Laupäev, 28. juuli 2012

Orioni rogain Keila Joal

Järjekordne suurem orienteerumismatk oli 21.juulil toimunud Orioni rogain Keila Joal. Kuna Annekeni polnud, siis asendas teda Priit, kes on küll kunagi orienteerumisega tegelenud, kuid viimased aastad pole metsa saanud.
Eelnev juhend lubas kauneid vaateid ja ilusaid männikuid, merd ja jõge. Tegelikkus kujunes küll veidi teistsuguseks, kuigi trehvasime ka silmailu.

Päev enne starti ostsin korgipuust aluse ja nööpnõelad raja planeerimiseks. Polnud neid abivahendeid kunagi kasutanud, kuid eks ükskord pidi ka esimene kord olema.
Plaani tegime 60 km läbimisele, mille võtsin koefitsendiga 1,25 ehk siis 48 km kaardil ja arvestades kaardi mastaapi ning iga nõela peale kuluvat 6,5 mm rehkendasin vajaliku niidi pikkuse.
Esmane plaan kujunes visuaalsel vaatlemisel ning võtsime plaani alustada jõe läänekaldalt lähtudes väiksematest ja suundudes lõunasse suuremate punktide poole.
Edasi ka kaar Lohusalu sadamasse ning siis jõe idakaldale kagu suunda viimaseid tunde veetma.
Kas plaan oli hea või halb on raske otsustada, igatahes kui oleks plaani suutnud täita, siis me oleks olnud võitjad. Vaadates täitmata jäänud plaani, siis oli seda veel pea 8 km ehk siis terve tunni jagu, ülioptimistlik kui arvestada, et läbisime ca 58 km looduses. Järelikult oli ikka plaan liiga optimistlik või siis koefitsent 1,25 liig hea.

Kuid algus kulges normaalselt, võtsime esimese punktid 22, 21, 52 Järgmiseks oli jõe ääres olev 62 punkt, milleni enam nii kiiresti ei jõudnud. Esiteks kadus pisike rada enne suurt teed sootumaks võssa ja suundusime läbi võpsiku otse maanteeni. Teiseks oli teel mitmeid talusid, elektritarasid ning lehmasitaga kaetud karjamaid, mis sundisid meid pidevalt otsekurssi muutma.

Meie poolt läbitud punktid ja kilomeetrid tundide kaupa olid järgmised:

Tund       läbitud km kokku       saadud punkte
1              8,8                            9
2              17                             24
3              25                             15
4              30,5                          14
5              37                             12
6              45                             16
7              51                             11
8              58                              7

Seega esimesed 3 tundi oli tempo normaalne ja ka punkte tuli piisavalt.
Priit hoidis tempot üleval ja peale kolmandat tundi olin omadega suht väsinud. Eriti väsitav oli minu jaoks mets, võsa ja mätastega heinamaad, kus Priit triblas kergejalgselt üle ja ma üritasin autopiloodiga Priidu kandades püsida.
Esimese suurema vea tegime punktiga 70, kus peale maantee ületust üritasime otse liikuda punkti suunas, kuid sattusime metsas olevale tööstusehitusele, mida tegelikult kaardil polnud. See ajas meid segadusse ja arvasime, et oleme tublisti läände kaldunud. Igatahes saime seal tee peale ja rohkem metsas õnne ei proovinud.
Järgmine raskem tee oli punkti 63, kus tuli kulgeda elektriliini alla, mis oli küll suht lage ala, aga samas põlvini muda, vesi ja võsa. Kiirus langes tuntavalt. Tagantjärgi võib mõelda, et kas 63 punkt oma teravnurkse lõikega oligi õige võtta või oleks pidanud valima mõned väiksemad, kuid kergemi ligipääsetavamad punktid.
Kuid peale 37 joogipunkti suundusime 64 ja 51 suunas, mis kujunesid raskeimaks sel rogainil, eriti just teelõik 51-45. Lagendikud kaardil olid tegelikkuses madal mätastega võsa koos vee ja poriga. Läbisime sel tunnil 5 km/h, minu moraal langes ja kirusin, et kaardi järgi ei olnud võimalik aru saada, mis maastik tegelikult on. Lisaks kadus rada, mis suundus 51 punktist loodesse ära ja me kaldusime veidi varem lagendikke pidi lõunasse. Vahel tundus küll, et ega me ennast kaardil paika osanud panna, kuid leidus piisavalt märke ja ega me ära ei eksinud. Punkti 45 ümber olev lagendik oli samuti õudne kõrge heinaga mätastik.
Lõpuks pääsesime sealt tee peale, kuid olin ise veelgi rohkem väsinud ning lisaks ka moraalselt tüdinenud.
Lohusalu sadama ümbruses tegime vea ka punktiga 54, kus ei leidnud õiget läbipääsu majade vahelt mere äärde ning kaldusime liialt põhja. Priit ilmutas väsimuse märke ka punkti 48 suundumisel, ma ise oli juba enne vaikselt Priidu selja taga mõttevabalt sörkinud, lootes, et kaaslase orienteerumisvaist alt ei vea.
Seitsmendal tunnil ületasime jõe ja võtsime punkti 23, siis lõpetas ka GPS töö, aega oli kulunud 6.52 ja läbitud 51 km.
Viimase punktina võtsime punkti 31 ja tahtsime veel 35 minna, kuid vaadates aega ja järjekordset "kollast" võsalagendikku tegime otsuse minna finishisse, see oli ka õige otsus, sest lõpetasime 7.52 ja 8 minutiga me poleks suutnud seda võpsikut läbida.
Tulemus 108 punkti ja 9 koht.
Olekseid on palju, sest mõne punkti oleks ju võinud veel noppida, tegelikult just 42, mille ära jätsime oleks pidanud saama võetud, kuid eks väsimus sundis minema kergema vastupanu teed.
Rogaini korraldus oli suht hea, kahjuks oli vähem osalejaid kui mullu, kõvemad tegijaid olid kuskil välismaal suurematel võsitlustel.
Kaart oli kehva kvaliteediga ja ei andnud võrrelda TAOK rogaini kaardiga. Oli tõsiselt raske lugeda sealt kehva kontrastiga kaardilt välja reljeefi või väiksemaid ojasid, segas samuti kaardi ümber olev kilekott.
Peale kaardi pole korraldusele midagi ette heita (ja sedagi võib mõista odavamate kulude huvides tehtud otsusena), on ju tore, et viitsitakse teha selliseid üritusi rahvale ja minu arust mitte just väga suure raha eest.















agin, seekord Keila Joal.