pühapäev, 24. oktoober 2010

Padise Libahunt

Aastal 2009 osalemine Libahundi jäljel oli positiivse emotsiooniga ning 2010 oli plaanis üritust korrata. Algselt oli võistkonnas mina ja Anneken, hiljem lisandus ka Kalmet ning stardipäeva hommikul Annekeni loobumise tõttu tarnsformeerusime segavõistkonnast meeskonnaks.

Öösel vastu võistluspäeva sadas lund ning müristas äike! Tundus, et äike möllas kohe maja ümbruses, sest igale välgusähvatusele järgnes kohe ka kõmin. Lumesaju ja udu tõttu oli sähvatus kuidagi eriti valgustav, meenutades mingi õudusfilmi kurjakuulutavat algust.

Kuid hommik oli igatahes ilus ja päikeseliselt särav, vaid mere kohal oli näha pilvi, mis ilmaennustuse järgi pidid meid päeva peale ka kimbutama tulema. Teekond Padisele kulges mööda jäist teed, kuid talvekummide ning neljarattaveoga ei kujutanud see meile problemi.

Olime piisavalt varakult kohal, et teekonda planeerida, millega Kalmet ka põhjalikult tegeles. Esimene plaan oligi teha kiire start ning jõuda kiiresti punkti 80 lisaülesannet sooritama. Minule usaldati stardiülesanne, milleks oli ca paar kilomeerit orienteerumist ning 2 punkti võtmine. Vajutasin kohe alguses minema ning ennast eriti tagasi ei hoidnud. Märkasin punktide juures küll mitmeid muid punkte,kuid kuna number 1 ja number 2 olid need, mida otsisin, siis pikalt ei mõelnud. Ka praegu blogi kirjutades pole päris kindel, kas olid nüüd õiged punktid või oli see rajameistri kavalus lisa segadust tekitada? Igatahes olin alguse jooksult 4.ndana tagasi ning jätkasin juba koos Kalmetiga teekonda. Algus oli igatahes kiire!
Peale 39 punkti jõudsime 80-sse, veidi pani imestama juba paari inimese järjekord seal, kuid sain siiski suht kiirelt rajale. Trossi otsas alla sõites kippusin keerlema ning liivakoti viskasin ikka mööda. Ega see polnudki tegelikult nii lihtne ülesanne ja sellesse pisikesse ringi tabamine eeldas kas hääd õnne või siis kogenud kätt, meil polnud neid kumbagi! Ja ajaline kadu 10 min ning saamata 5 potentsiaalset punkti.
Edasine teekond 21, 49, 40 ja 82. Enne 82 oskasime veidi puterdada ega leidnud teeotsa kohe üles. Kohal olles püüdsme lahendada nii üht kui ka teist ülesannet (kett ja mingi laste Rubicu kuubiku variant), hakkama ei saanud, kuradi külm hakkas ning lõpuks loobusime järjekordsest 4 potentsiaalsest punktist. Ajakadu 11 minutit!
Jooks järgmisse punkti 37 piki teed andis veidi sooja tagasi, kuid ka 37 otsimisele kulu 4 liigset minutit, need pagana "poollagedad on ikka üsna suhtelised mõisted.
Teekonnal kärjääripunkti 63 õnnestus saada korralik elektrilaks ka traadist karjuselt - vaesed lehmad, kes seda pidevalt kogema peavad! Järgneseid punkti 55 ja 67, kus oli orienteerumise õnn meie poolel, kuid 34 minnes õnnestus valele teele suunduda ning 6 minutit edasi tagasi lisajooksu teha.
