Laupäev, 2. november 2013

Viimsi Libahunt

Sügisene Libahundi jooks oleks mul vist peaaegu tegemata jäänud, kuid Anneken otsustas oma vigastatud jala proovile panna ja nii olimegi stardis üritamas segatiimide poodiumi kohta. Kuid võiduahnus ei saanud seekord realiseeritud.
Viimsi poolsaar on nii väike, et 6 tunnine jooks seal tundus olevat pea võimatu, kuid korraldajad olid kasutanud ära kõik looduslikud ja tehislikud võimalused ning rajaplaneeringuks oli loodud hulgi erinevaid variante.
Olles tuttav Randvere kandi rägastikuga võis eeldada, et ega kiiret jooksu alati ei tee. Samas oli ka hulganisti teid ja radu ja sihte, mis lõid võimaluse ka normaaljooksuks.
Nii sai visandatud planeering, mis jättis välja  küll kõige lõunapoolsemad punktid, kuid enamuse muid punkte üritasime läbida.
Stardiülesanne oli Viimsi pargis, koha sain teada tänava nime järgi ja midagi keerulist punktides polnud, üritasin vaid mitte eksida ning võtta õiged punktid. Osa tiime võttis enne stardiülesannet ka punkti 24, kuigi minu arust ei tohtinud seda teha, samas on mu jooksukaart nii kulunud, et vaielda ka enam ei oska.
Algus sujus, stardiülesanne, siis 83 koos vee tassimisega. Üritasime algul teha seda mingite reeglite järgi, kuid õige pea oli rahvas massis tunglemas ning ega seal keegi reeglitest (kui neid üldse oligi) kinni ei pidanud. Sealt suundusime 62, 67, 41 punktidesse. Põhiliseks punktiks oli "kivi metsas" ja minu arust neid kive oli ikka terve metsa alune täis, otsi sealt siis õiget. Kuid suuri vigu polnud, väikesi tiire kivde ümber aga küll.
Peale 26 punkti võtsime 95, käisime kanuuga Lahe saarel, agea kulus selleks 13 minutit, kuid piisas,
Esimesena kanuupunktis. Pilt Astangu matkadelt
et täiesti läbi külmuda. Üldse oli ilma vihmane ja tuuline ning kogu päeva kergelt hämar, üsna vastik. Peale kanuud läks vast paar tundi, enne kui tundsin, et olen uuesti soojaks saanud.
Punktiga 35 tegime esimesed ca 5-7 min viga, kui kaldusin koos mingi teise tiimiga liialt ida suunas. Panin end siiski lagendiku järgi paika ja lõpuks leidsime ka otsitud augu.
Kaart oli üsna täpne, kuid põhjasuunad olid kaardil viltu ja see häiris minusugust "orienteerumisgeeniust" tuntavalt. Miks jäeti selline kaardivariant oli arusaadav, sest muidu oleks pidanud liiga palju merd kaardile trükkima. Kuid kaardi servaga paralleelne suund oleks lihtsustanud kaardi voltimist, aga nüüd pidi iga kord ajus tegema väikest suuna korrektsiooni ja mida rohkem väsimust, seda raskemalt mul see õnnestus. Ka olid kaardile kantud põhjasuuna peenikesed punased jooned hallis hämaruses pea nähtamatud. Ja suuna järgi jooksmist oli tegelikult üsna palju, sest poolsaare keskosa punktid asusud kõik keset metsi ja otseteed kulgesid ilma teedeta.
Minu arust oli metsa jooksu isegi rohekm kui Paldiskis. Annekenile ilma teedeta jooks ei meeldinud ja mõnigi kord kostis mu selja taga vaikset porinat, mis sõnaliselt meenutas üht Paide lähedal asetsevat linna. Aga eks ta ise ole sealt kandist ju ka pärit, ju vist meenus miskit kaunist lapsepõlvest.
Punkt 81 oli mäluorienteerumine ja suutsin 4 punkti meelde jätta, 5.jäi võtmata.
Edasi võtsime suuna 58, kuid tagantjärgi tarkusena võiks öeda, et see oli viga. Kuna aega oli kulunud juba rohkem kui plaanis, siis oleksime pidanud liikuma 27 -82, et võtta kallis lisaülesandega punkt. Kuid tol hetkel polnud ma veel kaotanud lootust teha siiksi plaanijärgne põhjaotsa ring ning tulla tagasi alla 64-57-82.
Seega jooksime 58-48-38 ja 65. 65.punktis sebisime ringi ja otsisime õiget punkrit, kaotades ca 5 min aega. Tegelikult tuli järgida kaarti ja oleks võinud kohe kohale jõuda. Lohutab veits see, et me polnud ainsad ekslejad.
Punkt 80 ja sihvkade puhastus, millest loobusime. Mu käed olid parajalt külmunud ja tundus, et topsitäie puhastamine võtab liigselt aega. See oli ka tagantjärgi tarkusena õige otsus, foorumi arutlustes olid kiiremad tiimid puhastuse teinud 12 minutiga, kuid meid oli vaid 2 ja selline aeg oleks olnud lootusetu üritus. Ja puhastatud sihvkasid ei lubatud ka süüa - veel üks argument loobumise poolt.
Suundusime 22.punkti Viimsi rändrahnu juurde ja sealt edasi 31 suunas. Siin õnnestus mul teha 20 minutine viga, juhe jooksis kokku ja ei osanud enam kompassiga suunda vaadata ja ei saanud ka aru, kuhu minna. Lõpuks võtsin põhja suuna, lootes, et olen õigel sihil, kuid tegelikult jõudsime peaegu 59 punktini välja. Kui oleks teadnud, et niipalju mööda panime, siis oleks loobunud 31-st. Kuid alles mere äärt pidi tagasi liikudes sai mulle selgeks, et oleme kõvasti eksinud, aga siis jõudsime ka 31-sse välja.
Peale 46 käisime ka 70 -das, mis pidi olema küll saare ots, aga oli rohkem keskpaik. Ning siis oli aega juba vähe, Anneken kruvis tee peal tempo üles ja üritasin tal vaid kannul püsida. Vabaõhumuusemi 74-st võtsin vaid sissepääsu ja rohkem ei otsinud, lidusime edasi 52-23 - 55 ja finish. Aega kulu 5 tundi 55 minutit. Tegelikult oleks lõpus jõudnud vist ka 25 võtta, kuid see jäi tagantjärgi tarkuseks.
Punkte kogunes 145 ja koht jäi 31. Kehva tulemus meie jaoks. Kilomeetreid sain GPS järgi 34, kuid seda vaid 4 tunni ja 11 minutiga. Vahepeal õnnestus kell kuidagi kinni panna ja lõpus väsis muidugi aku ära. Orienteeruvalt kogunes ca 46 jooksukilomeetrit.
Kokkuvõte. Parema koha jaoks peaks paremini orienteeruma, kuid siin minu puhul enam midagi loota pole, tase on sama juba mitu aastat ja vead tulevad ikka sisse. Kokku oli ca pool tundi vigu, mis tähendas ca 4 kilomeetrit ja 15 punkti. Lisaks oleks pidanud vastavalt ajagraafikule tegema plaani muudatusi ning valima kalleimaid punkte. Vaadates muudatust punktidega 27-82-57-64-38 oleks võinud ca 1,5 km lisajooksu eest saada 10 punkti rohkem.
Vaatamata kehvale ilmale oli igatipidi tore võistlus, ladus ja lahe korraldus. Eks järgmine aasta üritame uuesti.


Kolmapäev, 9. oktoober 2013

Jänedal TAOK rogainil

05. oktoober osalesime TAOK rogainil Jänedal. Minu poolt juba neljas kord üritusest osa võtta ja ikka tuleb kiita korraldajaid ning osavõtvat seltskonda. Ja ka ilm on tellitud ikka parim!
Esialgu oli tiimiks planeeritud mina, Priit ja Anneken, kuid kahjuks pidi Anneken vigastuse tõttu loobuma ning viimasel hetkel saime kampa Eleri Hirve.
Võistkonna nime valisin lootuses, et oleme Terved, Tugevad ja Ilusad. Ja nii olimegi, vähemalt võistluse ajal.
1 pool distantsi
Raja planeeringus oli näha praktiliselt üht varianti, küsimus oli vaid kas alustada põhjast ja veidi paremate teedega piirkonnast või siis lõunast, kus on rohkem võsa ja sood. Valisime alustuse põhjast ning üsna analoogset teekonda läbis päris palju tiime.

Eleri küll pressis meid vähendama teekonna pikkust, arvates, et me ei suuda läbida ca 180 cm trassi, mis vastas ca 64 km, kuid meil jäi lõpus mitu lõikamise varaint ja sellepärast panime plaani ikka maksimumi. Eelmisel aastal saadud kogemus, kus lõpus olime liigse ajaga, kuid polnud punkte mida võtta, sundis meid planeerima täpsemalt ajagraafikut, et vajalikul hetkel saaksime parandusi teha ning tuleb mainida, et planeeritud trass ja graafik kattusid üsna hästi tegelikkusega. Plaan oli hea!
Seega alustasime suunaga 23 punkti poole. Sinna suundus minu arust enamus tiime ja arvasin juba, et peaks tiba kiiremini jooksma, et punktis mitte järjekorras seista. Õnneks järjekorda polnud. Järgmine punkt oli 40, mis asus minule ja Priidule Adrenaliiniöö võistlusest tuttaval künkal. Siis sai öösel seal pea pool tundi punkti otsitud. Ja ka seekord jooksime õigest teeotsast veidi mööda, kuid kaks head orienteerujat - Eleri ja Priit - korrigeerisid vea kohe.
Järgnesid 52 ja 39, mida võtsime piki teed joostes. Esimene veidi looduses asuv punkt oli 58. Kuid ei midagi hullu, veidi võsa ja risu vaid.
2 pool distantsi
32 punktis me kahjuks või õnneks karu ei kohanud, palju oli endiselt teejooksu. Punkti 24 minek oli jälle tiba vaevalisem ja seal tuli ka veidike viga, sest ei saanud ena peale sood kohe paika. Siin kohtasime esimest korda ka konkurente Suprema tiimist, kelle jooksutempo oli ikka väga kõva. Käimas oli kolmas tund ja oleks muidugi ka ise suutnud sama kiiresti joosta, kuid vähemalt minu jaoks polnud selline tempo jätkusuutlik.
Eks me katsusime vastata täpsema orienteerumisega, sest Supremalased läksid meist veel 3-4 korda mööda, kuna suutsid punktides teha väikeseid lisakaari. Kuid ikkagi kadusid meil lõpuks silmist.
Esimene pool plaanist möödus väikeses ajadefitsiidis ja nii otsustasime ära jätta punkti 36. Selle parandusega olime jälle graafikus ning 5 tunni möödumisel olime punktis 38. Kui enne oli juba mõte, et peaks ka 51 välja jätma, siis nüüd graafikus olles see mõte teoks ei saanud. 51-sse minek oli ikka paras risune ja kehva, kuid tehtud ta sai.
Kui distantsi esimesel poolel hoidis Eleri vaikselt tahapoole, siis nüüd oli ta rohkem vedaja rollis ja meie Priiduga lidusime tal sabas. Priit tunnistas, et tal oli 5 ja 7 tunni vahel ka kõige raskem ning vaid kena naise tiimis olek sundis teha ikkagi pingutama ja mitte alla andma.
Mul endal polnud suurt häda midagi, kuid ega kiiremini ka poleks jaksanud joosta. Mõtlesin vaid, et järgmisel aastal jõuan soliidsesse vanusesse, kus tuleks vist lõpetada noortega koos metsa all lidumine ning üritada rahulikumas tempos liikuda. Kuid see võistlus tuli anda parim ja saada poodiumi koht - selline oli eesmärk.
Kõige raskem oli teekond 54 - 48, kus oli suhteliselt joostav soo, kuid pehme maastik tekitas Priidule vaid krampe ning olime sunnitud seal pika lõigu kõndima. Aga niipea kui jõudsime metsa ja võsa sisse jätkasime joostes.
Punktis 31 oli 7 tunni graafik ja olime endiselt oma plaanis. Kuid näha oli, et teekond punktidesse 50 ja 29 ei saa olema kerge ja tõenäoliselt peame 29 ära jätma. Punkti 50 saime hästi kätte, seda võrreldes nii mõnegi teise tiimiga, kes sealkandis ringi ekslesid, kuid siin avastas Eleri, et tal pole enam SI pulka. Aega oli vaid 30 minutit ja otsustasime suunduda tagasi finishi poole, lootes tee peal leida ka kaotatud Si pulka. Ning lootes, et ehk keegi leiab selle pulga ja me saame tulemuse ikkagi kirja.
Finishis olime 5 minutit enne aega, kahjuks SI pulka polnud keegi toonud ja nii jäigi me tulemus fikseerimata. Muidu oleks 114 punktiga olnud üldarvestuses 9. ja segatiimidest teised. Igatipidi korralik tulemus, kuid protokolli on kirjas katkestamine.
Kahju muidugi oli, kuid võistlus oli tore, seltskond meeldiv ning maastik ja ilm ilusad.
Mida saaks parandada: ajakaod seljakotist asjade võtmisel, joomisel. Sellele kulus tegelikult minuteid ehk siis distantsiks arvestatuna rohkem kui kilomeeter. Kõike seda saaks teha rahulikult käies. Ja muidugi tuleks välistada tehniline praak nagu SI pulga kadumine või punkti mitte fikseerimine, õnne peab ka olema, kuid pisiasjad tuleb korras hoida.
Null tulemus sunnib ikka ettevõtmist kordama järgmisel aastal, eks vaatab, kas on ka viitsimist.




Neljapäev, 22. august 2013

Puhkus. Bali saar. Agung vulkaan

Lapsed, taustal Padang Padang rand
Augustisse pikalt ette planeeritud puhkus on veedetud Bali saarel, 2 nädalat mõnusat ekvatoriaalkliimat ja mitte midagi tegemist. Mida puhkuselt tahta: tutvuda kohaliku eluoluga, logeleda mere ääres, veidi sportida, lugeda. Vahel tundub, et tahaks nagu kõike rohkem teha, kuid siis polegi see vist õige puhkus, pigem mingi eesmärgi saavutamine.
Igatahes, ärgates siin Balil, käid basseinis ujumas, sööd homikueinet ja loed raamatut, väljas on juba mõnusalt soe ja teisel nädalal ei tüüta sind ka keegi töö asjus telefoniga - unelmate puhkus!
Algusest. Reis Tallinn- Helsingi - Hong Kong - Bali. Hong Kongis oli 8 tundi vahepeatus, käisime kohalikku suurlinna uudistamas, külastasime Victoris peaki ja ega rohkem jõudnudki. Väljas oli jube palav  ning ega sellises superlinnas miskit muud teha polegi.
Bali. Saar, mis on ca 2 korda suurem kui Saaremaa, kuid seal elab 3,5 miljonit inimest. Uskumatult tihe asustus. Me olime oma villa bronninud saare lõunaosas asuvasse Padang Padang ranna lähistel olevasse Laksmi villasse.
Elamine vastas piltidelt nähtule ja oli väga OK. Villa 2 magamistoaga, lisaks üks voodi elutoaga sama katuse all olevas rõdul. Dussid ja tualetid olid kummagi magamistoa juures, need asusid õues, lisaks väike välibassein ja oma aed. Väga mõnus ja privaatne. Padang Padang rand oli 800 meetri kaugusel, sama moodi kohalik küla oma restode ja minimarketiga. Väikeseks miinuseks oli kohalike koduloomade häälitsemine, mis hakkas hommikuti veidi häirima: kõige rohkem kuked, kes pesitsesid otse meie aia taga ja alusasid kiremisega, millele vastasid teised küla elukad samsuguse lõugamisega ja nii ca 10 min järjest. Väike paus ning siis jälle uuesti. Kuid teise nädala lõpu poole harjus ka sellega.
Lainelauaga
Asukoht saare lõunaosas on ühelt poolt hea, sest inimesi oli siinkandis ikka vähem, kuid teisalt piiras liikumist saare põhja suunas: vahele jäi poolsaare kael, kus asus Denpasari linn miljonite inimestega ning sealt liiklusest läbimurdmine kestis minimaalselt 1,5 tundi. Tegelikult tundus, et kogu Bali saar on üks suur linn, millel polegi lõppu.
Seega eriti põhja poole ei tükkinud, saime aru, et ei viitsi lihtsalt oma puhkuse aega autos või rolleri seljas veeta. Esimene shokk oligi 3.päeval kui sõitsime rolleritega Kuta linna, mis on turistide keskus. Sinna sõit, mis on ca 15 km, kestis üle tunni. Liikluskultuur on olematu, pidev sebimine ja trügimine, kuid samas teistele otsa ka ei sõideta, hoitakse 10 cm pikivahet ja küljeruumi. Tundub jube harjumatu olla pidevalt sellises kitsas alas liikluses, see väsitas, jõuad tagasi villase ja tunned, et oleks nagu mingit rasket tööd teinud.
Kokkuvõtvalt asukohast: saar on väike, kuid tiheda asustusega ning kui soovid ka mujal liikuda, oleks soovitav võtta ööbimine ka teistes piirkondades.

Kultuuri ja eluoluga tutvumine käiski meil üle ühe päeva: päeva rannas ja järgmine päev kuskil ringi vaatamas. Tavaliselt see ringi vaatamine väsitas ja tüütas parajalt ning puhkus rannas koos logelemisega oli lausa kohustuslik.
Ahvimetsas templis. Kohalik massaaz
Badung turg Denpasaris: tüütu ja mõtetu koht. Kujunes pea terve päeva resisiks: taksoga sinna pea 2 tundi ja samapalju tagasi (ca 15 km üks ots), kogu shoppamine on mulle ülikurnav tegevus. Korruste kaupa on müügil hiina rämpsriideid. On ka mõned suveniirid, puunikerdused ja puuviljad, kuid neid on vähem. Millegi pärast kleebib sulle külge mingi kohalik mutt, kes üritab sind saata ja iga müüja juures sult maksimaalset hinda välja petta - täielik jaburdus! Kuid olime juba kogenud ja teades hinnaskaalat sai nii suveniiridel kui ka puuviljadel hinnad paika. Kõige õigem oli kaubelda, öelda oma hind ning kui nõus ei olda, siis minema marssida - tavaliselt siis lepiti minu hinnaga.

Ubud keskus, moneky forest. Asub saare keskel, loetakse Bali kultuurihälliks. See oli tore linnake, puhtam kui teised kohad, igatahes soovitav käia. Lahe koht on ka Monkey Forest, mis on kohe Ubudis, vana tempel, mis on ahve täis.
Templid. neid on igal sammul ja minu arust on nad kõik ühesugused. Käisime esiteks Uluwatu templis, mis asus meie villast 5 km kaugusel, jäime tiba hiljaks ja päike oli just loojumas, midagi erilist seal ei avastanud, kohalikud ahvid varastasid Leenalt prillid ja hüppasid ka mu tütrele pähe prillide järele. Paras seiklus! Kohalik munk aitas ahvilt prillid tagasi saada: loopis talle mune ja kui ahv sai mõlemasse kätte muna, siis lasti prillidel kukkuda, mungale andsin 20000 ühikut kohalikku raha mundade ja abi eest.
Monkey Forest tempel
Besakih tempel. Vist suurim tempel Balil, laiub mäejalamil jube suurel territooriumil, käisin sealt korraks läbi, kuid nagu öeldud, templid on kõik suht sarnased ja kui oled juba ühte näinud, siis teised pole enam nii huvitavad. Tundub, et usk on Balilastel tähtsal kohal, sest väiksemaid templeid ja annetuste tegemist kohtas igal sammul.
Rannad.
Meie kodurand oli Padang Padang beach. Lahe väike rannake kaljude vahel, piisavalt laineid lainelauduritele (sellega Martin tegeles). Ka snorgeldamisvõimalus, nägin mitmeid pisikesi ja ka suuremaid kalu, tõsi küll, mitte nii palju kui Egiptuses. Kuid nägin ära ka pisikese (ca 0,5 m läbimõõduga) rai kala.
Uluwatu beach. Veel väiksem rannake meie küla lähedal, ka lained, kuid vähem ruumi.
Dreamland beach, Balangan beach. Mitte suur rand, liiv ja lained, tasub käia.
Kuta beach. Parim lainelauduritele, sest pole kive, kuid on suured lained.
Jimbaran beach. tiba lahja lainelauduritele, hea ujumiseks.
Nusa Dua beach. Kallite hotellide juures olev idaranniku rand. Hämmastavalt vähe inimesi, liivane, kuid pole laineid. Peale ujumise pole teha miskit. Igav. Kallite hotellide lähedus loob hinnataseme, kus õlu maksab ca 4 eur (tavalises rannas 2 eur), põhisöökide hinnad algasid ca 10 eurist. Liiga vähe kohalikku segudust ja koloriiti.
Sukeldumiskohad olid saare põhjaosas ja hakanud sinna tükkima. Oleks pidanud võtma paar kolm päeva sinna kanti ööbimise ja siis tegelema vaid sukeldumisega. Loobusin seekord sekeldamisest.
Botaanikaaia tempel
Puuviljad. Kahjuks kehvakesed, ei leidnudki üht head turgu, kus saaks osta normaalseid kohalikke puuvilju kohaliku hinnaga. Mangot ostsime supermarketist ja see oli suht toores, Badung turult ostes oli hea kaup, kuid igapäevaselt sinna sõita oleks kujunenud nagu töötegemiseks.
Tarbisime kohalikke banaane, ananassi, papajat ja veel mingeid väiksemaid puuvilju. Võrreldes Taimaaga oli Bali puuviljade poolest kehvem.
Sportimine. Hommikuti käisin jooksmas, sest siis polnud veel nii palava ja samas oli valge. Siiski kippus kella 08.00 paiku juba päike särama ja temperatuur tõusis 30 kraadi lähedale. Joosta tuli tee kõrval, mis oli kitsas, käänuline ja suhteliselt järskude tõusude langustega.
Bali kõrgeima mäetipu vallutamine. Kõrgeim mägi saarel on Agung, 3142 meetrit üle merepinna. Tegu on aktiivse vulkaaniga, mis viimati purskas 1963-64 aastal. Praegu siiski rahulik mäeke. Vaatasin juba enne võimalust sinna ronida, kuid päris kindel polnud, kas ikka viitsin asja ette võtta. Põhjuseks ka see, et kõik pakkumised olid paketina, mis seisnes õhtul kell 23.00 hotellist peale võtmist, mäe jalamile sõitu ning ca kell 01.00 öösel tõusu alustamist, et päikesetõusukuks ca 06.00 kohal olla. Paketi hind ca 85-100 USD. Kujutasin ette, et ei viitsiks seal nii kaua lonkida, vaid teeks treki veidi tempokamalt läbi. Nii saigi 20. augustil üles tõustud kell 04.00 hommikul, võtsin asjad, sõin 2 banaani ja 04.30 hakkasin rolleriga Besakih küla suunas liikuma. Bali liikluse omapära on ka see, et puuduvad enamus suunaviitasid ja kui need ongi, siin suunavad mingi küla peale, mida kaardil lihtsalt pole. Kaarte ostsin Bali kohta 2 tk ja mõlemad olid täielikud jamad: enamus teid oli peale kandmata ja minu arust ka mastaap oli muudetud. Igatahes võis kaarti kasutada rohkem suuna andjana, tee leidmiseks tuli peatuda ja kohalikelt küsida suunda, tavaliselt oli see kindlaim viis edasi liikuda.
Botaanikaaias. Minu puu
Arvasin, et läbin hommikul rolleriga ca 80 km mäe jalamini ca 1,5 tunniga, kuid eksisin: kulus 3 tundi ja 07.35 alustasin Beskih templi juurest mäe suunas liikumist. Mäge ennast näha polnud, sest oli pilvine, kuid võtsin mingi suuna ja üritasin leida tõusvat rada. Kohalikud inimesed olid juba väljas ja korjasid metsast heina ning oksi (vist loomade jaoks), nendelt küsisin ka teed Agungi peale ja kõik noogutasid, et olen õigel rajal. Ega ma ise päris seda uskunudki, et raja üles leian, sest tegu on ikka dzungliga, kus rajakesi on mitmeid, olin valmis ka giidi palkama, kuid seal templi all polnud see kell veel kedagi näha.
Esimsed kilomeetrid oli suhteliselt lauge tõus ja käisin selle kiire kõnniga, ca 12-15 min/km. Vartsi tuli mulle järgi mingi kohalik oma rolleriga (seal oli veel suht sõidetav rajake) ja hakkas uurima, miks ma üksi lähen ja miks mul giidi pole ja miks ma kellelegi midagi maksnud pole. Ütlesin, et võtaks küll giidi, kui see oleks seal kusagil olnud, kuid nüüd ootama jääda ka ei viitsiks. Tahtsin siiski üles jõuda ja valges ka alla tulla. Nii ta mu minema lasi.
Agung mägi Padangist vaadatuna, ca 60 km kaugel
Liikusin edasi ja kohati oli tõus juba järsem, kilomeetri aeg tuli 30-35 min/km, vahel ronisid käte ja jalgadega ülesse. Ca 5 km järel mets hõrened ja muutus lagedamaks, tundus, et tipp pole enam kaugel, kuid tõus oli korralik. Ca 6 km järel muutus rajake kiviseks ja kaljuseks ning 7,5 km järel olin tipus, aega kulus 2 tundi 52 minutit. Kahjuks polnud mul miskit süüa kaasas ja see andis tunda, samuti ka kõrguse muutus, tundsin, et tasakaal on veits häiritud. Tipust veidi allapoole kraatri suunas laskus rajake, kitsas, kahel pool oli suhtelislt järsk kukkumine, lisaks puhus tugev iilidega tuul. Veidike kõndisin seda rada pidi, kuid siis loobusin. Ilm oli kahjuks pilves ja ilusaid pilte ei saanud, iseendast tegin pildi, kuid nii koledat fotot ei hakka üles panema.

Seega pöörasin otsa ümber ja hakkasin laskuma. Alla tuleks oli veel vaevalisem kui ülesse marssimine. Ühe kilomeetri ajaks tuli isegi 51 minutit! Paras ronimine. Isegi mõni tasasem osa, mis tundus lihtsam oli kaetud ümmarguste nagu meie Fibo kivikestega, mis hakkasid jala all veerema. Kukkusin 4-5 korda, õnneks midagi ära ei väänanud. Kuskil üleval otsas valisin veits teise raja, mis suundus rohkem ida poole, kuid kolme tunni pärast olin all.
Tipus mäe serval, tee kraatrini
Võtsin rolleri ja hakkasin liikuma. Migi ristmiku peal peeti mind kinni ja mungarüüs kohalik hakkas pärima, kas mina olin see üksik seikleja, kes mäkke ronis. Ja miks ma piletit ei ostnud ja nii edasi. Ütlesin, et mulle pole midagi enam vaja ning ma ei tahakski kellegagi koos 6 tundi mäkke ronida. Lõpuks leppis sellega, et mult raha ei saa ning lasi minema.

Raha. Kohalik raha on ruupia ja 1 eur eest saab ca 13500 RP d. Seega kulutasime 5 inimesega rohkem kui miljon päevas. Raha saab vahetada erinevates kohtades, parem kurss on linnas, meie küla juures olid kursid kehvemad. On olemas ka lugematu hulk pangaautomaate, seal on kurss veits kehvem ja võetakse 1% vahendustasu, kuid samas võtab vähemaks slöaraha kaasas vedamise probleeme. Kuta linnas üritasime vahetada raha ka veits parema kursiga, kuid kahes kohas olid vahetajad selged petturid: üks üritas veits vähem anda ja teine kõrvaldas osavalt osa loetud rahast enne lõplikku üleandmist. Samas oli olemas ka hulgaliselt ametlikke vahetuspunkte, kus täideti vastav tsekk ja loeti rahad ausalt letile.
GPS träkk mäele ja tagasi

Massaaz. 75000 RP on tund, väga hea hind ja korralik teenus, käisime kõik mitmeid kordi massazisalongis.

Söök jook. Hommikueine tegime ise villas, lõuna ajal sõin tavaliselt kookosemahla ja ka õlle või kaks ning õhtusöögil käisime kohalikus külas erinevates restodes. Keskmine arve oli ca 120 000 per inimene ehk siis ca 9 eur. Ja seda väga hea söögi ja joogi (õlu, värske mahl) eest. Lemmikuks kujunes meil siinne Tai restoran ULU, mida külastasimegi üle päeva.

Täna ca 6 tunni pärast istume autosse js sõidame lennujaama suunas. Kolm Aptteker Melchiori raamatut on loetud.
Aga enne seda veel käiks korraks soojas ookeanis end ujutamas.
























Teisipäev, 28. mai 2013

Hakkame rohkem jooma!

Jooks, kui oleks, mida juua! Ja jooksmine ning joomine käivad kokku küll, mõlemaid tuleb teha. Mõõdukalt, kuid mitte vähe.Eelnev targutus käis Paldiski Libahundi rogaini kohta.
Kuid algusest. Võistkonna nimi "Krambivabad" sai võetud Xtspordi rogaini järeldusena, kus Priit kannatas lõpus krampide käes ja otsustasime, et need hädad meid enam ei vaeva. Kahjuks Priit ise ei saanudki osaleda ja oma krambivabadust tõestada ning tiimi jäid mina ja Anneken.

Ilm tõotas tulla jooksuks hea - ei külm ega ka mitte palav. Hommikust jahedust arvestades valisin pika varrukaga õhukese särgi, kuigi teadsin, et seljakott võib hakata kaela hõõruma ja kahjuks nii ka läks. Juba teisel tunnil tundsin, et kael valutab, kuid kuuendal tunnil oli ka sellest ükskõik. Valu on ju ainult emotsioon ja haavad paranevad.
Plaani tegime pea kõikide punktide peale, valikuid oli palju, sest punkte oli tihedalt ja nagu alati võib hiljem kodus laua taga kaarti vaadates leida paremaid lahendusi. Kuid kui planeerid, siis ei tea ka tegelikku olukorda maastikul, rajakeste ning metsaaluse joostavust. Kuid plaanisime teha vastupäeva ringi Pakri poolsaarele ning hiljem tuulepargis teha teine päripäeva sisering.
Joonorienteerumine
Alguseks oli stardiülesanne, kus pidi leidma piltide järgi 4 objekti Paldiski linnas. Jutt piltide juurde oli kirjutatud liiga pikk ja selle ei jõudnud ka seda lõpuni lugeda, hakkasime teiste sabas liikuma. Hiljem lugesin, et punktid on loogilises järjekorras, sellest oli abi. Adamsoni kuju juurde küsisime teed kohaliku käest, ka sellest oli palju abi. Igatahes 14 minutiga sai punktid võetud ning suundusime põhirajale.
Paistis, et enamus tiime oli otsustanud teha esimese kaare lääne põhja suuna äärmiste punktidele. Lisaülesandeks 81 punktis oli joonorienteerumine ning kuna sebijaid oli punktis palju, siis hakkasime kohe teiste taga liikuma. Kahjuks vales suunas, korrigeerisin suuna ja üritasin ikka joont järgida, aga esimest punkti ei märganudki - GPS träki järgi möödusime punktist küll üsna lähedalt. Ülejäänud 4 leidsime üles ja liikusime edasi. Oma lohutuseks võin vaid kahjurõõmsalt nentida, et ka minust peajagu paremad orienteerujad ei saanud kõike kätte. Kuigi osa nutikamaid tegid kiire otsuse, et pigem loobuvad sest 5 punktist ja ka neil võis olla õigus, sest aega kulus sinna 16 minutit, kuid see on jälle tagantjärele tarkus, sest ega alguses ei tea, kui mitu minutit keskmiselt punkti peale kulub. Praegu võib öelda, et 1,87 minutit, ehk siis 5 punktile 9,3 minutit keskmiselt.
Järgnevalt oli suund poolsaare lääneranniku punktidele. Punkri punkt 56 leidisme kiirelt, sest enne meid olid inimesed seal sebimas, muidu oleks küll kindlalt mööda jooksnud. Ma oleks eeldanud mingit suuremat ehitist, kuid tegu oli maaaluse auguga 0,5x1,0 m!
Tempo oli meil päris tugev ja normaalsed kilomeetri ajad olid 4.45 - 4.55. Aega võttis maha muidugi pidavad ronimised ja turnimised küll pankrannikul, küll muidu redelitel.
Anneken üritas alguses ikka viilida ja lasi mul ronida ning esimesed 2,5 tundi tundsin endas ka piisavalt jõudu liikumiseks.
85 punkti varjendisse sisenesin koos Team 68 liikmete Lauri ja Armoga. Lootsin orienteerumisgeeniustele ja ei viitsinud algul lampigi kotist välja otsisda, kuid siis sain aru, et tuleb ikka ise toimetada. Varjend oli suht loogilise ülesehitusega ja kammisin kõik toad läbi ning leidisn punktid üles. Lahkusime 85-dast veidi peale Team 68 ning suundusime loogilisse 21 punkti.
GPS träkke vaadates osa tiime läks sealt otse 64 -sse, kuid nende liikumiseks kulunud aeg oli napilt parem kui ringiga ja mööda teed joostud 21 punkti kaudu võistlejatel.
Järgmine lisaülesanne ootas meid 84 punktis ja seal sai tehtud ka esimene viga. Ronisime nõlvast üles peale punkti ja mul oli tunne (muidugi vale tunne!), punkt ootab veel ees ning lidusime ida poole, kuid punkt asus ca 100 meetrit läänepool. Tegime täpselt 1000 meetrit liigset jooksu!
Jätkasime põhjarannikul liikumist, kuid tagantjärgi tarkusena oleks võinud ära võtta peale 54-ndat punktid 60 ja 42. Samas see 60 oli veits keeruline punkt ja hiljem oli näha konkurentide GPS träkke, mis punkti ümber sebisid, seda kohe leidmata.  Ja Anneken ei armasta metsa ja võsa vahel jooksmist (kes seda nii väga ikka armastab!).
Kogu teekond
Peale 40 punkti panin kogemata oma kella kinni ja 14 minutit teekonda jäi salvestamata ehk siis ca 2 km. Punkt 52 oli üks raskemini leitav, sest neid 2 meetriseid astangui tundus seal olevat rohkem kui üks, paras võsa ka. Me polnud ka ainukesed, kes seal veidi nõutult ringi jooksid.
Enne järgmistesse punktidesse minekut mõtlesin, et kas tasub ikka teha kaar lääne poolt, kus punkte oli hõredalt või oleks mõistlik olnud võtta tihedamaid tuulepargi ala punkte. Siiski arvestadaes, et aega oli kulunud pea 3 tundi (ehk pool) ja olime jõudnud oma planeeringu poole peale, otsustasin ikkagi minna järgmisena 52-63 punktidesse. Jälle tagantjärgi vaadates oleks võinud ka väikese haagiga 62 ära võtta, kuid see tähendas veidi rohkem heina-metsa-võsajooksu. Ja hommikust värskust enam polnud, samm oli juba väsinum, kuid puhtad teejoksu kilomeetri ajad olid 5.00-5.15 kandis ehk siis väga head.
Punktide 51 ja 63 vahelises võsas õnnestus Annekenil ära kaduda, ühel hetkel märkasin, et teda polnudki taga, läksin pea 100 m tagasi ja hüüdmise peale sain oma kauni kaaslase kätta: oli teine rajast kõrvale kaldunud ja liikus kuhugi lääne poole. Seekord põgenemiskatse ei õnnestunud!
Punkti 63 ja 50 vahel valisime metsa ja lagendiku asemel ringiga teejooksu, kilomeetri aeg 5.09!
Lisaülesande punkt 86 oli nihutatud teise kohta, olin selle ka kaardile märkinud, kuid ikkagi jooksime ringiga läbi esialgu kaardil olnud punkti - väsimus!. Lisaülesandeks oli püssilaskmine, 4 lasku, kolmandaga sain märgi maha. Anneken ka proovis ja lasi 1.lasuga pihta - oleks pidanud täpsusülesande kohe temale usaldama.
Punktiga 49 jooksime veidi sinna tänna ja otsisin õiget lagendikku. Sealt väike kaar põhja poole ja siis punkti 83, kus oli loota juua. Kuid juua sai vaid jääke, tiba prahist vett, aga asi seegi. Oleks ka oma joogikotti täitnud, kuid vett polnud ja sellest kujunes minu jaoks juba probleem, sest kurk kuivas ja ma polnud ka veel söönud miskit. Õnneks oli lisaülesanne ujumine, mis andis meeldivat jahutust, parim värskendus 4,5 tunnise jooksu järel!
Kuigi peale ujumist oli kergem, hakkasin ikkagi väsima, võtsin ühe geeli ja tundisn, et tahan juua, kuid juua polnud. Kilomeetri ajad olid üle 6 min. Minu väsimuse vastukaaluks oli Annekeni värskus, kellel oli ka jook otsas, kuid nagu alati sai ta viimasel tunnil lisadrenaliini teistest tiimidest, kellele võis ära panna. 55 punktis saatsingi tema koos SI pulgaga sohu 150 m kaugusel punkti tooma, ise puhkasin tuuliku jalamil, koos teiste väsinud võistlejatega.
Sealt edasi jäi veel viimane tund ja vaatamata väsimusele, janule ning vastikule tundele maos söödud geelist, olime endiselt liikumas võttes punktid 32-22-58 ja peale 47 olin valmis võtma väikese lisakaarega ka 31 ja 39, kuid Anneken andis seekord alla ja nõudis finishisse minekut. Põhjenduseks oli hilinemise vältimine, sest nii juhtus kevadel XT rogainil. Pehme südamega nagu ma olen, andsin järele ja lõpetasime ajaga 5.36.45. GPS järgi tuli kilomeetreid 45,8, arvestades vahepeal seisnud kella võiks eeldada ca 48 km läbimist. Koht oli lõppkokkuvõttes 8., segatiimidest 5.
Lõpp! Ülim rõõm ja ootus, et 1 tunni pärast saab õlut!

Ega lisa 6 punkti poleks meid segatiimide esikolmikusse tõstnud, kuid tegelikult oleks seal võinud isegi 9 punkti korjata, samas, siis oleks juba olnud ka risk hiljaks jääda. Igatahes tuleb tõdeda, et oleme siiski suht esiotsa tiim ja õnnestumise korral võib ka poodiumile pääseda.

Reede, 29. märts 2013

Taskila strateegia XTspordi rogainil

Vale strateegia ei tööta ei lennunduses ega ka metsa all joostes. Kontrollsime selle just üle XTspordi Talverogainil 23.03.
Võistkonna koosseis oli Anneken, Priit ja mina, tiimi nime pakkus Anneken - "No Power", kuna  eeldas, et ta ei jõua joosta. Tegelikkuses muidugi jõudis. Ja isegi rohkem kui teised.
Kuid imeilusa kevadilmaga laupäev sobis suurepäraselt rogainimiseks. 10 minutit enne starti alustasime planeerimisega. Kaart jagunes kaheks: Idapoolne loodusrada ja läänepoolne linnarada. Kuigi alateadvuses oli selge, et metsa alla ja lumme pole mõtet minna, siis ikkagi valisime alguseks metsarajad ja jooksu teiseks pooleks linnarajad. Kui oleks rogaini pikkus olnud 8 tundi, siis oleks selline valik ennast ka õigustanud, kuid 4 tunniga me ei jõudnudki eriti lääne poole.
Algus oli tore ja esimene tund möödus kiirelt, jõudsime raja idapoolsemasse serva, läbisime 10 km/hja punktisaak oli 25. Järgmine tund enam nii lihtne polnud, punkti 51 minek kujunes vahepeal raskemaks, sest lumi oli kohati puusadeni. Eriti pikalt tuli punkt 42, milleni jõudmiseks tegime pika ringi ja ikkagi olid viimased 400 meetrit vaja lumes sumbata. See vähendas kiirust ja ka kurnas, sest jooksmine muutus vaevaliseks.
Teise tunni lõpuks jõudsime punkti 58, läbisime 8 km/h. Kuid kokkuvõttes siiski 2 tunniga keskmiselt 9 km/h, mis oli hea tulemus ja ka punkte oli 21, mis pole paha.
Kolmas tund oli kõige raskem (mulle vähemalt), andis selgelt tunda jalgade kangus ja ka väsimus. Kuid me ikkagi jooksime, Anneken tegi tempot ja meie Priiduga lohisesime järgi. Priit kippus ikka enam venitama, ju tal oli kõige raskem. Läbisime tunniga ikkagi 9 km,kuid kaardi peal oli vahemaa suht lühike ja punkte saime vaid 14.
Neljas tund oli juba finishi liikumine, jätsime ära punktid 57 ja 24 ning peale 52 suundusime 25 poole. Lootsin, et jõuame võtta nii 25 kui ka 20. Kuid tegelikkuses jätsime 20 välja, sest oli selge, et jääme hiljaks. Priit oli oma jõu rajale jätnud, üritasin teda selja tagant lükates aidata, kuid ikkagi jäime 40 sekundit hiljaks.
Viimase tunniga sai läbitud ka 9 km, kuid punkte tuli vaid 7!
Kokkuvõttes läbisime 36 km, linnulennult 24 km, mis näitab raja kehva planeeringut. Võrdluseks võib tuua 15. koha saanud tiimi, kes läbis 34,6 km, linnulennult 26,9 ja punkte sai 87. Arvan, et füüsiliselt olime suht samal tasemel, kuid mentaalselt jäime selgelt alla.
Valed valikud.