Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Sügisvihmane Libahundi jälg Kuusalus

Selle aasta Libahundi jooksule kauplesin nii Kalmetit kui ka Annekeni, kuid mõlemad passisid viidates tüdimusele. Õnneks soostus Lauri Lahtmäe mind tiimi võtma ning laupäeval olimegi stardis.
Alustasime raja planeeringuga, erinevaid variante kaaludes otsustasime suunduda ida poole, tagasi tulla keskelt ning siis teha veel väiksem kaar läände. Üritasime mingil moel sättida kasulikuks ka stardi juures olevat lisaülesannet, mille eest sai kella 12-16.00 9 punkti ja muudel aegadel vaid 4 punkti. Selleks mõtlesimegi jätta lõppu sellise lääne kaare, kuid tegelikkuses me seda varianti ei realiseerinud.
Start antud ning algatuseks oli meil viktoriin mitmete küsimustega peamiselt loomadest, kui ka geograafiast. Siin näitas Lauri oma taset ning ladus kiiresti kõik vastused ritta. Minul jäi vaid punktid kokku lugeda ning suundusimegi esimest märget tegema, seda suhteliselt esimeste seas. Kahjuks viktoriinist me punkte ei saanu, sest vale oli meil kindlasti maakera maismaa pindala, mis on tegelikult 150 mil. km2, kuid meie panime 5100 mil km2. Selle tarkuse olen nüüd tagantjärele internetist välja kaevanud.
Järgnes punkt 31, siis 85 koos punktide lugemise lisaülesandega. Siis punktid  55, 65, 45. Enamuses üritasime piki teid joosta, et end mitte liigselt koormata võsas sebimisega.
Punktide 53 ja 61 ümbrus kubises jahimeestest, kes valmistusid ajujahiks. Kerge hirm tekkis küll, kui uskuda jahimeeste joogiharjumusi ning võimalust, et me isegi võime neile märklauaks sattuda. Õnneks midagi säärast ei juhtunud.
 Peale 48 punkti läksime vallutama Linajärve sood, mis oli küll vesine, kuid siiski joostav. Lauri näitas suurepäraselt oma oskusi ning juhtis meid otse 62 punkti juurde.. Siis tekkis väike mõtlemise koht, sest aega oli kulunud pea 1,5 tundi. Mina panin ette suunduda otse 51 ja jätta 37 välja, kuid kapten Lauri tegi otsuse minna 37-43-38 ja nii sai ka tehtud.
Peale 52 punkti 46 suundudes tegime ka praktiliselt ainsa vea, kui jooksime punktist 20 meetri kaugusel mööda, sest veidi eemal sebisid ringi paar meest ning tundus, et punkt on just seal. Viga oli 2 minutit, mis pole just eriti suur.
Punkt 92 oli nagu arvatud kanuutamine. Jõudsime sinna veel enne masside saabumist ning pääsesime kohe vette. Aega kulus paadisõidule 18 minutit. Õnneks oli see järvenurgake rahulik ja tuult praktiliselt polnudki tunda.
Seejärel võtsime järveäärsed punktid ning peale 63 suundusime 83-sse. Kärutamise lisaülesanne oli tegelikult lihtne, kuid aega kulus hakatuseks käru ootamisele ja hiljem teiste järel loksumisele. Kokku kulutasime lisaülesandele 8 minutit, millest pool oli vähemalt ooteaeg.
Mu enesetunne polnud peale 3,5 tundi just kõige parem, kõhus oli tunda pisteid, väsimust tuli peale, kuid kulgesin Lauri tuules "autopiloodiga" ja ca tunnikese pärast olin juba taastunud.
Punktis 44 ootasime veejagajat pudelitega, kuid tegelikult oli tegu loodusliku veega nagu legendist hiljem lugesime. Sealt piki sihti punkti 64, siis piki sood punkti 84. Sealne soo oli märjem kui kui Linajärve oma, kuid samas polnud ka mitte miskit hullu. Punktis 84 tassisime ämbrit, mis oli lihtne ülesanne, vähemalt meile. Kuid kahju oli lühematest tüdrukutest, kes nägid tõsist vaeva veepange venitamisega.
Punkti 42 saime keldrist kätte, punkti 60 suundusime piki kraavi, mille kõrval oli suht korralik rada. Metsas oli Lauri eksimatu ja suundus otse vallikraavi juurde.
Punkti 54 minekus oli veidi ebakindlust, kuid ka siin saime punkti suht kiirelt kätte.
Punktidega 56 ja 47 polnud probleeme ning selleks hetkeks oli kulunud aega 4,5 tundi ja suundumine tagasi stardi juurde lisaülesannet tegema ei tulnud enam arutlusele, läksime punkti 33 ning siis karjääri 81.
Suusatamine või tegelikult küll astumine laudadega piki liivanõlva üles, tuli meil ka kiirelt välja, samas lõpetas ka minu GPS tegevuse, aega oli kulunud 4 h ja 50 min, ning kilomeetreid täpselt 40. Kiirus oli meil täitsa OK, sest km aeg tuli 7.11 min/km, milles olid ka kanuu ja muud lisaülesanded.
Edasised punktid olid pidevalt otsustamise all, kas võtta või jätta, aega oli ca 1 tund ja tegelikkuses oleks jõudnud need kõik ära noppida. Kuid võtsime 66, 22, 23, 24 ja 30.
Lõpp kujunes Lauril veidi raskeks, kuna jalg kiskus krampi ja liikumine muutus aeglaseks, kuid viimasesse lisaülesandesse jõudsime ca 5.45. Mina tegin lisaülesande, mis oli suht lihtne jooksutamine ning olimegi finishis.
Aega kulus 5 tundi 48 min ja tulemuseks oli üldjärjestuses 2.koht, kaotus esimestele vaid 2 punkti.
Oleksid. Nagu alati on tagantjärgi hää tark olla. Võtmata jäi 4 punkti: 25, 41, 35 ja 36. Neist 25 oleks võinud lõpus kindlasti sisse joosta. 41 punkti me vist kumbki lõpus ei märganud ja ega selle võtmine poleks ka nii kerge olnud, sest punkt asus suht eraldi teistest. Kuid üks variant oleks võinud olla järjekord 81-41-66-24-23-30. Kas ka ajaliselt oleks jõudnud on küsitav, kuid finishis üle jäänud 10 minutit oleks võimaldanud ca 1,5 km jooksu ja lisaots 41 punktis oli ca 1,4 km. Ka peale 33 oleks võinud 25 minna alles siis 81, kuid selle 2 punktiga oleksime saanud võitjatega sama summa, kuid kindlasti kehvema aja.
Võitjad tegid peaaegu sama marsruudi, mis meiegi, kuid vahe oli alguses, kui peale 65 võtsid nemad 56. punkti, kusjuures meie läksime otse 45. punkti. Planeeringu poolest võiks meie marsruuti paremaks pidada, sest punkti 47 oli meil aega kulunud 4h33m ja võitjatel 4h35m. Otsest võrdlust on muidugi raske teha, sest võitjate üksikud etapiajad paistsid olevat enamuses veidi kiiremad kui meil, samuti ka näiteks käru lisaülesande peale kulus neil 3 min vähem aega, see oli aeg, mis meil ootamisele kulus. Kuid tõenäoliselt mõningate üksikute vigadega abiga olid nad 81 punkti lisaülesande lõpus meist veel 2 minutit maas. Ja lõpuponnistusega tegid nad meist 2 punkti rohkem ja võtsid ka edumaa kinni.

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Igal lollil oma lõbu. Karepa rogain

Teema pealkiri tuleneb mu vestlusest abikaasaga, kelle jaoks 8 tundi metsas ringijooksvad inimesed ei ole normaalsed. Kuid kui käiakse 2 korda päevas tennist mängimas, kas see on siis normaalne? Kusjuures mitte 2 mUSD auhinnafondiga Tokio turniiril piskut taskuraha teenimas, vaid kodusel Tere väljakul ja ise peab veel mängimise eest maksmagi. Ja mitte vähe raha ei küsita platsi kasutamise eest. Niipalju sissejuhatuseks ebanormaalsete inimeste, rogainijate, maailma. Ja kui aus olla, siis ega nad ju normaalsed polegi, kuid mulle nad meeldivad ja ise kuulun ka nende sekka.
Seekordne TA OK Rogain toimus Põhja Eestis, Karepal. Järjekordselt tuli tõdeda Lauri Lepiku poolt korraldatud võistluse suurepärast organiseerimist. Põhjalik ettevalmistus ja teavitus raja olukorrast, väga täpne kaart, mis ei kulunud ega lagunenud võistluse jooksul, piisav info alguse, lõpu, parkimise ja kõige muu vajaliku kohta. Mõni inimene ongi põhjalik oma tegemistes ja teised saavad kõike pakutavat täiega nautida. Ega ilmaasjata pole TA OK rogain kujunenud O rahva suurürituseks, arvan, et kindlasti on peamine "süü" heas korralduses, mida teised analoogsete ürituste tegijad ei suuda (ei oska) nii detailides pakkuda.

Kuigi korraldaja hoiatas tuulemurru ja raiesmike eest, siis ületas nähtu ja kogetu ikkagi minu taluvuse piiri. Eestimaal on metsa ikka rohkem kui vaja, ega muidu saaks seda igale poole mädanema jätta. Mida need pagana metsamehed teevad? Korjavad ära vaid parima puu ja kõik muu jääb risti rästi metsa vedelema?
Aitab kiitusest ja laitusest, veidi ka võistlusest. Juba traditsiooniliselt oli mu kaaslaseks Anneken ning arvestades meie Tallinna maratoni aegasid, võtsime võistkonnale ka vastava nime, "Loomaaed".