Järgmine suurem viga tuli soopunktis 54, ca 12 minutit otsisin müstilist rabaserva ja metsanina, kõik nad tundusid suht sarnased "sood", "metsaninad", jne.  
Punktis 81 õnnestus lisaülesanne sooritada, ajaliselt ca 7 minutit ning 5 lisapunkti - polegi paha efektiivus.
Kuigi ronimisel kasutasin käsi, hakkas just kätel suhelislt külm ja üldse tundus kogu olemine järjest jahedam. Seepärast üritasime ikka enam kasutada jooksmiseks teid, et mitte jalgu pidavalt lumes hoida.
Järgnes suund lõunasse piki jõge, 57, 46, siis läände 59 otsimaks poollagedat, millele raiskasime järgmised 12 minutit. Leidsime neid poollagedaid õige mitmeid, kuid mitte seda, kus punkt oli. Träkki vaadates ei jooksnud me esimene kord piisavalt lõunasse vaid hakkasime teisi "poollagedaid" kammima.
Punktis 52 kopratammi juures olime mõlemad juba parajalt väsinud, et ei osanud kohe õiget jõe poolt valida, lõpuks valisime ikka vale poole ning hetk hiljem loperdasime läbi jõevee teisel poole. Jooks punkti 83 andis veidi sooja tagasi. Sealne lisaülesanne oli suht lihtne ja lahendatav, aega kulus ca 4 min ja saime 4 punkti.
Järgnesid punktid 65 ning 33, oli selge, et aega on juba napilt. Vaatasime ka punkti 85, kuid oli selge, et liivakuhja otsa ronimine võtab minimaalselt 10 minutit ja täpselt niipalju meil varus oligi. Loobusime ka 38 punktist, kuigi tagantjärgi tarkusena seda oleks võinud proovida küll! Lõpukilomeetreil arendasime veel tempot veidi üle 5 min/km, mis oli üllatavalt kiire. Lõpuaeg 5h 49 min. Punkte sai rajalt 100, lisaks stardi eest 8 (loodan, et ikka saab), lisaülesannetest peaks tulema 8 punkti, kokku 116 punkti. Ilma stardita läbisime 41 km. Orienteerumise vigu ning muud ajakadu rajal kuhjus ca 42 minutit. Lisaks saamata punktid lisaülesannetes tähendasid 21 minutit ajakadu.
Kokkuvõtteks. Ikka vanad hädad: orienteerumisoskus vajab parandamist. Ca 40 minutit vigu on 360 minutise raja kohta ikka liig palju. Rajaplaneering oleks vsit võinud parem olla, eriti lõpu osas peaks jätma võimaluse teekonda vajadusel lühendada ning ikkagi punkte korjata. Meil kujunes lõpuosa puhtaks jooksuks, sest aega punkte võtta enam polnud. Jooksime 41 km ning saime 108 punkti , kuid näiteks herra Pukkonen läbis 35 km ja sai 130 punkti, mis näitab paremat planeeringut. Ja kindlast ka paremat orienteerumisoskust.
Lisaks kõigele oli mul lausa kuratlikult külm, seda eriti võistluse keskosas, alahindasid metsaalust lund ning lisaülesannetes tekkivaid seisakuid, väljas oli ikkagi Eesti talve keskmine temperatuur ning suveriietes liikumine kujunes kannatamiseks.
Jälle on järgmine kord mida paranada!

