Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Und Ischgl

Kappli küla tänaval, kui armas oli see...
Ja pärast Zermatti järgnes paari nädala pärast Austria Ischgl. Seekord olid organisaatoreiks Rapla mehed ning kogu jõuk koosnes 18 inimesest. Enamus rahvast rändas Alpidesse bussiga, kuid mina ja Ilmar eelistasime lennukit.
Kohalesõit Lufthansaga Tallinnast Munchenisse kulges ladusalt (reisiplaani ei lisatudki tasuta lisamaanudmist Vilniuses!), edasi rongidega Landecki ning sealt bussiga Kappli. Kappl oligi küla, kus me ööbisime, sealt jäi Ischlgini ca 10 min autosõitu.
Iseenesest oli Kappl armas väike külake, kuid kahjuks ei kuulunud ta otseselt Ischgli suusapiirkonda. Igatahes oli mäepiletite ostmisel ca 10% vahe sees, kas asuda Iscghlis, Mathonis või siis näiteks Kapplis. Kuid me ostsime kogu suure suusapiirkonna mäeplietid 9 päevaks, sinna jäid Ischgl, Galtür, Kappl, ja See.
Esimene päev mäel oli meil väikse lumasajuga, kuid siiski talutava nähtavusega. Kerge liikumine ja harjumine mäesuuskadega kuni lõunani ning suht kohe peale lõunat tulime tulema. Seda enam, et sõber Sass väsis igal laskumisel lausa lootusetult ning ei viitsinud teda lõpmatuseni oodata. Mul endal oli paari nädala tagune Zermatti treening jalgades ning isegi pikkadel laskumistel polnud lihastes valusat väsimust.
Järgmised päevad kujunesid kõik superilmadega päikesepäevadeks. Käisime läbi Ischgli ja teiste külade suusamäed, nautisime ilma ja suusatamist, samuti minu jaoks soodsat (omadussõna, mis eeldab võrdlust - praegus siis võrdlus Zermatiga) hinnataset, mis toitude osas oli kuni 3 korda parem. Ja muidugi Austria külalislahkus, millist pole ma mujal kohanud.
Põhitegevuse juures
Ainus, mis Austrais arendamist vajaks on internetiühendus. Ses osas on nad ikka kiviaja alguses ja netiühendust kiputakse müüma nagu mingit lukskaupa. Vahepeal mõtlesin juba, et peaks hankima mingi mobiilivõrgu neti, kuid see plaan jäigi katki. Lisaks teadisid informeeritud inimesed väita, et siin polegi muid poode peale mäesuusa kaupluste. Väide võib ollagi tõde, sest mullu, kui ma otsisin murdmaasuusa saapaid, selgus, et murdmaa suusatamisest ei tea poed mitte kui midagi.


Ja õhtuti kulgesin veel kohalikel murdmaa trassidel, mis olid klassika jaoks väga hää profiiliga. Mõnusad pikad tõusud ühes suunas 9 km ja siis kiiret paaritõuked tagasi 9 km. Avastasin jõe äärest uue raja, mis polnud nii järsu tõusuga, kuid lauge klassika tõus ja super ilus loodus: ühel pool jõgi, mille vastaskaldal on 50 m kaljuseina ja teisel pool suusarada ka 50 m kajuseina. Kulged nagu kanjonis, peaasi, et jõkke ei sõidaks.


Sassi põhiline asend - puhkeasend
Päevasel sportlik tegevus, õhtul lugesin raamatut ning lobisesin kaaslastega. Imelikult ei kujunenudki suurt poliitilist arutelu keskerakonna ja Sassi teemal (tegelikult ikkagi oli, kuid mina juba magasin siis), rahvas eelistas poliitilist kirge mitte liiga kuumaks ajada.
Ainus, millest puudust tundsin olid oma lapsed. Senini olen alati mägedes olnud koos perega ning ilma lasteta oli miskit puudu. Polnudki kedagi hommiku voodist välja lohistada ning sööma meelitada, mäe peal tütart valvata. Eks vabadusel ole oma eelised, kuid teatud kohustused võivad olla ja ongi ka meeldivad.


Mägede ilu

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Mäesuusk: Zermatt und Ischgl

Sel talvel õnnestus isegi korda kaks Alpides mägesid suuskamas käia. Alustuseks tundus, et perereisiga oleme hiljaks jäänud ning liigne töökoormus röövis igasuguse aja tegeleda bronnimistega. Seega sai sõber Sassile antud sõna, et kui ta saab kamba kokku, siis oleks ka ise minemas.