Planeerisin jooksu kiiruseks ca 7-8 km/h, seega ca 1,6 - 2 meetrit kaardil. Kiire käega sai pea kõik punktid planeeringusse, kuigi oli ka selge, et reaalsuses kõike ei suuda. Kuid alustasime ida poolt ning vastavalt jõudlusele oleksime lääne poolt teinud õigel hetkel kärpeid.
Algus sujus kenasti. Liikusime väiksema seltskonnaga, kuhu kuulusid ka naiste võitja võistkond, punktidesse 29, 27, 49. Kuna oli enamuses rajakeste ja teede peal jooks, siis kilomeetri ajad oli ca 5 min/km, mis oli paljulubav algus! Enne 39 punkti olid liidernaised meist ca 100 meetriga eest ja jooksid punktist hooga mööda. Imestasin küll, et ei tea kuhu, kuid minu vaist seekord ei petnud ja võtsime 39 punkti esimestena.
Edasi tulid punktid 58, 38, seejärel 48, mida ei olnudki. Rahvast oli aga punkti kohas ohtralt ja see lisas kindlust, et olime ikka õiges kohas. Vahepealsed metsas ja raiesmikel liikumised olid meie kiirust alla kiskunud ning liidernaised said meid 28 punktis kätte.
Punktid 37, 59, 47 tulid kergemalt, kuid otseminek 36 punkti kujunes raskeks: edela asemel kaldusime rohkem läände, sest maastik oli ikka jube kehva. Ega mulle endalegi tuulemurd ja raiesmikud meeldi, kuid veel vähem talub neid Anneken. Liikumiskiirus oli oodatust tunduvalt väiksem ja üritasin tulevikus hoida ennast rohkem tee peale. Idapoolsetest punktidest võtsime ära kõik, välja arvatud 26. Kui ületasime jõe, oli aega kulunud 5 tundi ning mõtlesin, kust kohast lõiget teha. Punktide tihedus oli põhjas suht suur ning enne finishit oleks seal tegevust jätkunud, samas tahtsin ka läänest paari priskemat punkti haarata.
Kui olime punktis 43, oli aega veel 2 tundi ning arvestasin ikkagi 20 cm/tunni peale ja võtsin suuna läände. 6 tundi ja 8 minutit peale starti lõpetas GPS patarei oma töö, selleks ajaks oli meil läbitud 44 km. Punkt 34 oli lihtne, liikusime vaid mööda teid. Punkti 53 saime ka kergelt kätte, sest väike teerada viis otse kohale, kuigi vahepeal oli mult kahtlusi, kas punkt mitte kuskil kõrkjates ei asu.
Peale neid punkte punusime 32 suunas. Oli juba selge, et põhjapoolseid tihedat punktisaaki ei jõua korjata. Peale 32 võtsime veel 50 ja 40, jooksutempo oli täiega üleval. Anneken, kes paar tundi tagasi oli väga väsinud, ei näidanud enam mingeid väsimuse märke ja tegi tempot. Suure tempoga ajasin hobuste kopli (keeluala) juures teeotsad segamini ning idasuuna asemel jooksime hakatuseks lõuna poole. Sinna need paar liigset minutit kulusidki, mis meil üle 8 tunni läks!

Kahju, et GPS ei töödanud, kuid arvan, et lõputempo oli kindlasti alla 5 min/km. Igatahes olin omadega parajalt läbi, kirusin lõpus tehtud viga ning mõtlesin, et on mul ikka vaja ennast siin tühjaks joosta, kuhu jääb siis nauding!
Kuid ega sportlase vaim taha alla anda ning tund peale finishit mõtlesin juba järgmise aasta rogaini peale ja tehtavale vigade parandusele. See aasta ei tulnud mingeid suuri orienteerumisvigu, olid kergemad komistamised mõnedes punktides, kuid planeerimine raja lõpu osas oleks pidanud täpsem olema: selle asemel, et läänest suurem punkt tuua, oleks pidanud pigem põhjas väiksemaid noppima ja tulemus oleks tulnud parem.
Lõpptulemuseks jäi 98 punkti ja platseerusime 45 kohale, igatahes paremini kui mullu!

Kolmapäev, 14. september 2011

Never Say Never. Tallinna Maraton 2011

1998 aasta novembris jooksin New Yorkis maratoni. Toredale reisile sattusin tänu tööle ja minu soomlastest partneritele, kes harrastasid jooksmist ning vedasid ka mind kaasa. Kuna aastast 1990 polnud ma spordiga tegelenud, siis kujunes jooks pagana raskeks, eriti lõpp, kui lugesin viimaseid miile ja rehkendasin neid ümber kilomeetriteks ning kirusin ennast, et olin jooksule üldse tulnud. Enne lõppu, Central Parkis, seisi üks kohalik USA eluheidik, selline, keda on näha Hollywoodi filmides plekktünni ümber käsi soojendamas, ning hoida plakatit: "Are You out of Your Mind?" Mõtlesin siis, et isegi tema saab aru, et tegu on ebanormaalsete inimestega, kes jooksevad maratoni.
Seega, vaatamata toredale algusele ja ilusale jooksutrassile, mis läbis erinevaid NY linnaosasid, kus tee ääres seisid kord juudid kord neegrid, kirusin ennast ja lubasin, et enam kunagi maratoni ei jookse. Never say never!
Ja 11.09.2011 olin Tallinna maratoni rajal oma võimeid proovimas. Jooks oli tegelikult lahe. Algusesest peale liikusin mõnusas tempos ja kilomeetri ajad tulid ilma vaevata 4.10 - 4.15 min/km. Pool distantsi tuli ajaga 1 h 28 min ja sujuv jooks jätkus kuni 30 km, mille aeg tuli 2h ja 6 min, kuid enne pöördepunkti Meriväljal oli tunda juba väsimust jalgades. Tegelik piin hakkas aga ca 6-7 km enne lõppu, kui pidin end sundima jalgu liigutama. Kilomeetri ajad langesid 4.30 - 4.50, ja jalad läksid aina kangemaks. Lootsin ikka veel aega alla 3 tunni, kuid oli selge, et nii jätkates jääb eesmärk saavutamata. Üritasin mitte mõelda finishi ja puhkuse peale, vaid keskenduda jooksule. Enam ei vahtinud ringi, ega lehvitanud kenadele tüdrukutele, kes mind ergutasid: oli ju tähtsamadki teha - joosta!
Paksu Margareta juures möödusid minust ka Pirksaar koos 3:00 jooksuaja pundiga. Punt oli küll suht kokku kuivanud ca 5-6 inimeseni, kuid minust polnud nendega ühinejat.
Viimaset kaks kilomeetrit oli tunne küll parem ja liikusin km ajaga 4.30, aga aega alla 3 tunni siiski ei saanud. Tulemuseks jäi 3 h ja 01 minutit.
Kokkuvõtvalt oli maraton lihtsam, kindlasti kergem kui New Yorgis.  Ja aeg oli igatahes minu jaoks väga hea.

Kolmapäev, 24. august 2011

Palju "olekseid" . Xteami suveseiklus

Xteami suveseikluseks oli mu kaaslaseks Anneken, kellele oli see esimest korda osaleda seiklusspordi üritusel. Kuid juba kogenud rogainijana polnud meil miskit karta. Ettenägelikuna võimaliku kehva tulemuse osas ristisime võistkonna "Ludri ruudus".