teisipäev, 5. oktoober 2010

Taevaskojas karu jälgedes

Rogain 2010 korraldajad lubasid elusat karu, kuid meil jäi see kahjuks (või siis pigem õnneks) nägemata. Küll oli näha metsa all suuremas koguses mittenormaalseid inimesi, kes üritasid endeid 8 tunni jooksul proovile panna. Üks neist "poolearustest" olin ka mina. Eks igal inimesel ole oma "kõrvalekalded", kuid millegipärast hindas enamus mu tuttavatest 8 tunnist jooksu lausega "see ei ole ju normaalne".
Eks neil ole vist õigus: nii lühikeseks ajaks pole mõtet end välja ajadagi... Seepärast tuleb järgmisel aastal ikka üks 24 h retk ette võtta. Enne veel kui pool sajandit vanust ära tiksub! Ja peale 24 tunnist retke on 8 tunnine juba "normaalses" klassis.
Seekord oli mu kaaslaseks tubli naissoo esindaja Anneken ning koos moodustasime tiimi nimega "Eikäijala". Ehk teisisõnu: ei jaluta, vaid jookseme. Kuna olime esimest korda ühes tiimis, siis Anneken enne starti veidi kõhkles oma võimetes, kuid lubasin olla leebe ning sundimiseks mitte füüsiliselt vägivallatseda, vaid kasutada ainult mahdat sõimu. Anneken leppis mu lubadustega ning nagu hilisem võistlus näitas, ei läinud ka sõimuga sundimist tarvis.
Võistluskeskus oli Taevaskojas, Maarja külas. Kahjuks oli parkimine liig kaugel keskusest ning meie 45 min kulus numbrite toomisele ja edasi tagasi marssimisele. Eks rogaini kodulehel oli küll hoiatus parkla kauguse kohta, kuid ei osanud karta nii suurt ajakadu. Hää õppetund tulevikuks.
Teekonna planeerimiseks jäigi 2 minutit enne starti ning valisin suuna lõunasse ja pasuna heli saatel olimegi teel.
Esmeseks punktiks valisin 39, seejärel 24. Algus sujus normaalselt, enesetunne oli hää, ilm ilus, loodus suurepärane.
Väike soperdamine tekkis punktis 58, kus võtsin liig sujuva diagonaali jõe suunas, mille tulemuseks otsisin punkti kaugemal kui vaja. Ajalist kaotust 8 minutit. Järgmine koperdamine oli punktis 47, kus suundusin sujuvalt ümber punkti. Tegime ringi ära ja leidsime ka punkti, koos Tiit Pekiga, kes seda parajasti võtmas oli.
Jooksuks valisime metsaradu ja sihte, üritades mitte eriti mööda võsa kahlata.
Võsast päriselt ei pääsenud, eriti tihedasse võpsikusse sattsusime suundudes punktist 48 - 55. Esiteks üritasime talude järel olevast künkast mööduda lõuna poolt, kuid teekond oli kohutav võpsik. Võsast väljusime loomade söögikoha juures ning koheselt ei suutnud asukohta tuvastada, sest tundus nagu oleksime mitmeid sadu meetreid läbinud, mis tegelikkuses oli vaid lühike võsajupp. Ronides künka otsa tuvastasime asukoha ning liikusime punkti suunas, kuid kahjuks pole sellises metsas orvandi avastamine just kõige lihtsam.
Sekeldasime ringi, kuni tulid vanemad ja kogenumad orienteerujad, kelle kannul ka punkti leidsime. Kogukaotus punkti otsingul oli ca 12 minutit (arvestamata võsas kulutatud liigset aega).
Peale 54 punkti suundusime põhja ning peale 51 punkti läände, veehoidla põhjakallast pidi ning seejärel juba finishi suunas. Enne finishit korjasime veel ümbruses olnud 2 punktiseid.
Enesetunne püsis kuni lõpuni stabiilselt hea, jalad muutusid küll kangeks, kuid liikumine jätkus sörkides kuni lõpuni välja. Anneken muutus küll ülivaikseks ning paistis, et ta oli enda autopiloodile lülitanud, kuid jooksuks jõudu jätkus.
Tulemuseks oli 103 punkti ning 66. koht üldjärjestuses, DH klassisi olime 16. kohal. Rajal olime 7 tundi 37 minutit ja läbisime 56 km.
Tagantjärele tarkus. Raja valik oli enam vähem OK. Vaadates teiste kogenud orienteerujate poolt valitud radasid teeksin järelduse, et valisime suht optimaalse teekonna.
Orienteerumisvigasid oli liig palju, arvestasin kokku ca 38 minutit, mida on 8 tunni kohta ikka palju. Eks kõik teevad vigu, kuid kindlasti mitte nii suures ulatuses. Selle 38 minutiga oleks võinud läbida ca 5 km, millega oleks võinud võtta kuni 10 lisapunkti. Kuid eks "oleks" on kehv sõna ja ka teistel tiimidel on omad "oleksid".
Parandamise ruumi meil on: veidi füüsilises osas ja ka orienteerumisoskuses, eks paneb panuse järgmisele rogainile.
Lõpetuseks ürituse plussid: täpne ja selge kaart, hea ilm, mõnus seltskond, kaunis loodus.
Järgmine katse: Libahundi jälg.