Kuid detsembri algul võtsin end käsile ja tegelesin hotelli otsingutega, piirkonnaks olid Dolomiidid või siis Zermatt. Lõpuks saime Zermatist ööbimise ja ka kodumaise lennukompanii piletid. Väljalend 01. jaanuari varahommikul ning tagasi täpselt nädala pärast, sihtkoht Milano.
Zermatt tundus olevat tõeline Sveitsi suusaparadiis: väike, autovaba, eraldatud teistest. Hinnatase paistis olevat ka enam vähem, kuigi eriti sellesse ei süvenenud.
Tütar Matterhorniga
Transfeeri tellimisel tundus kuidagi imelikult kõrge hinnatase, kui 6 inimese vedamise eest küsitakse tiba üle 1000 euri ja seda peaaegu kõigi Zermatti taksifirmade poolt. Lõpuks õnnestus siiski leida üks itaalia kompanii, kes sama töö 650 euri eest teha lubas.
Enne minekut üllatas veel meie oma lennufirma, kes teatas, et võimaldab meile uuel aastal vahemaandumise Vilniuses. Muid vabandusi ei mitte mingeid, lenda või ära lenda tehing, isegi suuski ei soostunud tasuta vedama. Kuradi kaabakad, igatahes langes nende maine minu silmis küll mitu pügalat ning mingit eelist ma "oma" varastele enam ei anna, pigem vastupidi.
Mäe peal iglus sisemust soojendamas
Kuid lend sujus, Milanosse jõudsime, takso ootas, ilm oli kena ja aasta esimese päeva õhtuks olime Sveitsi "autovabas" külas. See kuradi autovabadus ajas ikka tigedaks. Tegelikkuses tähendas see normaalsete autode ja busside keeldu, mis oli asendatud väikeset elektriautodega. Kuna transfeeri takso sai sõita vaid küla servani (ja sedagi vist ei oleks tohtinud teha, sest normaalne taskso oleks pidanud jääma juba 10 km eemale Taschi külla ja edasi pääses vaid Zermatti maffia taksod, niguVenemaal!), edasi võtsime elektritakso, mis viid meid ja pagasit ca 300 m kaugusele hotelli ja kasseeris selle eest "vaid" 25 EUR! Sellest hetkest hakkasin tundma ka Sveitsi paradiisi tegelikku palet: igal sammul topelt hinda küsida!
Minu naised!
Eks Sveitslased ole harjunud priske rahaga, alates maailmasõjast, kui nad hakatuseks said juutide rahad, seejärel natside omad. Peale sõda on kõik muud vargad ja pätid oma raha Sveitsi peitnud, sest keegi pole julgenud neid panku puistata. Tegelikult ei saagi aru, miks Euroopa talub sellise rahapesuparadiis olemasole oma külje all? Ameerika ikka üritas neid pigistada, kuid ega see vist kuhugi viinud. Ju siis on neil ametlikel riigiesindajatel ka omad huvid mängus ning arved Sveitsi pankades, igaks juhuks, kui kodumaal tahetakse kinni nabida, siis on koht kuhu põgeneda. Sveitsi peaks välja arvama Euroliidu majandustsoonist ning kaotama ära neile igasugused eelised, mis on vaid liidu liikmetel, küll see sunniks ka riigi muutumisele. Kuid vaevalt, et seda tehakse, sest igal lollil otsusel on tegelikult kellegile kasulikud tagajärjed (jälle tõetera Venemaalt).
Aga suusapiirkond oli isenesest super. Kaunid kõrged mäed, mitmed neist üle 3 km ja kõrgeim isegi 3,9 km! Rahvast polnud nii massiliselt kui tavaliselt aastavahetuse nädalal, rajad olid head ja pikad. Teenindus oli hea, süük oli siiski ekstra kallis, näiteks tavalised makaronid ketsupiga maksid ca 20 EUR.
Suusataja
Ja muidugi see "autovaba" küla, tegelikul nimetaks seda pigem ajuvabaks külaks. Kuna suuri autosid pole, siis vuravad elektriautod selle võrra tihedamalt ning ka igal tänaval. Pidevalt passi neid ja anna neile teed. Mis kuradi autovabadus see on! Pigem topelt kogus autosid, vaid veidi väiksemad. Kuid eks lollidele võib kõike müüa, ka rohelist müüti autovabast külast.
Teiseks häiris tänavate koristamatus, kõik oli täis jääkonarusi ja mingit soolasegu. Suusasaabastega andis ikka koperdada piki sellised läga ja jääga kaetud uulitsaid.
Õhtuti üritasin käia murdmaad sõitmas. Selleks tuli rongiga liikuda tagasi Taschi ja sealse raudteejaama juurest hakkasid rajad. Esimene kord leidsin vaid tasandikul oleva klassikajälje, kuid hiljem avastasin ka mägedes lookleva raja, kahjuks vaid uisutamiseks, sest lund oli vähe. Sveitslased tahtsid suustamise eest koorida ka 5 CHF/per kord,kuid see  raha jäigi mul maksmata (kuna keegi ei küsinud).
Kuid ilm oli 4 päeva ilus, suusatada sai ja kõik jäid rahule. Raha kulus küll topelt võrreldes teiste suuspiirkondadega, kuid ühe kogemuse võrra saime rikkamaks
Ischlist ja Austriast järgmises blogis.