Ilm oli ilus, ei külm ega ka liig palav, rahvast oli parasjagu, koht oli ilus - seega võistlemiseks parimad tingimused.
Stardis jagati hakatuseks nupuülesanne, milles pidi ära arvama meie suusakangelaste medaliaastad ning välja rehkendama numbri, mis tuli SI pulgaga võtta. Kiire pilk küsimustele ja oli selge, et täpseid vastuseid me ei tea ning olime ka esimesed, kes lisaülesandest lahkusid ning jooksma panid. Võtsime jaam nr 5, kuigi õige vastusega pidi olema jaam nr 1.
Jooksukaarti planeerida polnud väga raske, sest enamus kalleid punkte oli lääne pool ja sinna ka enamus rahvast suundus.
Alustasime suhteliselt normaalse ja mitte lonkiva tempoga, võtsime punktid 20 ja 57, järgmiseks oli plaanis 42. Vaikselt jõudis kiirem rahvas järgi ning üllatas, et neid oli nii palju, kes jaksasid suht kiiresti liikuda. Liikumiseks 42 punkti valisin veidi vasakul oleva sihi, mis polnud vist kiireim tee, kuid liikumiseks soospiisavalt sobiv.
Järgnes punkt 59 ning siis võtsin suuna 44 peale. Üritasin minna ida poolt ümber künka, kuid võsa ja tuulemurru abiga kaldusin lõpuks liialt itta Rahkjärve äärde. Korrigeerida teed põhja poole ka eriti ei saanud, sest seal oli päris korralik soo. Valisime laudtee kaudu ringi, keerutamisest tingitud ajakadu oli ca 6 minutit. Edasi tulid 58, 36, siis 49, 35 ja 43. Viimane selle piirkonna punkt oli 34 ja sellega õnnestus meil 5 minutit viga teha. Kuigi see viga jääb korraldaja Heigo südametunnistusele, kes polnud viitsinud punkti õigesse kohta viia: vaatasin enne järve äärde jõudmist nii ja naapidi ning punkt oleks pidanud asuma järve põhjakaldal poolsaare otsas, kuid oli hoopis lõunakaldas. Lohutas veidi see, et ma polnud ainuke, kes sealt punkti otsis.
Edasi läksime vahetusala suunas ning seal suundusime punkti 30 peale, mida otsides õnnestus veel edasi tagasi matkata ja ca 10 minutit viga teha!
Madratsiga saarele ujumine sujus mul hästi, võrreldes teiste samaaegselt sulistajatega liikusin neist ikka veidi kiiremini.
Lõpetasime vahetusala 13.28 ehks siis ca 2,5 tundi rajal olnutena, läbitud oli pea 20 km ja saime kokku 52 punkti. Veaminuteid kogunes ca 20 min, mida oli muidugi veidi liig palju.
Ega jooksus väga paljud rohkem punkte saanudki, sest suundumine idapoolsete punktide poole oli selgelt liig enamusele osalejaist. Kuigi näiteks võistkond SKM suutis 2,5 tunniga läbida ka enamuse idapunktidest.
Esialgne plaan oli minna lääne poolt põhja ja tulla ida poolt tagasi, kuid pärast punkti 24 juures tiigis solberdamist, millest polnud miskit kasu, sest tiik oli juba mudaseks aetud ja maskiga veel all ei näinud ma isegi oma käsi ja kuna 41 punkt tundus nii lähedal olevat, siis võtsime suuna ida poole, lootes, et ehk jõuame siiski kunagi põhja kaarega tagasi.
Punktid 41, 33, tulid kergelt, 39 punkti märkas valvas Anneken, mina oleks mööda põrutanud. Siis 45 punkt ja 56 punktiga soperdasime liiga kiiresti vales suunas, lõpuks kaotasin ca 15 minutit selle otsimisele.
Järgnesid punktid 38, 48, 54. Rattamarsruut kujunes liialt edasi tagasi sõelumiseks ja see polnud kindlasti mitte optimaalseim liikumistee.
Anneken püsis kenasti mul kannul: eriti jõuliselt sõitis ta ülesmäge, veidi arglikult allmäge ja tasase peal kippus mu tuulest maha jääma. Paunküla veehoidla ääres asfaldil üritasin veidi tempot kiiremaks ajada, kuid väga palju ei saanud lisada. Peale 46 oli selge, et üritame ka karjääri punkti 28 võtta ja kerisin tempot ülespoole, eriti peale punkti, kuid Annekenist polnud rohkem võimalik välja pigistada. Igatahes finishi eelsed tõusud võtsin kõik ratta seljas ja teistest mööda kihutades ja kuigi ajaliselt oli veel ca 5 min aega soovisin lõpuajaks saada maksimaalselt parimat.
Lõpetasime 4 h55 minutiga, rattast saime juurde veel 41 punkti, kokku 93 ja 31 koht.
Kokkuvõtteks oleks mul praem orienteerumisvaist ja Annekenil veidi kiirem rattasõit, siis oleksime saanud parema koha. Eriti rattapunktide saak jäi napiks ja seda tegelikult minu kehva plaani pärast. Või õigemini plaani puudumise pärast. Vigadele kulunud ca 35 minutit oleks kindlasti kümmekond punkti juurde andnud. "Oleksid" ei taha mitte lõppeda, kuid loodab sügisseiklusel nende arvu vähendada.


Esmaspäev, 22. august 2011

Pilte Norrast

Ruootsi Kuningriigis, Kõik on broo!

Õhtusöök. Laager on nigu seapesa


Kallist vett ei raatsinud poest osta, võtsime kohalikust mägijõest





Sognefjordi ääres õhtustamas




Viimased trollid enne Norra piiri ületamist


Odav õlu, 1,5 eur purk!

Kuiva katuse all. Viimane öö Rootsis

Hommikune matk kujunes 20 km pikkuseks. Puhkus enne teele minekut.

Pühapäev, 7. august 2011

Nüüd mingem siit veel koidu eel, on udused, külmad mäed me teel. Tsikliga Norras

Blogi pealkiri viitab Vennaskonna laulule, mille tekst on Tolkieni "Kääbusest". Just see sama laul kõmises vaikselt tsiklimürina taustal kui vallutasime Norra fjorde ja mägesid.

Kuid algas teekond 31.juulil Tallinnast. Tulin just öisest Xdreamist saaremaalt, võistlus ei läinud kõige paremini, maganud olin vaid pool tunnikest praami järjekorras oodates. Kuid praamilt võetud energiajook ja tegemata tööde loetelu hoidis mind siiski liikvel kuni Stockholmi laevani.

Laeval võtsime õhtusöögi ning 2 õlut ja seejärel ärkasin alles hommikul. Aivar oli üleval, luges raamatut, päike oli kõrgel ja kajut oli valge, kuid minu und ei olnud miski häirinud.


Esimene õhtu Rootsis järve ääres
Startisime Rootsi Kuningriigi pealinnast Norra poole, suund oli Oslole ning esimese päeva õhtuks kulgesime peaaegu Norrani, kuid ööbisime Rootsis mingi järvekese ääres, mis asus Eda küla läheduses. Ilm oli soe, õhtu ilus, käisime järves ujumas, tegime söögi ja peagi juba magasime telgis. Ainsaks häirijaks oli läheduses olev raudtee ning öösel tundus, et rong sõidab otse meie telki.


Hommikul tegin veel ujumise ning ajasin Aivari üles. Ei saanud lasta ilusat päeva kaotsi minna. Aivar oli tegelikult öösel palju üleval passinud ja möödasõitvaid ronge lugenud ning alles vastu hommikut magama jäänud. Kuid hoolimatu egoistina ei saanud ma ta põõnamist lubada.


Ületasime Norra piiri ja mööda teed nr 2 ja nr 6 jõudsime Oslosse. Oslost nägime ainult pidevaid tunneleid, linna vist seal polnudki? Kuid ega me suurlinna kaema tulnud, meie tegelik suund oli Atlandi ookeani ja  Norra kuulsate fjordide peale, linnadest oli rannikul esimene Bergen.


Ega me täpselt teadnudki, kus oleks parimad paigad ja käänuliseimad teed, seepärast valisime suuna ning sõitsime Oslost teed E16, seejärel teed nr 7 pidi Bergeni suunas. Loodus läks järjest ilusamaks ja paremaks, tsiklimehe rõõmuks teed käänulisemaks. Enne Eidfjordenit olime ca 1000 m kõrgusel platool, mis ongi Norras tüüpiline: iseoomulikud põõsad, madala taimestik, väikesed künkad - sünge loodus, kus saavad elada vaid trollid ja orgid!
Teise õhtu kämping Norras
Kuid parim ootas meid laskumisel Eidfjordi äärde. Siis tulid esimesed kosed, madalad pilved mägede vahel, veelgi käänulisemad teed koos serpentiinidega ja ümberringi järsud kaljumäed. Veelgi süngem! Ja veelgi rohkem orkide kodumaa! Kui seal kuskilt mingi draakon oleks välja ilmunud ja mõne liikuva auto ära söönud, siis oleks see suht loomulik tundunud. Sellises kohas peabki nii olema. Ja vennaskonna laul sobis väga ümisemiseks:




Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
 
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev või öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võitis hool.

.....  
All orus kumises häirekell,

kõik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh õud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
 
Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.

Ainus miinus Norra puhul olid tunnelid, mis on reeglina tumedate seintega, märjad, tee on must ja märg ning kogu valgus neeldub koheselt draakoni kõhtu! Sõidad tunde järgi hoides ühte tee serva, mida mingil moel ikka näed. Hea on kui ees keegi liigub, siis on tema tagumised tuled näha. Natuke liiga ekstreemne tsikliga sõitmiseks!

Ööbisime enne Eidfjordi kämpingus, hommikul sõistime praamiga üle Buraviku külla ja jätkasime teekonda Bergenisse.

Ka Bergeni linna koosnes enamiskus tunnelitest, mida läbisime, et jõuda Atlandi ookeanini. Selleks võtsime suuna Stora saarele. Atlant nähtud, liikusime põhja suunas Sognefjordi poole. Sognefjord on Norra pikim, ca 200 km pikk. Edasiliikumise kiirus polnud just eriti nobe, seda tiheda liikluse, käänuliste teede ja ka meie peatuste tõttu. Õhtuks olime Vangsnesis, ilm oli päeva lõpuks ära pööranud, sadas pidevat vihma ja kuigi esimene plaan oli fjord ületada, siis loobusime sellest ning  jäime kohalikku kämpingusse ööbima.
Hommikul olime praami peal, enne seda sai veel pilet ostetud ja müüjaks oli ehtsalt kena viikingite tütar. Nüüd juba jagus silmi peale looduse ka inimeste vaatamiseks!
Suundusime mööda teed nr 55 läbi Jotunheimeni rahvuspargi kirdesse. Loodus läks järjest ilusamaks ja vastas enam "Sõrmuste isanda" filmile.  Teed olid kitsad, autod pidid vahel seisma jääma, et teisi läbi lasta. Kuid seal sõitis ka autobusse ja muidugi lugematul hulgal autokaravane, igatahes hakkama nad said.

Kahjuks läks ilm järjest enam vihmasemaks, vihmakombe oli juba kogu aeg seljas, õnneks siiski ei valanud pidevalt. Läbisime ka tee nr 27 läbi Rondane rahvuspargi ning Telneset lähedal jäime kohalikku metsa ööbima. Vihma valas igatahes öö läbi, kuid mind see eriti ei häirinud. Õnneks saime hommikusöögi kuivalt tehtud ja suundusime Drevsjo poole, et Rootsi piir ületada.

Võrreldes rahvusparkidega oli loodus ikka "lahja": tavalised järvekesed ja normaalsed teed. Kah muidu ilus, kuid mitte kuidagi võrreldav lääne Norras nähtuga.

Rootsis tahtsime ööbida Mora lähedal ning siis koos veidi matkata, kuid lõpuks läks ikkagi aeg käest, kogu õhtu pooliku valas juba lausvihma. Leidsime ühe kämpingu ning seekorda võtsime ööbimiseks majakese, et end veidigi kuivatada.
Kuid hommik oli ilus, tõusin veid varem ning läksin tutvuma kohalike matkaradadega, plaan oli teha ca 10 km jooksu. Algus oli hää, rada oli viitadega tähistatud ning tõusin kohaliku Munamäe otsa, ca 450 m merepinnast. Alla tulles ei osanud enam õiget teed valida, tagasi ka ei tahtnud minna, tähistused olid vaid nooled, kuid puudus koha nimi, kuhu tee viib. Päikse ja tunde järgi suundusin siiski liig suurele ringile ja kujunes 2 tunnine ning 20 km jooks. Liig palju hommiku jaoks ilma söögi ja joogita!

Sile tee ja sile järv Rootsis
Kuid oli laupäev ning viimased 250 km sõita Stockholmini, et pääseda laevale ja lõpuks koju.

Norras on enamus teid maksulised, kuid mootorrattad on sest vabastatud. Elu on siiski tunduvalt kallim kui meil. Kütus maksab ca 1,8 EUR/l, õlle eest maksime korra ka 3,5 eur/per pool liitrit, kuid viimasel Norra päeval leidsime ka ca 1,5 EUR/per 0,33 l täiesti korraliku õlu.
Lõunastasime tavaliselt tanklates, kus kerge eine maksis ca 10 eur. Kämpingus telgi koht maksab ca 18 eur, kuid telkida võib ka lihtsalt vabas looduses. Kui tahaks kämpingus majakest võtta, siis tuleb ca 50 euri välja käia. Sõitsime läbi 2600 km ja reisiga võib väga rahule jääda.
Edasipidiseks: Norras oleks veel avastamist, kuid siis tuleb võtta kohe suund sihtpunkti ning täisgaasiga sinna kohale vurada, tiirutada sihtpunktis ja tagasi jääle mööda suuri ja kiireid teid.

Pühapäev, 24. juuli 2011

Suverogain

Selle suviste võistluste plaanis oli sobival ajal, 17. juulil, Kõrvemaa rogain. Kartsin kuuma ilma, kuid õnneks soosis jumal seiklejaid ja õhutemperatuur jäi suvise keskmise paarikümne soojakraadi juurde. Sellegipoolest valmistusin joomiseks ja võtsin seljakotitäie jooke kaasa, loomilikult tervislikke ja sportlikke jooke!
Võistkonnakaaslaseks pidevalt paranevas sportlikus vormis olev Anneken, kes hiljuti vallutas Kanaari saarte kõrgeimad tipud ning jooksis poolmaratoni 1.37-ga. Tema saavutuste auks panin ka võitkonna nime: "Alpinist".
Olime pühapäeva hommikul varakult platsis, parkisin auto ja läksin stardimaterjale tooma. Orienteerujatele kohaselt oli parkla, start ja finis tehtud kõik erinevatesse kohtadesse, et rahvas saaks juba enne starti liikumisega harjuda. Mind selline hajutatus enam ei üllata, kuigi aru ei saa, miks peab asju just niimoodi tegema. Kuid arvatavasti põhjuse selleks leiab ka alati.
Vaatamata liigsele raisatud paarikümnele minutile oli piisavalt aega plaani pidada ning oma arust parim teekond läbi mõelda. Otsustasin alustada põhja poolt, et ära korjata kõik stardi ja finishile lähedal asuva punktid, seejärel liikuda lääne poolt lõunasse ja keskelt üle laudtee tagasi. Arvestasin suht õieti, et aega peaks selleks kuluma ca 7 tundi ning jätsin viimasele tunnile võimaluse liikuda ka ida poole, kui veel tahtmist on. Planeerimise koha pealt võib tagantjärgi tõdeda, et alati on olemas paremaid variante ning tõenäoliselt oleks pidanud ida poolt alla lõunasse liikuma ja siis keskelt tagasi üles: punkte oleks saanud rohkem. Samas oli nii mõnigi teine võistkond läbinud meiega analoogse marsruudi, mistõttu võib plaani hinnaks panna tugeva "3+".
Kell 11.00 alustasime plaani teostamist. Võtsime suuna punkti 45 ja peale väikest koperdamist saime selle ka kätte, natuke vajas harjumist kaardi mastaap. Järgnesid punktid 21 ja 42, mis olid suhteliselt kergelt leitavad. Punkti 32 liikusime mööda soo serva vältides liiga tihedasse võssa vajumist, kuni ida lääne suunalise sihini. Järgmisena punkt 20 tuli kergelt, seejärel suundusime punkti 50, milleks läbisime kurja koeraga taluõue. Peni oli jube tige,kuid õnneks oli lisaks meie võistkonnale veel 2 noormeest samas liikumas ning ringkaitses edasi liikudes ja kaikaga relvastatuna hoidsime koera piisavalt kaugele. Korraks oli Anneken küll veidi maha jäänud ja koer ähvardas mahajääjat puremisega karistada, kuid saime looma ohutusse kaugusesse peletatud ja Annekeni grupi kaitse alla võtta.
Punkti 50 võtmine sujus suht normaalselt, kuigi siis sai ka selgeks, et kaarti ei saa väga täpseks pidada ning mõningaid tingmärke tuleb suht laiemalt interpreteerida.
Järgmine punkt 30 ei asunud seal, kus näidatud, kuid õnneks tuli punkti juurest just inimesi ja leidsime selle kiiresti üles. Piirkond oli põlenud metsaga ja liikumine looduses suht raskendatud. Kui vaatasin potentsiaalset teekonda punkti 31, siis otsustasin kohe tee kasuks, kuigi seal olid omad takistused. Pidasin neid punaseid ristikesi kaardil analoogselt ratta orienteerumiskaardiga takistusteks ja tõenäoliselt märgistati nii seda, et tee asus vee all. Pöörates suurema tee pealt kahe järvekese vahel olevale rajale, sattusime täitsa mülkasse ja kukkusin korraks isegi vööst saadik mingisse auku. Sellist kohta kaardi tingmärkide järgi ei oleks osanud eeldada. Siiski võrreldes näiteks Pukkoneni tiimi poolt tehtud otselõike aega punktist 30 punkti 31 läbisime selle lõigu suht sama ajaga.
Sellega olid meie jaoks põhjapoolsed punktid läbitud ning võtsime suuna punkti 55. Kui võrrelda veel aegasid, mida kulus Pukkonenil samas suunas ja tiimil Gäng (kokkuvõttes 2.koht) vastassuunas nende punktide (45-31) läbimiseks, siis meie aeg oli 1h ja 03 min, Gäng 1.05 ja Pukkonen 1.25. Seega üllatavalt kiiresti, ehk isegi liiga nobedalt alustatudki?
Järgmine punkt oli 55, sealt edasi suund punkti 29, vahepeal jõe ületus, kus kahjuks sai kaart täitsa märjaks, sest ujumisest ei pääsenud.
29.punkti otsimisele kulus ka veidi rohkem aega, sest ei suutnud end sel maastikul paika panna. Osaliselt süüdistan selles ka äsja ostatud uut kompassi (ma ju ise ei saa süüdi olla!), mis suuna leidmisega liig pikalt enne raputamist vajas. Üritan järgmine nädal müüjaga rääkida ja kaupa ümber vahetada, sest Xdreamile sellega minna ei taha.
Punkt 43 oli lihtne, edasi suundusime lõikega 51 poole, õnneks ilma herilasdopinguta, mida mitmedki tiimid olid sel lõigul pruukisid. Peale teed üle voore ronimine oli paras rägastik, kuid lagendikul sattusime mingi sihi peale, kuigi hiljem GPS järgi teekonda joonistades tundus, et tegu pole mitte kaardil oleva sihiga. Ka voore ületamine polnud just parimas kohas, sest ei osanud arvata, et tegu on nii suurte mägede ja tiheda rägastikuga. Igatahes punkti saime kiirelt kätte ja suundusime 37 otsingule.
Arvestades just äsjast kogemust voore ületamisel oli eeldada, et punkt asub parajas võsastikus ja kaardil joonistatud siht on suht avastamatu. Nii ka oli. Liikusime punktist põhja poolt mööda nägemata mingitki teed, kuni eespool kostis peni haukumist ja oli näha kaardil märgitud lagendik. Sealt saime suuna uuesti kätte ning leidsime ka 37. punkti.
Olime rägastikust väsinud ning suundusime teed pidi punkti 28 ja sealt 52.
Edasi ragistasime endid uuesti tee peale suundudes punktidesse 59 ja 48 ja 36.
Järgnes punkt 58 ja seejärel pikem teejooks kaarega lõunast punkti 53 suunas. Taganjärele tarkusega on raske hinnata, kas see suur kaar ka õigustatud oli. Vaatades võrdluseks Pukkoneni aega ilma selle punktita kuni punktini 44, siis temal kulus selleks 1h ja 16 min, meil aga 1 h ja 43 min. Ehk siis ca pool tundi rohkem ja selle eest saime 5 punkti. Kahjuks oli ka koperdamist punktiga 53, sest minu arust ei asunud see õiges augus, vaid veidike rohkem põhja pool, kaotasin seal tubli 5 lisaminutit mööda auke sebides.
Samuti tegin vea punkti 44 minekuga: magasin õige teeotsa maha ning hiljem otse läbi võsa minnes kaldusin liigselt lõunasse. Olime punktis 46  ning aega oli kulunud juba 6 tundi. Väsimus ja ka tüdimus hakkasid vaikselt pinda käima ning ma isegi ei kaalunud punkti 54 põikamist vaid liikusime edasi 38 suunas.
Edasi oligi suund finishi poole, vahepeal jõudsin veel punktiga 41 viga teha ning Tikkjärve kallasteni peaaegu välja joosta (jälle kuradi kompass? Tegelikult vist väsimus).
GPS lõpetas oma töö peale punkti 25 ning selleks ajaks oli 44 km läbitud, varbad valutasid pidevast kändude togimisest, lihased olid kanged ja janu vaevas. Mõtteis olid juba saun ja külm õlu ning tänutunne Annekeni vastu, kes autojuhtimise vabatahtlikult enda peale võttis ja mul õlut maitsta lubab. Siit ka ettepanek ilma lisakaarteta finishi suunduda. Anneken vastu ei vaielnud, kuigi tundus, et tema oleks vist veelgi kannatanud. Oleks isegi veel suutnud, kuid viitsimist polnud ja kõik järgmised punktid asusid suht kaugel ja nõudsid liigselt vaeva nägemist.
Tulemuseks oli 108 punkti, aega kulus 7 tundi ja 17 minutit, koht üldjärjestuses 16-s. Jagades aja punktidele tuli ühe punkti hinnaks ca 4 minutit. Igatahes võis tulemusega rahule jääda, kuigi ikkagi jäi kripeldama liig varane lõpetamine ning mõned potentsiaalsed võtmata jäänud lisapunktid. Kuid "oleks" on kehv mees.
Anneken oli tubli ja jooksu tempo ei pidurdanud kordagi meie liikumist, pigem on takistuseks minu orienteerumisvead.

Teisipäev, 19. aprill 2011

Värska kandis rogainil

16. aprill tegin esimese orienteerumise stardi. Seekord XTspordi korraldatud seiklusel, kus oli võimalus ka 3 tunnisel rogainil osaleda. Kuna lund veel jätkus ning ka vett oli piisavalt, siis eriti ei kiskunudki ratta selga. Ma polnud ka oma ratast veel sügisesest porist puhtaks teinud ning joostudki oli veel alla nädala.
Võistkonnakaaslaseks Anneken, võistkonna nimeks "Lemberg und Laur", tiba natsilik, kuid kui Annekenil on juba kord sihuke perekonnanimi...
16. aprilli varahommikul startisime Tallinnast ning 3 tunni pärast olime Põlva taga Viluste koolimajas stardikohas.
Ilm polnud just parim: 5 kraadi sooja ja vihm, õnneks polnud tuult.
Kell 11.30 anti meil kaardid kätte ning algas kõik lisaülesandega, milleks oli kleebekatel olnud 5 punkti otsimine kaardilt. Tegelikult saime sellega suht kiirelt hakkama, märkisime puuduvad punktid kaardile, tegin otsuse alustada põhja poolt ning pistsime esimese punkti poole jooksma.
Kuna ilm oli suht jahe, siis pidi kiirelt alustama, et veidikenegi sooja sisse saada. Hakatuseks võtsime 47, siis 55 ja seejärel 36 punkti. Punktid tulid suht normaalselt, vaid 36 ümber tiirutasid paar näitsikut, kes väitsid, et sealkandis punkti pole. Ma ei jäänud neid uskuma ja arvasin end ikka õige koha peal olevat ning leidisime ka 36 kiiresti kätte.
Peale 36 punkti võtsin suuna 39 peale, arvestades, et 20 punkti võiks pärast tagasiteel ära noppida. Tagantjärgi tarkusega arvan, et 20 punkti oleks võinud kohe võtta, sest tee sinna oli mööda lagendikke ja Haidrasuust möödapääsemiseks oleks pidanud nagunii ringi tegema.Otse soost läbiminekut ei plaaninudki, sest juba vahepeal olime veest läbi jooksnud ning kevadine vesi oli tõesti külm!
Kuigi ega kuivalt me soo ümbert pääsenud, vahepeal olid varbad juba täitsa tundetud, kuid õnneks esines siiski ka veevabu lõike, mis joostes liikudes lubasid jalgadel soojeneda.
39 punkti järel tuli 53, mis asus küll kraavi juures, kuid kraav oli tublisti üle kallaste ja jalgupidi veel solistamisest ei pääsenud. 53 punktist 25 peale ei saanudki otse suunda võtta, sest polnud soovi kogu alakeha märjaks teha. Liikusime siiski õiges suunas, kuigi metsa asemel olid enamuses lagendikud ning arvasin, et olen liiast lõunasse kaldunud. Kuid suurem maantee andis oma müraga märku tegelikust asukohast, mis aitas ka mul suunda hoida.
Peale 25 tuli 49 ja siis 41. Eeldasin, et punkt on astangu peal, sealt punkti kohe ei leidnud ja laskusin liialt alla, misjärel tuli uuesti üles ronida. Eriti suurt kaotust polnud, kuid üks liigne minut ikka tuli juurde.
Seejärel punkti 57, 33, 24. Kuigi GPS träkk näitab 57 punkti juurest vingerdamist, siis tegelikkuses vigu polnud, lihtsalt geps märkis asukohta tiba valesti. 33 punkti juures oli aega kulunud juba 1.45 ja mõtlesin kurssi isegi ida poole keerata ning siis teed pidi tagasi tulles punkte võtta. Kuid porine, kuid siiski joostav tee julgustas tegema ka lõunakaart punktidega 24 ja 48.
Punkti 48 leidmisega tekkis väike tõrge, kuigi panin end kaardi järgi paika ja vaatasin ka seal kurvis olevaid kivisid, õnnestus ikkagi punktis mööda joosta. Kui sihini jõudsin, sain aru, et olen siiski liiast jooksnud ning pöörasin tagasi ja otsisin nüüd kurvis juba tähelepanelikumalt: punkt oligi kivi taga. Kiire jooksuga kujunes viga vaid 2 minutit.
Punkt 23 tuli kergelt, kuid seejärel 42. otsides soperdasime. Peale 23 punkti suurt teed ületades leidsime end peaaegu, et jõe või siis suure oja kaldalt, millest üle pääsemiseks läksime veidi põhja poolt ringi. Ega seal metsas muid pidepunkte polnudki kui läände jääv oja, millest edasi polnud mõtet tungida. Jooksin veidi edasi tagasi ja mõtlesin, et peaks vist juba loobuma, kui korraga leidisme ka punkti. Sihukesed orvandid ei istu mulle eriti! Ajalist kadu kujunes ca 5 minutit.
Olles tee peal tagasi jäi meil veel 35 minutit aega, hindasin otsetee pikkuseks ca 5 km, ehk siis ajavaru oli vaid 5 minutit ning lidusime finishi suunas.
Vahepeal siiski põikasime ja võtsime ka 32 punkti, järgnes suund 34 punkti, kus oli ka lisaülesanne. Sinna jõudes nägime Heigot juba lisaülesande atribuutikat kokku panemas ning tegelikkuses oli ka selge, et ega järelejäänud 18 minuti ning ca 2,5 km juures poleks lisaülesandeks aega jagunud. Koputasin küll Heigo südametunnistusele need 3 lisapunkti meile kirja panema, sest polnud ju väga viisakas asjad enne tööpäeva kokku pakkida.
Tagasi suurel maanteel andsime tuld, mina üritasin veel 20 punkti haarata, kuid tegelikkuses valisin vale puude rivi ning tegin lihtsalt ca 500 meetrise lisaringi. Lasin Annekenil vaikselt teel edasi liikuda ning teda jäitades jooksin ca 4.30 min/km. Aega oli 7 minutit ning distants 1,2 km. Jõudisme täpselt 1 minut enne kontrollaega. Kõik oli Ok, vaid kahju oli neist teeäärsetest punktidest, mis ajapuudusel jäidki võtmata (nagu Libahundi võistluselgi mullu sügisel).
Tulemus oli 56 punkti, mis andis väheste rogainijate seas esikoha. Võrreldes seiklejatega oli ka see suht normaalne tulemus, sest parimad profi segatiimid said vaid 64 punkti. tagantjärele tarkust eriti polegi, kui siis tuleks veidi kiiremini joosta, vigu väga suuri ei teinud, raja planeerimisel oli paar kohta, mida parandada.
Järgmisena on 24.04 plaanid Xdream, seekord vanade suusameeste KTM tiimiga.

Reede, 25. märts 2011

Ravimeetod haigetele: 100 km suusatamist Haanjas

Kell 09.00, Start
19.märts oli plaanis viimane tõsisem suusasõit sel aastal: Haanja100 suuskadel. Kuigi peale Haanja maratoni arvasin, et ega vist ei viitsi sel aastal nii ränka katsumust ette võtta, sest selg veidi valutas ja tüdimus oli peal ja ka suusad ei libisenud just kõige paremini, siis kuupäeva lähenedes otsustasin end siiski registreerida. Seda enam, et suusapäeva õhtul oli plaanis klassivendadega suitsusauna külastus Kütioru kandis, seega nagunii üks Võrumaale tulek.
Ilm tõotas tulla keeruline: hommik ilus ja lõunast alates lubati värkset lund. Valmistasin ilmateatele vastavalt ette 2 paari suuski ning laupäeva hommikul kell 09.00 alustasin sõitmist, ees ootas 20 ringi a´ 5 km ring. Hommik Haanjas oli ilmateatele vastav: paistis päike, olid mõned miinuskraadid. Rada oli mõnusalt jäine, kuigi värskes jäljes tundus domineerivat väikeseteraline lumi. Probleeme võis tekitada vaid kuuseokaste puru, mis kindlasti kliistri külge kleepima hakkab.
esimesed 35 km läbitud
Startisin nagu mullugi esimesest reast, sest mitte keegi teine ei pretendeerinud sellele kohale. Ja algus läks nagu ikka libedalt: jäisel rajal oli hea kiirus, enesetunne oli OK ning pidevalt kordasin endale, et "ära kihuta, võta rahulikult". Oli plaan see aasta ikkagi kogu distants läbida ning eelmise aasta kiire algus ja hilisem suur väsimus olid ikka veel meeles.
Kuid eks number ees ja  teised suusatüübid ümber ajab adrenaliini üles ja ikkagi kipud vajutama rohkem kui võiks. Nii vaatasin, et pulss oli suht pidevalt 150 lähedal ja tihti käis ka 160 peal. Kui tasasemad mäed sõitsin normaalse võistlustempoga, siis käärtõusud kõndisin kohe esimesest ringist alates. Ikkagi oli esimese 5 km ringi aeg 15.25, järgmine 5 km oli 15.46. Seejärel tulid juba üle 16 min ajad.
Kuuendal ringil õnnestus oma SI pulk ära kaotada, Jäin korraks seisma ning sõitsin isegi veidike tagasi, kuid sain aru, et niiviisi SIpulka otsida pole ka mõtet. Vandusin ja liikusin edasi ringi lõpuni. seal informeerisin korraldajaid kaotusest. Ajakadu oli tegelikult üle minuti. Peale 7. ringi sain pulga tagasi, seekord koos paelga, et näpu otsast kadumise riski vältida.
70 km tehtud
Juba peale 3-4 ringi tundsin, et libisemine hakkas halvenema. arvasin, et tegu on vaid soojenenud ilmaga, kuid tegelikkuses märkasin, et nii mõnigi teine suuskur libises minust paremini. Ei hakanud kohe suuski vahetama, sest ei pidanud oma ilma määrdeta laudasid kõige paremaks. Peale 9 ringi vahetasin suusad ja oli kohe tunda paremat lipet. Ka ringi aeg, mis oli langenud juba 17.30 minuti kanti paranes kohe pool minutit. Arvestades akumuleeruvat väsimust oli paranemine ikkagi tuntav.
50 km aeg oli 2 h ja 48 minutit, kõik oli OK. Head suusad lubasid ringiaegu 17-17.30. Kui sai 70 km sõidetud, siis olin kindel, et seekord tuleb 100 km täis. Ringiajad olid langenud 17.40 kanti. Kuid siit edasi oli tõusudel tunda ikka parajat väsimust. Eriti raskelt tulid klassikalises sõidetavad tõsusud, mis nõudsid korralikku äratõuget. Käärtõusudega oli probleeme vähem, sest need ma nagunii kõndisin.
85 kilomeetril oli ringiaeg juba 18 minutit, kuid siis oli jäänud vaid viimased 15 km ja see lõhnas lõpu järele.
Eelviimane ring tuli ajaga 19.04 ning viimane 18.47. Tegelikkuses oli jõuvarusid veelgi, kuigi pole kindel, kas ma oleks ka lõpuni vastu pidanud, kui oleks tempot vahepeal veidi kõrgemaks kruttinud. Teine 50 km tuli ajaga 3 tundi, ehk siis keskmiselt 10 minutit kehvemini kui esimesed 50 km.
Kolmveerandsada km läbi
100 km lõppaeg oli 5 h 48 min, see andis klassikutest 2. koha.  Esimene koht kuulus Ivar Ivanovile ajaga 5 h 32 min. Uisutajatest oli parim Artur Palok ajaga 4 h 43 min

Reede, 11. märts 2011

Maratonihooaeg

Ilus talv on Eestimaal võimutsemas ning suusahooaeg täies hoos. Rahvasportalsele sobilik Estolopet suusamaratonisari on jõudmas juba lõppjärku ja paljuks seda talvegi enam jääb.
See aasta registreerisin end kõigile maratonidele kuigi oli selge, et osadel ei saa ja osadel ei viitsi osaleda.
Esimesena toimunud Viru maraton jäi mul ära, sest olin Ischglis harjutamas mäesuuska. Tesisena toimus Tamsalu maraton, mille starti ma end ka vedasin. Maraton peeti pühapäeval ja ma ise saabusin Austriast just reede õhtuks. Laupäeval võtsin oma uisusuusad ette ning panin alla kõike paremat, mida oli (parakas + pulber). Ilm tõotas tulla nullilähedane ning värske lumega, seega mitte just parim libisemiseks.
Polnud Tamsalu maratonil senini osalenud, kuid Tamsalus sai käidud suvel Xdreami tegemas. Kuigi tookord oli suvest asi kaugel ning talvist ja suvist ilma võis lugeda globaalses mõttes sama temperatuuriga olevaks, vahe oli vaid selles, et nüüd, talvel, oli ka lumi maas.
Tamsalu radadel
Kohalesõit Tamsalusse kulges nagu alati väikse jamaga, sest kohalikku Tapa nimelist küla ei huvita eestimaised turistid ning seega pole seal väljas adekvaatseid silte, mis sind sellest külast läbi juhataksid. Kodus olin küll korraks ka kaarti vaadanud, kuid ikka õnnestus Tapa kandis väike lisaring autoga sõita.
Kuid tegelikult oli Tamsalu stardikoht hästi ettevalmistatud, ilm oli hommiku veel väikeses miinuses ning enesetunne oli hää. Stardipauk käis ning alustasin oma talve esimest pingutust. Õnneks on raja laius piisav ning kõik stardikihutajad saavad end maksimaalselt ilma teisi segamata näidata. Mulle pole kunagi kiirustamine istunud, nii ka seekord. Kannatasin siiski kiirenduse välja ja jäin sisuliselt teise gruppi, mis koosnes ca 30 st mehest. Esimesed ca 10 meest hakkasid vaiksel meist eemalduma.
Peale esimest 5-6 km võieti aga käik välja ja hakati lonkima. Eks oma osa mängis ka ilm, sest kohati oli libisemist, kohati mitte, nii mitmeski kohas lippas kõrval oleva klassikajäljes paremini, vähemalt lahtiselt. Nii need 30 meest seal lonkisid: kui tõus tuli, siis sõideti üksteisele selga, jäädi seisma, seejärel vaikselt liikuma ning tõusu lõpus pidi täiega kihutama, et eesliikujale jälle tuulde saada. Vahepeal mõtlesin juba ise ennast ette poole nihutada, kuid ega see kõrvalrajal liikumine nii libe ka polnud ja jätkasin vaikselt libistamist.
Kuni 20 km paiku vahetati eespool käiku ja siis läks kihutamiseks. Algul suutsin veel taga püsida, kuid varsti sain aru, et ega mu jõudu kauaks jätku, tempo oli ikka liig kõva. Tuli grupist maha jääda, minu taha veel Urmas Kanep, kuid teised hakkasid vaikselt eest ära kaduma.
Nii ma koos Urmasega seal kangutasin, tegelikult kangutaja olin mina ja Urmas lasi vaikselt taga liugu. Kuigi enesetunne oli hea, olid reie tagumised lihased kuidagi väga valusad. Mitte küll krampis, kuid iga pingutusega tundsin, et lihaste valu hakkas liikumist piirama ja iga tõus muutus parajaks kannatuseks. Enesetunde poolest tahtsin kiiremini liikuda, kuid jalad ei lubanud.
Kilomeeter enne lõppu läks Urmas mööda ja ma ei suutnud talle kuidagi vastata. Lisaks tundus maraton olevat ka pikem kui ametlikult öeldud 43 km, GPS näitas lõpus 45,5 km. Kui paistis juba Tamsalu suusastaadion, siis selgus, et tuli teha mitmeid lisatiirukesi enne finishi joone saabumist. Kannatamine jätkus.
Tulemuseks oli 41. koht, mis hooaja esimese maratoni kohta oli hea (alati võiks parem olla!). Parema koha oleks saanud veidi rohkeme uisusammu harjutamisega, kuid see on vaid oletus. Suusad tundusid olevat keskimised: ei paremad ega ka kehvemad võrreldes teistega.

Järgmine maraton oli nädala pärast Alutagusel. Minu jaoks Xdreadmist ja Xteamist tuttav Kurtna järvestik oli ootamas.
Seekord oli oodata külma ilma. Jälgides kõiki ilmateateid, siis eeldasin ca 10-11 miinuskraadi. Tegelikkuses oli siiski rohke, -14 C ja tõenäoliselt oleks võinud veidi külmema määrdega arvestada. Rada oli hea ja kõva, kuid kaetud paari sentimeetrise värske lumega, mis sellisel temperatuuril oli paras takistus libisemisele.
Alutaguse metsades
Lisaks kartsin ka liiast külma, sest jalad on mul olnud nõrgaks kohaks ja pelagasin tõsiselt varavste külmumist. Kuid ilm oli ilus, maastik ka ning see kõik lisas positiivsust. Stardist sain minema ilusti, kannatasin stardikiirenduse ära ja siis jäime jälle suuremas grupis jõlkuma. Täpselt nagu Tamsalu maratonil oli ca 30 meest koos, mis loksutas tõusudel aeglustades ja enne laskumisi kiirendades. Minu arust eliitmehed läksid ees kohe minema, kuid mingil 20 km tundus, et grupp oli kasvanud ca 40 meheni, kas saime esimesed kätte, või vähemalt osa neist? Ega esimestel kerge polnud, sest nad pidid seda paari senti värsket lund siluma.
Maastik oli suhteliselt kerge: lauged tõusud ja lauged laskumised, mingit pikka kangutamist ette ei tulnudki. Viimasel 10-nel kilomeetril oli mingist joogipunktis grupp laiali harutatud ning tempo hakkas tõusma. Jäin algul tagumisse otsa, kuid enesetunne ja jõud lubasid teistele järgi kihutamist. Mida enam lõpu poole, seda rohkem mehi tuli selg ees vastu. Viimane viis km oli paras paaristõugetega uhamine, külma ilma tõttu olid jalad suht kanged ja klassikasõidust eriti välja ei tulnudki, rohkem jooks mäest üles. Kuid tulemus oli 38. koht, sõiduga võis rahule jääda, suusad olid keskmised.

Järgmiseks oligi Tartu maraton, mis sel aastal ähvardas kange külmaga. Minu jaoks on varbad probleemiks ning kartsin tõsiselt, kas saan ikka sõidu lõpuni teha. Päev enne maratoni valmistasin suusad ette nii endale kui ka Markole ja tema tütrele. Kuradi tüütu on see suuskade tegemise protsess! Juba nooruses ei sallinud ma suuskade tegemist, kuid miskit pole parata: suusatamine on tehnikasport ja kui jätad midagi tegemata, siis pole sul loota ka teistega koos võrdset sõitmist. Mul kulus ühe suusapaari tegemiseks 1,5 tundi ning laupäevaseks pealelõunaks oli asi valmis. Pidamismäärde jätsin veel panemata, sest lootsin ikkagi ilma soojenemist.
Proovisin saabastele ka soojenduskatteid ning avastasin, et minu 3 aastat vanad Alpina saapad on ninast kohe katki minemas, sellist kuradi jama polnud ma tegelikult oodanud! Kuid ega muud üle jäänudki, kui pakkisin asjad autole ning astusin tee peal spordipoest läbi ning ostsin sealt praktiliselt ainuvõimalikud saapad.
Maratoni starti lükati külma ilma tõttu tunnike edasi, hommiku ärgates näitas aedlinnas termomeeter -28 C! Tõotas tulla paras katsumus! Pakkisin enda ülakeha 3 kihti pesu, kombekas ja vest, pähe mask, saabastes topelt sokid ning saabaste peal soojenduskatted. Enne kella 10.00 stardi juures soojendusjooksu tehes tundus tegelikult juba liigagi soe, kuid riideid vähemaks võtma ei hakanud.
Tartu Maratonil
Strart oli 10.00. Seekord olid kõik suusarajad sõidetavad ning mingit suuremat sebimist ei tulnudki. Suhteliselt rahulikult panin minema, kuigi mitte just lonkides. Õige pea sai selgeks, et ilus päike soojendas tublisti ning tegelikult olid üsna ruttu higine ja paks riietus hakkas liikumist ahistama. Samas oli algustempo suht mõõdukas ja ilusa ilmaga sain nautida kaunist loodustki, milleks tavaliselt eriti pole mahti olnud.
Vaadates etapi vaheaegu, siis alguse ettapidel olid mu vaheajad paremuselt ca 150-180, viimased 2 etappi oli 84 ja 82 vaheaeg. Seega vana mees saab üllatada vaid võhmaga, kiirusega kedagi lüüa ei suuda!
Joogipunktides võtsin alati juua, kuid energiageelid jäidki seekord kasutamata. alguses oli  ülekuumenemisest süda veidi paha ja lõpu poole ei näinud enam mõtet mingit geeli sisse süüa.
Tulemuseks aeg 3.17, koht 131. Viimase etapiga sain ka Rannar Raantsest mööda, kelle edu minu ees oli vahepeal enam kui 2 minutit, kuid ega igiliikuri vastu nii lihtsalt ju ei saa.
Suusk oli keskmine: algul tundus, et nii mõnigi lippas paremini, kuid lõpu poole paistis asi ikka võrdne olevat.

Haanjas
Viimaseks plaanijärgseks maratoniks oli mul 05. märtsil toimunud Haanja maraton. Maratonieelsel nädalal õnnestus kahjuks mingi viirus kätte saada ja kolmapäeva õhtul tegin korraliku viski groki, et tervist korrastada. Kuid enesetunne oli kehvake ja kui nädala sees suusatamas käisin, siis oli tunda kerget jõetust.
Haanja on mulle alati meeldinud, eks ikka kodukant, ilus loodus ja lahe võrõ keelt pruukiv rahvas annavad positiivse emotsiooni lisaks.

Kuid maratonina on rada kindlasti raskeim, sest mägesid koos käärtõusudega jätkub kogu trassile. Seekord andis oma osa ka tuisk ning nullilähedane temperatuur. Valmistasin oma suusad tavalisel viisil ette: libisemiseks HF parakas ja peale pulber. Pidamise jätsin kohapealseks otsuseks, sest ka võrreldes Võruga võis Haanjas temperatuur teine olla. Kuigi õhk jäi -1 C peale panin endal 0 + 3 Swixi pidamise alla, sest tundus, et teised variandid annavad liiast tagasi. Enne starti proovisin ka vennaga koos lipet ning kaotasin talle suht selgelt ca 1 meetriga.
Stardist pääsesin esimeses grupis küll minema, kuid esimesel tõusul tekkis minu rivis tropp, sest keegi oli end rajaga risti tõmmanud. Siiski pääsesin keskmiselt liikuma ja ega palju kiiremini seda algust teha ei kannatanudki. Hanereas kulgedes tundus libisemine olevat suht keskmine, kuigi mõne laskumise peal kippus ikka keegi mööda tuiskama. Aga tempo polnud kõige hullem ja talusin tõususid normaalselt. Peale esimest kümmet kilomeetrit olin ca 10 mehelises grupis, tunne oli enam vähem ja mõtlesin veidike tesitel taga passida ning siis juba omas tempos liikuma hakata.
Kahjuks märksain siis laskumistel, et jään teistest selgelt maha. Väikestel küngastel suutsin kaotuse tõusu peal tagasi teha, kuid kui tuli pikem liug, siis oli vahe üle 50 meetri sees ning järele enam ei jõudnudki. Kurat! See viis tuju alla, ka enesetunde, liskas veel tuisanud rada, lagedatel olematu jälg ning täielik libisematus. Mõtlesin juba, et kas peaks käigu välja võtma ning vaikselt lõpuni kulgema, kuid siis sain aru, et see tähendaks juba esisajast välja jäämist, Priit Pulleritsule kaotamist ja nii kehvaks ei tohiks ka ennast pidada! Kangutasin edasi ja kui kätte hakkas jõudma viimane 10 km, siis tulid ka esimsed mehed selg ees mulle vastu. Libisemises jäin neili ikka alla, kuid see eest tõusudel oli liikumine mul selgelt kiirem. Kõik see lisas veidi optimismi ja pidasin lõpuni vastu. Tulemuseks oli 75 koht, aeg 2.33, kaotust esimesele 24 minutit.
Veel alguses ja suht eesotsas
Tulemusega rahule ei jäänud ning üheks põhjuseks oli kehvem suusk. Pagana päralt, kas peaks siis uued lauad ostma? Senini olid need suusad siiski suht hästi libisenud, näiteks 2009 Tartu maraton ja ka Haanja maraton - võiks öelda, et isegi veidi paremini kui teistel. Kuid selle aasta maratonid on jätnud kas võrdse või siis kehvema lippe mulje. Ja ega kõiki tehnilisi hullusi, mis sel alal on välja mõeldud ei suudaks ka kaasa teha.
Selleks hooajaks on jäänud veel 19. märtsil Haanjas 100 km sõit ja siis peaks olema kõik, alustame orienteerumishooaega.

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Und Ischgl

Kappli küla tänaval, kui armas oli see...
Ja pärast Zermatti järgnes paari nädala pärast Austria Ischgl. Seekord olid organisaatoreiks Rapla mehed ning kogu jõuk koosnes 18 inimesest. Enamus rahvast rändas Alpidesse bussiga, kuid mina ja Ilmar eelistasime lennukit.
Kohalesõit Lufthansaga Tallinnast Munchenisse kulges ladusalt (reisiplaani ei lisatudki tasuta lisamaanudmist Vilniuses!), edasi rongidega Landecki ning sealt bussiga Kappli. Kappl oligi küla, kus me ööbisime, sealt jäi Ischlgini ca 10 min autosõitu.
Iseenesest oli Kappl armas väike külake, kuid kahjuks ei kuulunud ta otseselt Ischgli suusapiirkonda. Igatahes oli mäepiletite ostmisel ca 10% vahe sees, kas asuda Iscghlis, Mathonis või siis näiteks Kapplis. Kuid me ostsime kogu suure suusapiirkonna mäeplietid 9 päevaks, sinna jäid Ischgl, Galtür, Kappl, ja See.
Esimene päev mäel oli meil väikse lumasajuga, kuid siiski talutava nähtavusega. Kerge liikumine ja harjumine mäesuuskadega kuni lõunani ning suht kohe peale lõunat tulime tulema. Seda enam, et sõber Sass väsis igal laskumisel lausa lootusetult ning ei viitsinud teda lõpmatuseni oodata. Mul endal oli paari nädala tagune Zermatti treening jalgades ning isegi pikkadel laskumistel polnud lihastes valusat väsimust.
Järgmised päevad kujunesid kõik superilmadega päikesepäevadeks. Käisime läbi Ischgli ja teiste külade suusamäed, nautisime ilma ja suusatamist, samuti minu jaoks soodsat (omadussõna, mis eeldab võrdlust - praegus siis võrdlus Zermatiga) hinnataset, mis toitude osas oli kuni 3 korda parem. Ja muidugi Austria külalislahkus, millist pole ma mujal kohanud.
Põhitegevuse juures
Ainus, mis Austrais arendamist vajaks on internetiühendus. Ses osas on nad ikka kiviaja alguses ja netiühendust kiputakse müüma nagu mingit lukskaupa. Vahepeal mõtlesin juba, et peaks hankima mingi mobiilivõrgu neti, kuid see plaan jäigi katki. Lisaks teadisid informeeritud inimesed väita, et siin polegi muid poode peale mäesuusa kaupluste. Väide võib ollagi tõde, sest mullu, kui ma otsisin murdmaasuusa saapaid, selgus, et murdmaa suusatamisest ei tea poed mitte kui midagi.


Ja õhtuti kulgesin veel kohalikel murdmaa trassidel, mis olid klassika jaoks väga hää profiiliga. Mõnusad pikad tõusud ühes suunas 9 km ja siis kiiret paaritõuked tagasi 9 km. Avastasin jõe äärest uue raja, mis polnud nii järsu tõusuga, kuid lauge klassika tõus ja super ilus loodus: ühel pool jõgi, mille vastaskaldal on 50 m kaljuseina ja teisel pool suusarada ka 50 m kajuseina. Kulged nagu kanjonis, peaasi, et jõkke ei sõidaks.


Sassi põhiline asend - puhkeasend
Päevasel sportlik tegevus, õhtul lugesin raamatut ning lobisesin kaaslastega. Imelikult ei kujunenudki suurt poliitilist arutelu keskerakonna ja Sassi teemal (tegelikult ikkagi oli, kuid mina juba magasin siis), rahvas eelistas poliitilist kirge mitte liiga kuumaks ajada.
Ainus, millest puudust tundsin olid oma lapsed. Senini olen alati mägedes olnud koos perega ning ilma lasteta oli miskit puudu. Polnudki kedagi hommiku voodist välja lohistada ning sööma meelitada, mäe peal tütart valvata. Eks vabadusel ole oma eelised, kuid teatud kohustused võivad olla ja ongi ka meeldivad.


Mägede ilu

Teisipäev, 22. veebruar 2011

Mäesuusk: Zermatt und Ischgl

Sel talvel õnnestus isegi korda kaks Alpides mägesid suuskamas käia. Alustuseks tundus, et perereisiga oleme hiljaks jäänud ning liigne töökoormus röövis igasuguse aja tegeleda bronnimistega. Seega sai sõber Sassile antud sõna, et kui ta saab kamba kokku, siis oleks ka ise minemas.

Kuid detsembri algul võtsin end käsile ja tegelesin hotelli otsingutega, piirkonnaks olid Dolomiidid või siis Zermatt. Lõpuks saime Zermatist ööbimise ja ka kodumaise lennukompanii piletid. Väljalend 01. jaanuari varahommikul ning tagasi täpselt nädala pärast, sihtkoht Milano.
Zermatt tundus olevat tõeline Sveitsi suusaparadiis: väike, autovaba, eraldatud teistest. Hinnatase paistis olevat ka enam vähem, kuigi eriti sellesse ei süvenenud.
Tütar Matterhorniga
Transfeeri tellimisel tundus kuidagi imelikult kõrge hinnatase, kui 6 inimese vedamise eest küsitakse tiba üle 1000 euri ja seda peaaegu kõigi Zermatti taksifirmade poolt. Lõpuks õnnestus siiski leida üks itaalia kompanii, kes sama töö 650 euri eest teha lubas.
Enne minekut üllatas veel meie oma lennufirma, kes teatas, et võimaldab meile uuel aastal vahemaandumise Vilniuses. Muid vabandusi ei mitte mingeid, lenda või ära lenda tehing, isegi suuski ei soostunud tasuta vedama. Kuradi kaabakad, igatahes langes nende maine minu silmis küll mitu pügalat ning mingit eelist ma "oma" varastele enam ei anna, pigem vastupidi.
Mäe peal iglus sisemust soojendamas
Kuid lend sujus, Milanosse jõudsime, takso ootas, ilm oli kena ja aasta esimese päeva õhtuks olime Sveitsi "autovabas" külas. See kuradi autovabadus ajas ikka tigedaks. Tegelikkuses tähendas see normaalsete autode ja busside keeldu, mis oli asendatud väikeset elektriautodega. Kuna transfeeri takso sai sõita vaid küla servani (ja sedagi vist ei oleks tohtinud teha, sest normaalne taskso oleks pidanud jääma juba 10 km eemale Taschi külla ja edasi pääses vaid Zermatti maffia taksod, niguVenemaal!), edasi võtsime elektritakso, mis viid meid ja pagasit ca 300 m kaugusele hotelli ja kasseeris selle eest "vaid" 25 EUR! Sellest hetkest hakkasin tundma ka Sveitsi paradiisi tegelikku palet: igal sammul topelt hinda küsida!
Minu naised!
Eks Sveitslased ole harjunud priske rahaga, alates maailmasõjast, kui nad hakatuseks said juutide rahad, seejärel natside omad. Peale sõda on kõik muud vargad ja pätid oma raha Sveitsi peitnud, sest keegi pole julgenud neid panku puistata. Tegelikult ei saagi aru, miks Euroopa talub sellise rahapesuparadiis olemasole oma külje all? Ameerika ikka üritas neid pigistada, kuid ega see vist kuhugi viinud. Ju siis on neil ametlikel riigiesindajatel ka omad huvid mängus ning arved Sveitsi pankades, igaks juhuks, kui kodumaal tahetakse kinni nabida, siis on koht kuhu põgeneda. Sveitsi peaks välja arvama Euroliidu majandustsoonist ning kaotama ära neile igasugused eelised, mis on vaid liidu liikmetel, küll see sunniks ka riigi muutumisele. Kuid vaevalt, et seda tehakse, sest igal lollil otsusel on tegelikult kellegile kasulikud tagajärjed (jälle tõetera Venemaalt).
Aga suusapiirkond oli isenesest super. Kaunid kõrged mäed, mitmed neist üle 3 km ja kõrgeim isegi 3,9 km! Rahvast polnud nii massiliselt kui tavaliselt aastavahetuse nädalal, rajad olid head ja pikad. Teenindus oli hea, süük oli siiski ekstra kallis, näiteks tavalised makaronid ketsupiga maksid ca 20 EUR.
Suusataja
Ja muidugi see "autovaba" küla, tegelikul nimetaks seda pigem ajuvabaks külaks. Kuna suuri autosid pole, siis vuravad elektriautod selle võrra tihedamalt ning ka igal tänaval. Pidevalt passi neid ja anna neile teed. Mis kuradi autovabadus see on! Pigem topelt kogus autosid, vaid veidi väiksemad. Kuid eks lollidele võib kõike müüa, ka rohelist müüti autovabast külast.
Teiseks häiris tänavate koristamatus, kõik oli täis jääkonarusi ja mingit soolasegu. Suusasaabastega andis ikka koperdada piki sellised läga ja jääga kaetud uulitsaid.
Õhtuti üritasin käia murdmaad sõitmas. Selleks tuli rongiga liikuda tagasi Taschi ja sealse raudteejaama juurest hakkasid rajad. Esimene kord leidsin vaid tasandikul oleva klassikajälje, kuid hiljem avastasin ka mägedes lookleva raja, kahjuks vaid uisutamiseks, sest lund oli vähe. Sveitslased tahtsid suustamise eest koorida ka 5 CHF/per kord,kuid see  raha jäigi mul maksmata (kuna keegi ei küsinud).
Kuid ilm oli 4 päeva ilus, suusatada sai ja kõik jäid rahule. Raha kulus küll topelt võrreldes teiste suuspiirkondadega, kuid ühe kogemuse võrra saime rikkamaks
Ischlist ja Austriast järgmises blogis.