teisipäev, 10. august 2010

Läsnal Xteamiga

08. august oli Xteami järjekordne etapp, seekord suht Tallinna lähedal Läsnal.  Kahjuks loobus Kalmet osalemast ning otsisin Heigo Põllu abiga omale meeskonda. Peakorraldaja pani mind paari Lauri Lahtmäega ja  Armo Hiiega. Mõlemad poisid on tuntud tegijad orienteerumises ning tõotas tulla tugev võsitlus.
Ilmateade pidas sõna ja lubatud ülikuum ilm oli olemas: kohale jõudes näitas auto termomeeter 29 ja lahkudes oli 34 kraadi. Palavus oli tunnetatav ka õues viibides: mingi tuuleke küll liikus, kuid õhk lausa lõhnas troopiliselt.
Tiimikaaslased valmistusid oma tavaliseks etteasteks rahulikult, kuid juuresolev pilt näitab meeste näoilme otsustavust!
Panime joogid, söögid, rattad valmis ning stardis me olimegi.
Algas kõik lisaülesandega: mitu orienteerumismärki oli kohalesõidu tee ääres - ja ega me neid teadnudki, panime 7 tükki. Vaadates tulemust, siis mina sealt välja ei loegi, palju tegelikkuses oli, tundub, et mõne lisapunkti ikka saime.
Kaardid olid käes ning alustasime teekonna planeerimist: tegelikult Armo ja Lauri tegelesid sellega. Mina, algaja orienteerujana, liigutasin kõrvu ja kuulasin pealt.
Otsustasime alustada põhja poolt punktiga 25, seejärel 38 ning edasi 40. Teekond 38 ja 40 vahel kujunes veidi vaevaliseks, sest ei leidnud kohe õiget sihti üles, kuid tiimikaaslaste hea nina vedas marsruudi ikka õigesse suunda. See väike ekslemine oli ka praktiliselt ainuke kogu teekonna jooksul.

Edasi tulid punktid 35, 42, 20, 59, 41. Rännak 41 ja 52 vahel oli küll raske, kuid siiski õiges suunas.

Järgnes pikem jooks punktini 44, siis tulid raba punktid 58, 26 ja 57. Jälle pani imestama Lauri ja Armo tunnetus punktid kiiresti üles leida. Ise oleks ikka rohkem kõhelnud ja oma asukohta ikka ja jälle täpsustanud. 
Raba oli ka praktiliselt esimene osa,mida me kõndisime, kuigi segamine kerge jooksuga. Kuum ilm võimendus rabas veelgi ning maastik õhkas saunapalavust. Sai ennast laukas veega kosutatud ja ka jalatsid said märjaks, mis oli vaid  jahutusele kasuks.
Rabapunktide järel suundusime 28 ning siis 21 punkti lisaülesandeid tegema. Hakatuseks lugesime 60 puud kokku, seejärel Lauri ujus, meie Armoga suplesime. Järgnes punkt 47 ning uuesti 21 koos lisaülesandega, milleks loopisime palli 20 korda üle kraavi.
Jooksu viimaseks punktiks võtsime 49. 
Olin jooksu lõpu poole suht väsinud, oma osa mängis ka ülikuum ilm, kuid eks me tempogi polnud lonkimine, vaid pidev jooksmine, ka metsas ja raskemal maastikul. Siiski taastusin vahetusala lisaülesande käigus ja ratas tõotas tulla kergem kui jalgsi matkamine.

Jooksu tulemusena korjasime 67 punkti, mis oli suurim summa võrreldes teiste tiimidega. Kuid me olime ka suht kaua rajal: 2 tundi 48 minutit.

Peab mainima, et rattakaart oli suhteliselt tume ja kribune ning teekonna määramine käis orienteerujate tunnetusel. Kuigi jooksurajal oli Armo planeerinud erinevaid variante rattarajaks, siis alustasime ikkagi suht spontaanselt punktist 38, mis tegelikult polnud eriti mõistlik, sest tagasiteel liikusime enne finishit samast punktist lähedalt mööda. Kuid tagantjärgi on alati hea tark olla.
Järgnes punkt 47 ning lisaülesande punkt 21. Seekord arvasime ära 10 erinevust pildil. Edasine suund oli lõunasse ning tulid punktid 45, 34, 43. Kahjuks rattasõit eriti ei sobinud Armole ja pidime tempot tagasi hoidma. Punkti 54 märkas jälle Lauri - on ikka antud tunnetust ja head nina!
Peale 30 punkti oli selge, et aega on napilt ja suundusime finishi poole, võttes tee peal veel 32, 52 ja 44. Oleks võinud ka 36 võtta, kuid siis oleks juba liigne risk tarhviminuteid saada. 
Finishis anti KÜLMA porgandi ja tsitruse smuutit -- parim jook palaval päeval pärast kurnavat pingutust!
Pestud ning supp söödud ootasin ka tulemuste avalikustamist, kuid ei jõudnudki seda ära oodata. Teiste tiimide mehed jõid KÜLMA õlut,mille pudel higistas kuumas troopikaõhus. Mul hakkasid neelud käima: ka minul oli kodus külmikus kesvamärjukest ootamas ning nii lasingi ca 17.00 sealt jalga.
Koju jõudes olin väsinud ning tegin pool tunnikest uinakut. Mingil põhjusel valutas pea terve õhtu otsa. Sihukest jama polnud veel kohanud, kas tõesti liigsest kuumusest?
Kuid lõpptulemusega võis rahul olla:  4 koht. Kuigi pjedestaali koht jäi nappi lähedusse....on veel arenemise ruumi.
Tagantjärele tarkust raja planeeringu osas ei oskagi pakkuda. Rajameister oli jätnud lugematu arvu erinevaid variante ning välja raalida neist parim paistab olevat võimatu. Igal variandil oleksid oma plussid ja miinused ning milline oleks tegelik liikumiskiirus jääb vaid arvamiseks.



reede, 2. juuli 2010

Täitsa metsas

Eilne neljapäevak Mustla Nõmme (või Nõmmeküla) rajal kujunes heaks koolituseks võsa ja maastikutundmise aines. Kui lihtsamas metsas leiad punktid ikka enam vähem normaalses ajalimiidis üles, siis soolappe, künkaid, võpsikut ja maha langenud puid täis maastik vajab veel harjumist.
Juba esimeses punktis hakkasin koperdama, kaardi järgi selge soo serv ei olegi tegelikkuses nii kena ja selge ning erinevaid künkakesi on seal rohkem kui kaart mahutab.
Teine ja kolmas punkt (33 ja 35) tulid enam vähem normaalselt, kuid 36 otsimisega läksin ümber soo orbiidile ning ei taibanud õigel hetkel orbiidilt lahkuda ja punkt ära võtta. Paar ringi ümber soo ning seejärel sai punkt ka võetud.
Järgmised punktid tulid kergemalt, läheduses oli ikkagi mingi tee või siht, mis pani kaardil asukoha paika. Kuigi 42 punkti minek oli mul suht otse sihiga, kujunes teekond jube raskeks: rinnuni sõnajalad koos mahalangenud puudega takistasid tõsiselt liikumist, nägin, et enamus rahvast liikus veidi vasemalt üle soise lagendiku, imestama paneb, et vanad orienteerujad ikka leiavad selle optimaalse raja!
51 punktiga oli veidi koperdamist, kuid ka selle tundsin siiski maastikul õigel hetkel ära.Järgmine punkt pidi olema 45, kuid vaatasin kaardilt valesti ja jooskin 50-sse. Kui punkt võetud sai, siis mõistsin, et vale järejkord ja sibasin 45 otsima.
46 punkti jaoks tegin paraja ringi mööda rägastikku ja maha pudenenud metsa, kuid olin kindlalt kaardil.
Edasi sujus asi jälle paremini, kuigi 52 punkti oleks võinud ka otse joosta läksin mööda kindlaid teid.
Viimaste punktide kiire ja kindel leidmine kasvatas enesekindlust ja ka kiirust kuni 60 punktiga jooksin järjekordselt täiesti metsa. Paganama soolapike eksitas mind taas orbiidile ning jõudsin mingile metsasihile, mida pidasin ekslikult teeks. Sibasin seal edasi tagasi paar korda, kuni sain aru, et olen valel teel: vahetasid teed ja leidsin ka punkti.
Huvitav ja väljakutsuv maastik, kuid vajab kindlasti vee harjutamist ja ka harjumist! Võrreldes mulluse Aegviidu metsaga, kus mul kulus pea paar tundi raja läbimiseks olen siiski tibake arenenud, ehk siis mitte päris lootusetu.

