Pühapäev, 31. jaanuar 2010

Viru Maraton

Täna sai sõidetud selle talvehooaja esimene suusamaraton - Viru Maraton.
Nädala alguses õnnestus haigestuda mingisse kõhuviirusse, igatahes esmaspäeva õhtul olin täiesti läbi: väsinud, palavik, süda paha. Kuid neljapäevaks oli haigus taandunud ja tundsin ennast vääga hästi. Laupäeva hommikul tegin veel kerge suusasõidu Pirital, ning enesetunne oli super. Eks enesetunnet parandas ka laupäevane üliilus talveilm ning Pirita hoolsa rajameistri poolt ettevalmistatud suusatrass.
Igatahes pühapäeva hommiku sõitsin Tallinnast Rakvere poole. Kuigi tuiskas kerget lund oli tee hea ning jõudsin stardipaika õigeaegselt ja plaanipäraselt. Tegin kerge soojenduse ja valmistusin kell 11.00 alustama, kui järsku kuulsin, et ilmaolude tõttu on starti lükatud pool tundi edasi. See uudis tegi vihaseks! Kus see halb ilm oli? Veidi lund ja tuisku või? Ja miks ei oleks võinud sellest keegi kohe teatada, näiteks parklakorraldaja? Eks esitan need küsimused ka korraldajale ja loodan, et nad saavad järgmine kord asju paremini aetud.
Kuigi vahepeal mõtlesin kogu seda maratoni juba pikalt saata, siis 11.30 olin ikkagi stardijoonel. Suusasõidu algus kulges tavapäraselt tõmmeldes: pidevalt kiirendades ja siis kohati seisma jäädes. Peale 3-4 kilomeetrit sain juba normaalsemalt liikuda ning alustasin stardijooksikute kinnipüüdmist. Kõik kulges kenasti kuni esimese ringi lõputõusudeni, mil sain aru, et ega ikka pidevalt tuld anda ei jõua.
Kuid teise ringi tasasem algus lubas jälle taastuda ja enesetunne oli tegelikult päris hea. Vaid kiirust ja jõudu polnud piisavalt, kuid eks seda tule iga järjekordse stardiga juurde (loodan vähemalt).
Nii nagu kartsingi oli teise ringi lõputõusud need kõige tapvamad.Lisaks segas normaalset liikumist ka paremal pool sõitev pidev kolonn rahulikke suuskureid. Pean küll tunnistama, et suusakultuur oli superkõrge: ega keegi ette ei jäänud ja kui keegi oligi vasakul pool rada, siis rajaküsimise peale siirduti kohe paremale. Ainult tõusudel oli koos aeglasemate liikujatega ikka kitas ja niigi raske ja käed väsinud ja jalgu ei saanud normaalselt kasutada.
Lõpuni jõudsin, tulemus 33. koht. Ja Einole panin ära!
Järgmine nädal Kõrvemaal 38 km.

Esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Alpid


Aastavahetusele järgnenud nädal möödus Austria Alpides suusatades. Sealsed mäed on suursugused võrreldes Eesti kohalike küngastega, rääkimata mäesuusatamise lõbust laskumisel, mis kestab ikka minuteid ja väsitab jalada enne kui alla jõuad. Ja liftisabad pole mitte poole tunnised.
Kuigi Eestimaalt oli kahju lahkuda, sest siinne paks lumi, ilus ilm ja lumised puud tekitas mõnusa tunde. Aastavahetusel kütsime sauna ning peale kuuma leili lumehanges püherdamine andis talvele erilise mõnu.
Kuid Alpidest ja Ischglist - koht, kus me sel aastal suuskasime. Sinnasõidu esimene osa kulges plaanipäraselt Eesti Õhu kompaniiga. Kahju muidugi, et nad suuskade eest 20 eur per paar koorivad, samas kui Finnair transab suusad tasuta. Kuid eks jutu järgi pidigi neil rahast veidi puudu olema. Edasine transfer Münchenist Ischglisse kulges veidi vaevalisemalt, sest parajasti sadas Lõuna Saksamaal lund ja autojuht valis otsetee üle Garmin Partenkircheni. Tulemuseks oli planeeritud 3 tunnise sõidu kujunemine 5 tunniseks. Autojuht ise oli mingi veidrik, sest tundus, et ta ei teadnud isegi, kust täpselt sõita, käis vahepeal bensukas teed küsimas. Olen märganud, et kõik transferi mehed on oma veidrustega, praegune mees keeras auto ventilatsiooni kinni ning temperatuuri maksimaalselt jahedaks. Vastupidiselt tagasituleku transferi mehele, kes keeras ka ventilatsiooni kinni, kuid temperatuuri maksimaalselt kõrgeks - ikka seinast seina ja kogu aeg äärmuses! Kuid kohale me jõudsime.
Elupaigas oli meil Ischgli lähedane küla nimega Mathon, rentisime seal appartment-hotellis ühe toa. Hotell oli uuem ning väga hää. Julgen teistelegi soovitada: hotell Astelliina, link on http://www.astellina.at
Piisavalt suur ja puhas tuba, keldris oli 3 erinevat sauna ja puhkeruum. Mathon ise on küll 4 km eemal Ischglist, kuid ega me väga sinna pidutsema ka kippunud.
Igapäevased suusatamised algasid mul kell 09.00 pereliikmete äratusega. Kõik olid valmis ilusad suusapäevad südamerahus maha magama, kuid mina ei lasknud sel sündida ning terroriseerisin nad ülesse. Ca kella 11 ks olime mäe peal ning reeglina suuskasime kuni kella neljani. Kuuest päevast oli kaks poolikut päeva, mil ilm läks pilve ja suusatamine ei olnud enam mõnus. Kuid kõik ülejäänud päevad olid lausa ülimõnusad. Ja kõik ärkasid päeva peale üles ning tuju läks hääks.




Lisaks mäesuusatamisele panin ma õhtul alla murdmaalauad ning tegin veel tunnikese või poolteist kohalikel radadel trenni. Õhtul saun, söök ja õlu (või ka kaks) ning muud polnudki vaja - kell 23 vajusin magama.
Ischgl on kahtlemata tore suusakuurort, rajad on hääd, asuvad suhteliselt kõrgel (reeglina üle 2000 m) ja lumi on garanteeritud. Aastavahetuse ajal on muidugi juba palju inimesi ning vahete vahel väsisid rahvamassis sebimisest ära. Eriti märkasin seda lõunatades, kui kogu aeg toimus väike tõuklemine söögi saamiseks. Kuid päike, mäed, suusad, pikad rajad ja Austria külalislahkud kompenseeris mõne pisikese trügimise. Võrreldes eelmine aasta külastatud Prantsuse Val Disere on kõige enam vahet ikkagi just teenindajate suhtumises: tundub, et prantsalsed ei salli teisi rahvaid ja peavad endid endiselt maailmavalitsejateks. Vaadates nende pisikest presidenti Sarkozyd ja tema tegemisi ning ütlemisi ei ole sellisel suhtumisel lõppu näha. Kuigi saatus on prantslastele kinkinud ikka vägevad mäed, kahjuks just neile.

Koju tagasi jõudsime üleeile, ilusasse talvisesse Tallinna. Talv on tore!