Kolmapäev, 26. veebruar 2014

Haanjamehed Haanjas

Pildid Meelis Toomilt
Haanjamehed oli meie tiimi nimi Winter Xdreamil 2014, seekord 40 Eestimaa kõrgeimat mäge vallutamas. Osalejad 2 endist Võrumaa meest, mina ja Mikk, ning tasakaaluks meile kesk Eesti juurtega Priit. Tema oskas vähemalt kaarti lugeda.
Üritus võimaldas raja ette planeeringut, kuid meist keegi ei viitsinud sellega tegeleda. Kuigi laadisin küll netist mingi vana kaardi ja korraks ka silmitsesin teist, kuid kuna miskit kindlat polnud, siis jäi plaani A tegemine sinnapaika. Ei viitsi!
Ka ratta kasutamise mõte jäi pigem "ei viitsi" taha: pane autole raamid, otsi oma ratas, pumpa kummid jne. Laiskvorstid, nagu olime, valisime lihtsa jooksuvariandi. Lootes, et lund on veidi rohkem ja rattamehed jäävad hätta.
Kuid tegelikult oleks rattast abi olnud, ja teistel tiimidel oligi. Igatahes oli meil suhteliselt lihtne plaan: alguseks teha põhja pool tiir ning võtta Vällamägi ja selle ümbruse punktid, seejärel Munamäe ümbruse punktid, edasi läände metsade ja soode keskele, seejärel lõunasse Plaanile  ja sealt juba tagasi Haanja poole finishisse. Nagu mõeldud, nii ka tehtud.
Algus kulges nagu alati kergelt, kilomeetri ajad olid alla 5 min/km, mäed üritasime joosta, vaid Vällamäe kõndisime.
Esimese ringi punktidest oleks võinud 12 ja 24 jätta hilisemaks, kuid me võtsime need esimest hulgas, ajaliselt väga suurt vahet polnud, vast 5 minutit oleks saanud kiiremini.
Pildid Meelis Toomilt
Teine ring Munamäe ümbrus ja Munamägi ise kulgesid ka vigadeta. Mina kasutasin võimalust ja sooritasin lisaülesande, mis seisnes vaatetornist laskumises, see oli päris lahe, mulle kõrgused meeldivad!
Järgnes lääne ring, mis oli üsna metsane ja ka veidi orienteerumist vajav osa. Hakatuseks tegime peale 16 punkti väikese paariminutise auringi, kuid ega rohkem eksimusi polnudki. Priit oli tasemel ja hoidis meid õigel kursil.
4 punktis kohtasime Tarmo Mõttust, kes jooksuvihkajana oli sunnitud rattakingadega lumes müttama. Neil vaesekestel polnud eriti täpset arusaama, kuidas pääseda otse 4 punkti, kuigi me suuna neile andsime. Riskide maandamiseks tulid nad koos meiega 10 punkti ja seejärel 4. sse. Loodan, et nad oma rattad ikka üles leidsid.
Meie aga kulgesime sujuvalt lõuna suunas, võttes Plaani ümbruse punktid. Juba varem oli selge, et jõuame kindlasti kõik punktid läbida ning mingeid kärpeid kavas polnud.
Mikk ja Priit olid erksad ja kiired, mina hakkasin peale 4 tundi tundma väsimust, vaikselt venitasin teiste selja taga ja ootasin juba lõppu. Kuid siiski jooksin, parematel teedel oli km aega alla 5.30. Kahjuks neid paremaid teid eriti just polnud, pigem väikesed lumised rajad, mis tegid jooksimse raskeks. Või pigem raskemaks, sest kui oleks tavapärane meeter lund olnud, oleks liikumiskiirus topelt aeglasem.
Viimane punkt oli meil 20, mille oleks pidanud varem võtma (tagantjärgi tarkus). Peale seda hakkasid Mikk ja Priit tempot kruttima, kuid ma ei lasknud end provotseerida, sest resurss oli täitsa otsas. Jooksin rahulikult lõpuni.
Tulemus oli 9.koht, mitte paha, kui arvestada, et esiotsa tiimid kasutasid ratast.
Ja Haanjamaa on superilus!
Ja lumeahmi diplom olemas!