pühapäev, 31. jaanuar 2010

Viru Maraton

Täna sai sõidetud selle talvehooaja esimene suusamaraton - Viru Maraton.
Nädala alguses õnnestus haigestuda mingisse kõhuviirusse, igatahes esmaspäeva õhtul olin täiesti läbi: väsinud, palavik, süda paha. Kuid neljapäevaks oli haigus taandunud ja tundsin ennast vääga hästi. Laupäeva hommikul tegin veel kerge suusasõidu Pirital, ning enesetunne oli super. Eks enesetunnet parandas ka laupäevane üliilus talveilm ning Pirita hoolsa rajameistri poolt ettevalmistatud suusatrass.
Igatahes pühapäeva hommiku sõitsin Tallinnast Rakvere poole. Kuigi tuiskas kerget lund oli tee hea ning jõudsin stardipaika õigeaegselt ja plaanipäraselt. Tegin kerge soojenduse ja valmistusin kell 11.00 alustama, kui järsku kuulsin, et ilmaolude tõttu on starti lükatud pool tundi edasi. See uudis tegi vihaseks! Kus see halb ilm oli? Veidi lund ja tuisku või? Ja miks ei oleks võinud sellest keegi kohe teatada, näiteks parklakorraldaja? Eks esitan need küsimused ka korraldajale ja loodan, et nad saavad järgmine kord asju paremini aetud.
Kuigi vahepeal mõtlesin kogu seda maratoni juba pikalt saata, siis 11.30 olin ikkagi stardijoonel. Suusasõidu algus kulges tavapäraselt tõmmeldes: pidevalt kiirendades ja siis kohati seisma jäädes. Peale 3-4 kilomeetrit sain juba normaalsemalt liikuda ning alustasin stardijooksikute kinnipüüdmist. Kõik kulges kenasti kuni esimese ringi lõputõusudeni, mil sain aru, et ega ikka pidevalt tuld anda ei jõua.
Kuid teise ringi tasasem algus lubas jälle taastuda ja enesetunne oli tegelikult päris hea. Vaid kiirust ja jõudu polnud piisavalt, kuid eks seda tule iga järjekordse stardiga juurde (loodan vähemalt).
Nii nagu kartsingi oli teise ringi lõputõusud need kõige tapvamad.Lisaks segas normaalset liikumist ka paremal pool sõitev pidev kolonn rahulikke suuskureid. Pean küll tunnistama, et suusakultuur oli superkõrge: ega keegi ette ei jäänud ja kui keegi oligi vasakul pool rada, siis rajaküsimise peale siirduti kohe paremale. Ainult tõusudel oli koos aeglasemate liikujatega ikka kitas ja niigi raske ja käed väsinud ja jalgu ei saanud normaalselt kasutada.
Lõpuni jõudsin, tulemus 33. koht. Ja Einole panin ära!
Järgmine nädal Kõrvemaal 38 km.

