Tänavuse talve suusaaeg jäi küll veidi napiks, sest november ja detsember olid suisa lumetud ning esimene suusasõit sai tehtud alles 01.jaanuar. Arvestades eelmist pikka talve, siis ega väga varakult suuskadele poleks kippunudki, kuigi ei arvestanud ka nii hilise stardiga.Võistlustest oli plaan osaleda mõnel Estolopeti maratonil, Tartu maratonil ja kui viitsib, siis mõnel võistlusel veelgi. Mäesuusa plaan oli 1 nädal Austrias ja hiljem lisandus ka 3 päeva Himosel.
MÄEDSeega 3 nädalat valget maad kodumail ning siis lendasin jaanuari viimasel nädalal Münchenisse. Planeeritud suusapuhkus oli Brixen im Thalenis, ca 150 km Münchenist, lennupilet oli seekord eriti odav: 99 EUR edasi tagasi ots koos suuskadega! Sinna minnes suuski polnud, sest muu jõuk liikus bussiga hakatuseks Slovakkiasse ning seejärel Brixenisse, kaasas ka minu varustus.
Esimene suusapäev Austria tervitas meid ilusa värske lumega, öösel sadanud lumi oli ca 20 cm paks ja slaalomisõitmiseks tuli teha rasket tööd. Kuid temperatuur oli kerges miinuses ja kohev lumi tekitas tunde nagu sõidaks off piste laskumisi. Igatahes oli lahe, minule vähemalt meeldis, samas mõni vanem kaaslane väsis värskes lumes rassimisest liiga ära.
Kahel järgmisel päeval oli Brixenis väga ilus, rajad olid hooldatud ja päike paistis. Kuid viimased 2 päeva olid udused. Kõige hullem oli viies päev, kus tulimegi peale lõunat mäe pealt ära, sest mõnel lõigul üle 10-15 meetri rada ette ei näinud. Tõestuseks ekstreemilmast on ka kõrval olev pilt, kus vaid kõrgeimad mäetipud on veel näha.
Õhtuti, peale päevast mäesuuska tegin veel tunni, poolteist murdmaad. Austerlaste kiituseks tuleb märkida murdmaa radade head hooldust, isegi värske lume korral olid rajad traktoriga üle käidud. Kuigi paljudele kohalikele inimestel on murdmaa suusatamine vist tiba arusaamatu tegevus, sest miks nad muidu koertega või ilma radadel jalutada armastavad, saamata aru, et peaks suuskadel liikujatele ka teed andma. Kuid õnneks polnud sihukesi tüüpe just liiga palju.
 |
| Ududsed tipud |
28.719 vert. m
89 Lifts 
5 skiing days
downhill dist: 179,7
|
 |
| Tütar Margot |
Kui kell sai 16.00, siis oli korraga leti taga 100 inimest: kõik tahtsid võtmeid. Lisaks pidi täitma ka ankeedi nimedega ja see võttis veel kolmveerand tundi, enne kui võti anti.
Ostsin kahe ja poole päeva mäe piletid ning läksime õhtul kohe välja. Himos oli mu tütrele esimene koht mäesuuskade proovimiseks, see juhtus ca 10 aastat tagasi. Vahepeal polnud ma talvel Himosele sattunudki. Nüüd juba kogenud kihutajana käisime Margotiga läbi kõik Himose mäed ning leidsime, et asjalikud olid neis 2: üks teeääres olev must ja üks põhja pool olev punane nõlv. Ülejäänud olid ikka veidi lahjad.
Siiski on Himos etem kui Kuutsekas ja paariks päevaks jätkub seal liikumist küll.
MURDMAA.
 |
| Himose kamp |
Start läks hästi, liikusin mingis 4-5 mehelises rühmas, eriti pingutada ei viitsinud, kuid ega väga ka ei lonkinud. Vahel tundus, et tempo on liiga aeglane, samas mõnikord hakkas tunduma, et jään kambast maha. Nii sai peaaegu kuni viimase joogipunktini, kus loobusin joogist ning tegin väikese spurdi. Üks mees jõudis siiski kaaasa tulla, teised jäid maha.
Tulemus oli 43 koht, aeg 1.54, kaotust võitjale 14 minutit. Ehk siis umbes samal tasemel mulluse sõiduga.
Järgmine oligi Tartu maraton. Ilm ähvardas tulla keeruline: tuul ja värske lumi, mis tähendas väikest loteriid määrimisel. Kuid ega mul erilisi valikuid polnud, libisemiseks panin tavapärase komplekti (parafiin + pulber) pidamise jätsin hommiku peale, et vaadata ka kohapealset ilma. Nagu tavaliselt: määrde proovimisega probleeme pole - see mida alla paned, sellega tuleb ka sõita!
Start antud ning läks kohe päris kibedaks kihutamiseks. Ja algul isegi jõudsin, ca 10 km oli sõidetud ning suusameeste esimene ots oli mul veel nägemisulatuses. Kuid ega see saanudki kaua kesta, tulid tõsisemad mäed ja seal oli ikka pagana raske: kas olen ise vanem või oli algus liiga terav, igatahes mägedes ei jätku hapnikku ja lihtsalt ei jõu ega viitsi, tahaks sõita rahulikult omas tempos, kuid pidev sebimine ümberringi sunnib pingutama ja kuradi spordimehe hing ei luba kergelt loobuda.
