestuseks ekstreemilmast on ka kõrval olev pilt, kus vaid kõrgeimad mäetipud on veel näha.
Õhtuti, peale päevast mäesuuska tegin veel tunni, poolteist murdmaad. Austerlaste kiituseks tuleb märkida murdmaa radade head hooldust, isegi värske lume korral olid rajad traktoriga üle käidud. Kuigi paljudele kohalikele inimestel on murdmaa suusatamine vist tiba arusaamatu tegevus, sest miks nad muidu koertega või ilma radadel jalutada armastavad, saamata aru, et peaks suuskadel liikujatele ka teed andma. Kuid õnneks polnud sihukesi tüüpe just liiga palju.

Ududsed tipud
Kõkkuvõtte mägedest aitab teha sait www.skiline.cc. Sisestad sinna oma mäepileti numbri ja saadki tead, kui palju oled suuskadel olnud, palju liftis istunud ning kui pikalt õlut joonud. Tulemused kopisin siia:
28.719 vert. m
89 Lifts
5 skiing days
downhill dist: 179,7
Jan. 24. 2012 Brixen 4.773 vm 17 lifts 36 km
Jan. 25. 2012 Brixen 6.628 vm 18 lifts 30 km
Jan. 26. 2012 Brixen 6.107 vm 23 lifts 51 km
Jan. 27. 2012 Brixen 8.341 vm 21 lifts 46 km
Jan. 28. 2012 Brixen 2.870 vm 10 lifts 16 km




Tütar Margot
Talve järgmine mäesuusa proov oli Vabariigi aastapäeva paiku Soomes, Himosel. Seekord olin koos oma tütrega ning veel 5 inimesega. Läksime 23.02 varahommikul laevaga Helsingisse ning sealt autoga Himosele. Kohal olime ca kell kaks, kuid bronnitud mökki võtmeid ei antudki, öeldi, et mitte enne kella 16.00. Kuigi meie majake oli täiesti vaba ning saadaval. Minu jaoks oli see üllatav, sest senini on soomlased suht mõistlikult hotellidesse tulemisse ja minemisse, kahjuks seekord negatiivne näide.
Kui kell sai 16.00, siis oli korraga leti taga 100 inimest: kõik tahtsid võtmeid. Lisaks pidi täitma ka ankeedi nimedega ja see võttis veel kolmveerand tundi, enne kui võti anti.
Ostsin kahe ja poole päeva mäe piletid ning läksime õhtul kohe välja. Himos oli mu tütrele esimene koht mäesuuskade proovimiseks, see juhtus ca 10 aastat tagasi. Vahepeal polnud ma talvel Himosele sattunudki.  Nüüd juba kogenud kihutajana käisime Margotiga läbi kõik Himose mäed ning leidsime, et asjalikud olid neis 2: üks teeääres olev must ja üks põhja pool olev punane nõlv. Ülejäänud olid ikka veidi lahjad.
Siiski on Himos etem kui Kuutsekas ja paariks päevaks jätkub seal liikumist küll.

MURDMAA.
Himose kamp
Esimene maraton oli 11.02 Alutagusel. Ilm oli hommikul külm ja ka peale lõunat külm, kuid õnneks mitte väga hull. Lund oli Ida Virumaal vähevõitu ja see aasta tehti maratoniks 2 ringi. Ametlikult 40 km, tegelikult 36 km (GPS järgi).

Start läks hästi, liikusin mingis 4-5 mehelises rühmas, eriti pingutada ei viitsinud, kuid ega väga ka ei lonkinud. Vahel tundus, et tempo on liiga aeglane, samas mõnikord hakkas tunduma, et jään kambast maha. Nii sai peaaegu kuni viimase joogipunktini, kus loobusin joogist ning tegin väikese spurdi. Üks mees jõudis siiski kaaasa tulla, teised jäid maha.
Tulemus oli 43 koht, aeg 1.54, kaotust võitjale 14 minutit. Ehk siis umbes samal tasemel mulluse sõiduga.

Järgmine oligi Tartu maraton. Ilm ähvardas tulla keeruline: tuul ja värske lumi, mis tähendas väikest loteriid määrimisel. Kuid ega mul erilisi valikuid polnud, libisemiseks panin tavapärase komplekti (parafiin + pulber) pidamise jätsin hommiku peale, et vaadata ka kohapealset ilma. Nagu tavaliselt: määrde proovimisega probleeme pole - see mida alla paned, sellega tuleb ka sõita!
Start antud ning läks kohe päris kibedaks kihutamiseks. Ja algul isegi jõudsin, ca 10 km oli sõidetud ning suusameeste esimene ots oli mul veel nägemisulatuses. Kuid ega see saanudki kaua kesta, tulid tõsisemad mäed ja seal oli ikka pagana raske: kas olen ise vanem või oli algus liiga terav, igatahes mägedes ei jätku hapnikku ja lihtsalt ei jõu ega viitsi, tahaks sõita rahulikult omas tempos, kuid pidev sebimine ümberringi sunnib pingutama ja kuradi spordimehe hing ei luba kergelt loobuda.
Peale Kuutsemäge läks sõber Rannar mööda ning vahepeal tundus, et juba kaobki eest, kuid siiski mõne aja pärast jõudsin talle taas kannule. Tundus, et minu libisemine oli veidi parem, samas pidamine oli kindlasti liiga hell, sest olin arvestanud külmema ilmaga.
Kuid mida lõpu poole, seda parem oli ka mu enesetunne, sest pingutust nõudvad mäed puudusid ja vastupidavuses suudan teistega konkureerida küll.
Tuleb nõustuda Priit Pulleritsuga, kes ka omas blogis mainis, et see aasta oli mehi kuidagi eriti tihedalt rajal: nagu veidi lõdvemaks lasid nii hakkas mingi rong mööda minema. Ja pidevalt oli ees kedagi näha, tavaliselt oli peale Kuutsekat ikkagi suht tühjus rajal.
Peale Kuutsekat jõudis järgi kena Norra naine (või pigem tüdruk), Laila oli nimi nagu protokollist võis lugeda. Liikusime ca 6-7 rühmas koos ning mingit rahulikku sõitu polnud: kogu aeg üritas keegi tempot teha ja kõrvalrajal märku anda, et saab ka kiiremini. Eks ma ise olin samasugune ning peale Palu punkti läksin ettepoole, kaasa tuli vaid Laila, sõber Rannar ja mõned teised jäid maha. Laila oli must poole väiksem ning ühele minu paaristõukele tegi tema 2 oma tõuget, kuid oli ikka pagana väsimatu ja lõpuks vehkis minuga vahe sisse. Ja kuigi väikestel laskumistel oli Lailat tagantpoolt kena vaadata, ei andnud see vist piisavalt motivatsiooni tempo hoidmiseks. Või lootsin ma, et tagantpoolt tuleb keegi veel kenam....Igatahes finisis oli Laila minust pea 2 minutit varem.
Norra naisele järgi ei jõudnud, kuid eesti naisest, Laura Rohtlast, sain peale Hellenurmet ikka mööda. Millegipärast tema taga ei hakanud ma liuglema, ju siis kodumaine pole nii huvitav.
Lõppaeg 3.18, koht 139, kaotus võitjale minutit 35 minutit. Võrreldes eelmise aastaga oli tulemus suht sama, kaotust võitjale oli 1 minuti võrra vähem, kuigi koht oli veidi kehvem.

Viimane maraton oli Tallinna oma, mis sel aastal oli 2 nädalt peale Tartu Maratoni. Kahjuks, sest tavaliselt oli samal ajal Haanja maraton ning mulle oleks kodukandis suusatamine rohkem meeldinud. Ilm oli hea, rada jäine, libisest ülihästi. Ainuke häda on Kõrvemaa radades, mis on pagana kitsad ja mööda minekud teistest on kuradi rasked. Panin oma suusad ca pool tundi enne starti koridoris maha 4 ritta, kuid kui startimiseks läks, siis olin 6. reas! Õnneks minu ees stardis keegi ei koperdanud ja saime suht normaalselt minema.  Kuna libises hästi, siis raske polnud, samas ka mööda ei saanud, sest võistlejate kolonn oli suisa lõputu.  Ca kuuendal kilomeetril ühel kurviga laskumisel õnnestus pikali käia, ise olin ka süüdi, sest trügisin mehele kõrvale ja jäin väliskurvi. Rada oli jäine ja kõrval olev mees libises kurvis väljapoole ning tõukas mind rajal minema. Õnneks sain kiirelt püsti ning liiga palju mehi mööda ei pääsenud.
Teisel ringil õnnestus veel kord maoli lennata. Seekord oli tasane maa ning otsustasin 5 mehest mööda sõita. Ega see kerge pole, sest kiirendus on kõva ja kisub hapniku võlga, samas ei tahaks ka nii väga viimast välja vajutada, sest tegu on ikkagi maratoniga. Olin just viimasest mehest pea möödas, kui minu suusk tema taha kinni jäi ning ma täie hooga kõhuli lendasin. Vandusin neid kõiki, sest tegelikult võiks möödujale ikkagi veidi teed anda, kuid Eestis on ju kombeks vaid endaga arvestada. Sain püsti ja jõudsin samale grupile ka järgi, kuid ega möödumise võimalusi ringi teises poolel enam polegi. Paar meest väsisid rohkem ära, neist sain ka mööda, paarist mehest sain ka viimase joogipunktiga mööda ning tulemuseks oli 58 koht, aeg 1.47, kaotust võitjale 12 minutit. Suhteliselt väike kaotus näitab kiiret rada ja ka stardipositsiooni tähtsust sellisel rajal.

26.märts tegin viimased suusaringid Pirital, täna alustan jooksmisega.