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Alpid


Aastavahetusele järgnenud nädal möödus Austria Alpides suusatades. Sealsed mäed on suursugused võrreldes Eesti kohalike küngastega, rääkimata mäesuusatamise lõbust laskumisel, mis kestab ikka minuteid ja väsitab jalada enne kui alla jõuad. Ja liftisabad pole mitte poole tunnised.
Kuigi Eestimaalt oli kahju lahkuda, sest siinne paks lumi, ilus ilm ja lumised puud tekitas mõnusa tunde. Aastavahetusel kütsime sauna ning peale kuuma leili lumehanges püherdamine andis talvele erilise mõnu.
Kuid Alpidest ja Ischglist - koht, kus me sel aastal suuskasime. Sinnasõidu esimene osa kulges plaanipäraselt Eesti Õhu kompaniiga. Kahju muidugi, et nad suuskade eest 20 eur per paar koorivad, samas kui Finnair transab suusad tasuta. Kuid eks jutu järgi pidigi neil rahast veidi puudu olema. Edasine transfer Münchenist Ischglisse kulges veidi vaevalisemalt, sest parajasti sadas Lõuna Saksamaal lund ja autojuht valis otsetee üle Garmin Partenkircheni. Tulemuseks oli planeeritud 3 tunnise sõidu kujunemine 5 tunniseks. Autojuht ise oli mingi veidrik, sest tundus, et ta ei teadnud isegi, kust täpselt sõita, käis vahepeal bensukas teed küsimas. Olen märganud, et kõik transferi mehed on oma veidrustega, praegune mees keeras auto ventilatsiooni kinni ning temperatuuri maksimaalselt jahedaks. Vastupidiselt tagasituleku transferi mehele, kes keeras ka ventilatsiooni kinni, kuid temperatuuri maksimaalselt kõrgeks - ikka seinast seina ja kogu aeg äärmuses! Kuid kohale me jõudsime.
Elupaigas oli meil Ischgli lähedane küla nimega Mathon, rentisime seal appartment-hotellis ühe toa. Hotell oli uuem ning väga hää. Julgen teistelegi soovitada: hotell Astelliina, link on http://www.astellina.at
Piisavalt suur ja puhas tuba, keldris oli 3 erinevat sauna ja puhkeruum. Mathon ise on küll 4 km eemal Ischglist, kuid ega me väga sinna pidutsema ka kippunud.
Igapäevased suusatamised algasid mul kell 09.00 pereliikmete äratusega. Kõik olid valmis ilusad suusapäevad südamerahus maha magama, kuid mina ei lasknud sel sündida ning terroriseerisin nad ülesse. Ca kella 11 ks olime mäe peal ning reeglina suuskasime kuni kella neljani. Kuuest päevast oli kaks poolikut päeva, mil ilm läks pilve ja suusatamine ei olnud enam mõnus. Kuid kõik ülejäänud päevad olid lausa ülimõnusad. Ja kõik ärkasid päeva peale üles ning tuju läks hääks.




Lisaks mäesuusatamisele panin ma õhtul alla murdmaalauad ning tegin veel tunnikese või poolteist kohalikel radadel trenni. Õhtul saun, söök ja õlu (või ka kaks) ning muud polnudki vaja - kell 23 vajusin magama.
Ischgl on kahtlemata tore suusakuurort, rajad on hääd, asuvad suhteliselt kõrgel (reeglina üle 2000 m) ja lumi on garanteeritud. Aastavahetuse ajal on muidugi juba palju inimesi ning vahete vahel väsisid rahvamassis sebimisest ära. Eriti märkasin seda lõunatades, kui kogu aeg toimus väike tõuklemine söögi saamiseks. Kuid päike, mäed, suusad, pikad rajad ja Austria külalislahkud kompenseeris mõne pisikese trügimise. Võrreldes eelmine aasta külastatud Prantsuse Val Disere on kõige enam vahet ikkagi just teenindajate suhtumises: tundub, et prantsalsed ei salli teisi rahvaid ja peavad endid endiselt maailmavalitsejateks. Vaadates nende pisikest presidenti Sarkozyd ja tema tegemisi ning ütlemisi ei ole sellisel suhtumisel lõppu näha. Kuigi saatus on prantslastele kinkinud ikka vägevad mäed, kahjuks just neile.

Koju tagasi jõudsime üleeile, ilusasse talvisesse Tallinna. Talv on tore!