Peale Kuutsemäge läks sõber Rannar mööda ning vahepeal tundus, et juba kaobki eest, kuid siiski mõne aja pärast jõudsin talle taas kannule. Tundus, et minu libisemine oli veidi parem, samas pidamine oli kindlasti liiga hell, sest olin arvestanud külmema ilmaga.
Kuid mida lõpu poole, seda parem oli ka mu enesetunne, sest pingutust nõudvad mäed puudusid ja vastupidavuses suudan teistega konkureerida küll.
Tuleb nõustuda Priit Pulleritsuga, kes ka omas blogis mainis, et see aasta oli mehi kuidagi eriti tihedalt rajal: nagu veidi lõdvemaks lasid nii hakkas mingi rong mööda minema. Ja pidevalt oli ees kedagi näha, tavaliselt oli peale Kuutsekat ikkagi suht tühjus rajal.
Peale Kuutsekat jõudis järgi kena Norra naine (või pigem tüdruk), Laila oli nimi nagu protokollist võis lugeda. Liikusime ca 6-7 rühmas koos ning mingit rahulikku sõitu polnud: kogu aeg üritas keegi tempot teha ja kõrvalrajal märku anda, et saab ka kiiremini. Eks ma ise olin samasugune ning peale Palu punkti läksin ettepoole, kaasa tuli vaid Laila, sõber Rannar ja mõned teised jäid maha. Laila oli must poole väiksem ning ühele minu paaristõukele tegi tema 2 oma tõuget, kuid oli ikka pagana väsimatu ja lõpuks vehkis minuga vahe sisse. Ja kuigi väikestel laskumistel oli Lailat tagantpoolt kena vaadata, ei andnud see vist piisavalt motivatsiooni tempo hoidmiseks. Või lootsin ma, et tagantpoolt tuleb keegi veel kenam....Igatahes finisis oli Laila minust pea 2 minutit varem.
Norra naisele järgi ei jõudnud, kuid eesti naisest, Laura Rohtlast, sain peale Hellenurmet ikka mööda. Millegipärast tema taga ei hakanud ma liuglema, ju siis kodumaine pole nii huvitav.
Lõppaeg 3.18, koht 139, kaotus võitjale minutit 35 minutit. Võrreldes eelmise aastaga oli tulemus suht sama, kaotust võitjale oli 1 minuti võrra vähem, kuigi koht oli veidi kehvem.
Viimane maraton oli Tallinna oma, mis sel aastal oli 2 nädalt peale Tartu Maratoni. Kahjuks, sest tavaliselt oli samal ajal Haanja maraton ning mulle oleks kodukandis suusatamine rohkem meeldinud. Ilm oli hea, rada jäine, libisest ülihästi. Ainuke häda on Kõrvemaa radades, mis on pagana kitsad ja mööda minekud teistest on kuradi rasked. Panin oma suusad ca pool tundi enne starti koridoris maha 4 ritta, kuid kui startimiseks läks, siis olin 6. reas! Õnneks minu ees stardis keegi ei koperdanud ja saime suht normaalselt minema. Kuna libises hästi, siis raske polnud, samas ka mööda ei saanud, sest võistlejate kolonn oli suisa lõputu. Ca kuuendal kilomeetril ühel kurviga laskumisel õnnestus pikali käia, ise olin ka süüdi, sest trügisin mehele kõrvale ja jäin väliskurvi. Rada oli jäine ja kõrval olev mees libises kurvis väljapoole ning tõukas mind rajal minema. Õnneks sain kiirelt püsti ning liiga palju mehi mööda ei pääsenud.
Teisel ringil õnnestus veel kord maoli lennata. Seekord oli tasane maa ning otsustasin 5 mehest mööda sõita. Ega see kerge pole, sest kiirendus on kõva ja kisub hapniku võlga, samas ei tahaks ka nii väga viimast välja vajutada, sest tegu on ikkagi maratoniga. Olin just viimasest mehest pea möödas, kui minu suusk tema taha kinni jäi ning ma täie hooga kõhuli lendasin. Vandusin neid kõiki, sest tegelikult võiks möödujale ikkagi veidi teed anda, kuid Eestis on ju kombeks vaid endaga arvestada. Sain püsti ja jõudsin samale grupile ka järgi, kuid ega möödumise võimalusi ringi teises poolel enam polegi. Paar meest väsisid rohkem ära, neist sain ka mööda, paarist mehest sain ka viimase joogipunktiga mööda ning tulemuseks oli 58 koht, aeg 1.47, kaotust võitjale 12 minutit. Suhteliselt väike kaotus näitab kiiret rada ja ka stardipositsiooni tähtsust sellisel rajal.
26.märts tegin viimased suusaringid Pirital, täna alustan jooksmisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar