teisipäev, 29. aprill 2014

Tartu Xdream


Sel hooajal iksdriimiplaanid puudusid, kuna põhiürituseks olen planeerinud EM rogainis. Kuid mõnel sarja etapil olin valmis osalema, kui vaid tiimi leiaks.

Nii juhtuski, et sõber Rannar pakkus välja oma tuttavad, kellega sai Alpiklubi Firn tiim registreeritud I etapile Tartus koosseisus Priit, Erik ja mina. Võistkonna kõik liikmed oskasid orienteeruda, füüsiliselt olime ühtlases vormis, samuti oli meil ka kogemust varasematest Xdreami võistlustest. Tartu etapp andis veel eelise ka Priidule ja Erikule, kuna toimus nende kodulinnas.
Päev tõotas tulla palav ning viimasel hetkel otsustasin lühikese varrukaga särgi kasuks- väga õige otsus.
Nagu ikka oli väike stardieelne sagimine, panime rattad valmis, rulluisud kotti, numbrid peale. Istusime minu autosse ja sõitsime ujula juurde parkima. Tee peal leidsime ka ühe joonorienteerumise punkti Marja tänaval. Siis veel kaarti ja ülesandeid polnud ning polnud aimugi, mis punkt see on.

Kuigi Priit oli juba enne luuranud erinevaid piirkondi, kus võistlus toimuda võiks, siis tegelikkuses on sellest vähe abi. Ei olnud meist ka keegi ajaloogeenius ning monumentide sünni ja surmapäevadest polnud aimugi. Seega saades stardis kaardi ja lugedes ülesannet ning ikka ei saa nagu aru, mil moel seda kõige paremini oleks lahendada: "fikseerida ausammaste eluead ja läbida rada lühemast alates". Esimene mõte oli ikka see, et äkki ei pea kõiki hakatuseks läbi jooksma?  Priit ja Erki lugesid ette vist kõikide kujude nimed - seda nad teadsid. Kuid eluigasid mitte!
Oleks Vladimir Iljitsi kuju alles olnud, siis vähemalt oleks ma tema sünniaega teadnud: 1870. Aga millal see punane mõrvar suri - enam ei mäleta, vist oli 1924.
Igatahes sörkisime kõik koos hakatuseks Vilde kujuni, siis sai Eriku hääl kuuldavaks ning tegime lõpuks otuse hargneda, kujude daatumid üle lugeda ning uuesti kokku saada. Edasine oli juba jooksu küsimus, Priit vedas ja valis, meie jooksime Toomemäest üles alla. Tempo oli päris kõva ja kuigi lubasime alguses rahulikult võtta, oli tegu korraliku kihutamisega.
Tagantjärele tarkusena arvasid Priit ja Erik, et tegelikult oleks võinud ju joosta kujud läbi ning kokkus saada Petersoni ausamba juures, sest tema oli ilmselgelt kõige noorem, seda oli ette arvata. Kuid peale võistluse on ikka kergem tark olla.
Etapi tulemusena ei olnud me ei kõige kiirem, ega ka kõige aeglasem - keskmine tulemus.
Järgnes rattaetapp, mis viis meid Raadi kanti. Ega ma tegelikult pole ju Tartus nii käinudki. Kuulnud olen, et selline koht on olemas, aga kus - seda sain alles nüüd teada. Seal oli põnevam punkt rehvimäel, tegelikult oli kummimägesid ju mitu ja ma ise oleks ühest kaugemast alustanud, kuid õnneks siiski kaasvõistlejad olid punkti leidnud ja nii meidki õige hunniku otsa juhatati.
Puntikst 15 - 16 valisime otsetee, mis ennast õigustas. Vaatasin tippude GPS träkke ja seal oli näha, et lõikajad said kiiremini.
Järgmisena oli tõukeratta valik: 4 punkti seitsmest tuli läbida. Olime enne juba otsustanud 47,48, 49 ja 53. Kas oli hea või halb valik - raske hinnata, tõenäoliselt olid variandid üsna võrdsed.
Punktis 53 tekkis ka väike trügimine soome tiimiga. Üsna veider on tagantjärgi lugeda, mida keegi asjast arvab. Soomlane nimega Teho kuulutab meid "ebasportlikeks trügijateks". See jutt on veidi Goebelsi ütelustest, et valetada tuleb nii, et ka ise jääksid uskuma. Igal osapoolel oma õigus, kuid vastik on lugeda Teho kommentaare foorumis, et muidu oli võistlus OK, aga ebasportlikud trügijad rikkusid asja ära. Lisaks ka Facebookis tehtud postitusel on kirjeldatud meid kui jõhkardeid. Kuna kohtunikke juures polnud, siis jätan õiguse kuulutada ka oma tõde.
Nimelt oli üks soomlane teistest ca 30 m eespool ja teised kaks soomlast meie tiimist ca 10 m tagapool. Nii läks, et somm nr. 1 võttis punkti, järgmisena olid kohal Priit, Erik ja mina. Priit hakkas punkti võtma kui sommid nr 2 ja 3 hüppasid sõna otseses  mõttes meile vahele ja selga. Mille peale Priit neile ka käratas, et olge nüüd veidi järjekorras (Priit ongi tiba äkilisema, kuid otsekohese  loomuga). Ega erilist sõnelust tekkinud, kuid mina ja Erik lasime sommid siis vahele, sest kaua sa neid oma seljas ikka talud. Seega olime meie need, kes targematena järele andsime, veider, et Teho arvas hoopis vastupidist. Mina isiklikult ei pidanud seda juhtumit millekski: tavaline väike rüselus punkti võtmisel, kus on rohkem kui 1 tiim parajasti toimetamas. Ja kirjutan juhtmist vaid sellepärast, et foorumis on asjast juttu.
Peale tõukeratast sõitsime rattaga lisaülesandesse: Erik laskus köiega, meie Priiduga sõitsime Segwayga. Mulle igatahes meeldis, sain lõpu poole tunnetuse kätte ja liikusin üris kiiresti.
Edasi sõitsime kanuuetapile. Alguseks joonistasime slaalomiraja, millel polnud mitte mingit mõtet, sest väravad olid ju tähistatud. Paati istusime Priiduga kahekesi, mis oli õige otsus, sest kerge paadiga saime kiiremini liikuda ja manööverdada, möödusime 2 tiimist (üks neist vanad sõbrad soomest!).
Peale slaalomit võtsime Eriku peale ja hakkasime sõudma. Kanuu oli minu jaoks veidi raske, sest lihased olid eelmise nädala 12 tunnisest kanuutamisest ikka kanged, kuid kannatasin ära.
Mul oli küll vahepeal mõte, et saadaks Eriku jooksuga jooksupunkti 38: kanuu oleks kergem liikumiseks. Kuid Priit arvas, et meil tuleb kanuud lohistada üle kallaste, sest punktid 35 ja 36 asusid mingite kraavide rägastikus. Üks minu mõtteist oli ka võtta need üksi joostes, kuid väike kahtlus oli kraavide sügavuses ja vee temperatuuris, sest jooks oleks tähendanud ka ujumist.  Kuid peale 34 punkti jõudsime kraavi pöördekohta, siis nägime, et paljud jooksevad ja nii läksin minagi jooksma. Raske on joosta peale pikemat istumist, seljas vest ja peal kiiver. Kuid sundisin end liikuma, kilomeetri ajad olid 5 min/km lähedal. Esimene vee takistus oli suhteliselt soe, märjaks sai kuni vööni ja ujuma ei pidanudki. Põhjas oli küll muda, mis tegi liikumise parajalt raskeks.
Teine veetakistus oli parajalt külmem, kuid veidi lühem, sügavus sama ja kaldad ka mudased. Aga ei midagi hullu. Igatahes jooksmine õigustas end.
Peale kanuud olid Erik ja Priit juba kaardi pähe õppinud ning mul jäi vaid nende kannul püsida.
Rulluisu etapp viis meid tagasi kesklinna. Kahjuks Erikul puudus piisav kogemus rullitamiseks ja sellepärast jäime eesolevatest tiimidest maha. Kuigi meetritega kaotus kasvas, polnud see ajaliselt väga suur.
Järgneva rattaetapiga läbisime ka viimase jooksu  joonorienteerumise raja ning fikseerisime punktide asukohad. Kahjuks tekkis arusaamatus peale joonepunktide otsimist kokkusaamise koha osas ning mina ootasin teisi vahetusala juures, kuid teised mind mingil ristmikul. Hinnanguliselt kaotasime seal ca 2-3 minutit. Lõpuks jälle koos läksime BMX rajale, mis oli minu meelest väga lahe, õnneks ei käinud ka selili. Ning siis juba viimane jooksuetapp. Joonorienteerumise punktid olid teada ning iga mees võttis oma, kohtusime punktis 47 ja lidusime kaarsilla all oleva võrgu juurde.
Lihtsana näiv ronimine mööda võrku polnudki nii kerge: pikka sammu tehes jäid jalad võrku kinni, lühike samm oli liiga aeglane. Erik ja Priit näitasid siin oma mägironimise oskusi ning tegid ülesande kiirelt läbi. Mina koperdasin rohkem, eriti keerukas oli SI pulk veel fikseerida, mõtlesin juba vette laskuda, sest nii tundus see kõige kergem olevat. Üles ronides oli mul all üks võistleja ja tema kaal tõmbas võrgu pingule, mille tulemusena oli kerge ronida. Võrgu pingutamist oleks pidanud kohe koos tiimiga kasutama.
Kuid lõpus kedagi mööda ei lasknud ja ise ka kedagi kätte ei saanud, lõpetasime 11. kohaga. Aega kulus 4 tundi ja 3 minutit. Kilomeetreid tuli täpselt 50 km, millest ratast oli 22, kanuu ca 6 km, rulluisk 5, ülejäänu oli jooks ja veidi tõukeratast.
Finish! Foto Meelis Toomilt
Tagantjärgi tarkus. Oli hea ühtlane tiim, Priit võttis kanda kapteni rolli, kamandas ja kiirustas meiega vahetusalas, punktides sõimas soomlasi (!), luges täpselt kaarti. Minu poolest oleks võinud ratst veidi kiiremini sõita, samuti rulle. Kuid kui ma ise oleks rattas ka ainukesena kaarti pidanud lugema, siis kiiremini poleks saanud.
Vigu me ei teinud, väikesi koperdamisi oli, tegelikkuses vast ca 5 minutit oleks saanud paremaks. Sama tiimiga oleks võimalus järgmisel võistlusel head kohta püüda, kuid ise Aidus osaleda ei saa. Loodan Jõelähtmel kohal olla.














teisipäev, 22. aprill 2014

100 km Võhandul

Stardi ootel
Nädalavahetusel toimunud Võhandu maraton oli minule juba kolmas kord osaleda.
Esimene kord läbisime distantsi süstaga, mis oli tegelikult pagana ebamugav ja valus staatiline asend.
Eelmine aasta sain pinginaabrilt kerge kanuu ning 95 km läbimiseks kulus veidi üle 9 tunni, mis oli igati normaalne ja mitte koormav. Mullu oli jää just läinud ning jões oli kiire vooluga suurvesi, mis tegi kogu sõidu lõbusamaks ja kiiremaks.
Tänavu talve polnudki, jää oli ammu läinud ja ilm olis suisa suvine, jões oli pea meetri jagu vähem vett. Distants oli kavas kogu pikkuses koos Tamula järve ringiga 100 km.
Süvahavva 1
Eks kogu ettevõtmine ole üks paras sebimine alates sellest, et nädala sees tõin Kalevilt kanuu, reedel sõitsin Võrru, seal tegime väikse testsõidu, kinnitasime ette kilekatte, proovisime uusi aere, jne. Võistluspäeva õhtuks olin juba parajalt tüdinenud, kuid siis oli vaja veel pakkida kolmed erinevad riided: ühed finishi, teised kuivad tagavara riided paati kaasa ja kolmandad, mis selga panna.
Päevane ilm tõotas tulla palav, samas hommikul olid auto aknad jääs ning kerge miinuskraad väljas. Kuid päike säras, järv oli peegelsile ja ca 1000 inimest sebis järve ääres ringi - hakkas tekkima  võistlusmeeleolu.
Sättisime end stardijoonele, loomulikult ettepoole, sest küll kiiremad saavad möödumisega ise hakkama ning kell seitse läks kihutamiseks.
Ega algul end väga tagasi hoidnud, sõitsime paraja tempoga, samas mitte päris kiirendusega, sest 100 km oli aega enda tõestamiseks veel ees. Järve ringile kulus ca 30 minutit, mis tähendas, et sõitsime ca 10 km/h, see oli sama kiirus nagu mullugi.
Süvahavva 2
Kuni Paidra sillani, 29 km, olime enam vähem graafikus, aega kulus sinna jõudmiseks 3 tundi 12 minutit (9 km/h). Kuid olin ise üpris väsinud: polnud õigel ajal söönud ja ka vähe joonud. Kella 10.00 paiku aga päike säras ja temperatuur oli juba suviselt kõrge. Lootsin, et Leevil saab suppi ja see veidi kergendab olemist ja nii ka oli. Eks söödud batoongi aitas kaasa ja enesetunne paranes.
Peale Paidrat tuli minu lemmikosa rajast: käänuline ja kärestkuline 15 km kuni Süvahavvani. See aasta kahjuks madala vee tõttu oli kive palju väljas ja voolu kiirus oli suht olematu.
Vend konkurent Mairega finishis
Pidi väga tähelepanelik olema, et kividest mööda laveerida, mis meil enamuses ka õnnestus, kuid kärestikel ikka lohises paadi põhi piki kive. Mingil hetkel tuli lahti paadi keskosa tugevdus ja kumera paadi põhja asemel oli meil nüüd nõgus põhi. See oli üle kivide libisemiseks hea, kuid teglikkuses kujutas parajat lisatakistust. Liikumiskiiruse aeglustumine oli näha ka lõpuetappide vaheaegdes. Kuigi ega me enne Räpinat ka väga hullusti ei rabelenud, aga otsest logelemist ka polnud.
Peale Leevakut jäi veel 25 km sõita ja rahulikus tempos kulgedes kadus praktiliselt viimanegi motivatsioon. Tundus nii igav ja tuim see sõitmne, paras nühkimine.
 Enne Räpinat jõudis meile järgi venna sõber Maire ning siis läks viimased 9 km andmiseks! Me ei saanud ju segapaatkonnale alla vanduda. Tihedalt tööd tehes kulus viimse 9 km läbimiseks 1 tund ja 7 minutit, mis teeb vaid  8 km/h - jube aeglane.
Vennapoeg lõpetamas
Lõpuks 12 tundi ja 17 minutit peale strati olime finishis. Kaheste kannude klassis olime 7, üldjärjestuses 84. koht, kaotus võitjale 3h12 min. Mullu olime oma klassis 10. üldjärjestuses 57, kaotus võitjale 2h48 min. Arvestades, et ka võitjad olid aeglasemad, siis võib tulemust meie jaoks samaks pidada.
Tulemused
Ja vennapoeg Mikule koos tema kauni kaaslasega panime napilt kuid kindlalt 9 minutiga ära!
Järgmise aasta üritusele vaevalt, et viitsin minna. Kuigi ega ette tea, ehk leidub mingi eriti hea motivaator osalemiseks.