Teisipäev, 27. mai 2014

Ungari ja Balkanimaad

Planeerisime selle aasta tsiklimatka alguseks Ungari, külastatavad maad Serbia, Kosovo, Montenegro, Bosnia, Horvaatia. Tsiklid saatsime DSV transaga Budapesti, 16.05 len
Tsikleid lahti pakkimas Budapestis
dasime ise järgi ja reis võiski alata.
Enne reisi lugesin ühest tsiklimehe reisikirjast läbi potentsiaalselt huvitavad kohad neis maades ning oli mingi ettekujutus, kus 3000 km maha  sõita. Plaan A oli alustada Ungari idaosast, sealt suunduda lõuna poole Serbiasse, Kosovosse, Montenegrosse, Bosniasse ning siis tagasi Ungarisse, Balatoni äärt pidi Budapesti.
Esimeses ööbimiskohas
Kahjuks aga ilm ei soosinud ei meid ega ka kohalikke Bosnias ja Serbias: suured üleujutused sundisid meid marsruudi ümber planeerima. Meil polnud ju mōtet trügida piirkonda, kust evakueeriti inimesi ja majade esimesed korrused olid vee all.
Esimese ööbimiskoha hommikul mäe otsast tehtud pilt
Seega 16.05 saime oma mootorrattad Budapesti lähedalt kätte ning peale lôunat alustasime liikumist Egeri suunas. Õnneks oli reedel veel normaalne ilm, veidi jahe, kuid ilma sademetata. Sõitsime üle matra mägede, mis oli päris mõnusad, teed olid head, kuigi viimased vihmad olid kandnud veidi risu teedele.
Aggtelaki koopas
Egeris ostsime kohalikust poest kohaliku veini, hind ca 1,5 eur. Õhtul jäime kämpingusse, jõime veini ning nautisime matka algust. Vein oli igatahes väga hea!
Öösel vihma ei tulnud, kuid hommikul oli temperatuur ca 10 C, kõik üli niiske ja rõske, mina sain normaalselt magada, kuid Aivar külmetas. Pakkisime asjad ja suundusime edasi läbi Büki rahvuspargi mägede Aggtelaki koobaste suunas. Pool tundi peale starti algas vihm, mis koos mägede ja suhteliselt kehvade teedega tegi sõitmise ebamugavaks.Üle teede jooksid veeojad, oli ka risu ja prahti. Ei mingit naudingut!


Enne Aadria merd viimased mäed
Peale Miskolci linna olid veidi suuremad teed, kuid vihm jätkus. Jõudsime Aggetelaki ning hakkasime otsima, kuidas saaks kuulsatesse kartikoobastesse. Kogu info on Ungari keeles, sildid nag oleks mingid, kuid suhteliselt arusaamatud. Lõpuks jõudsime Josväfösse, seal selgus, et iga 2 tunni tagant on plaanis giidiga tuur koobastes, kuid alguspunkt oli 2,3 km kaugusel. Uurisin veel võimalust kuigadi iseseisvalt mõnd koobast külastada, kuid informatsioonitädi inglise keel polnud just parim ja ega üksi vist poleks saanudki. Läksime, siis kella kaheks lähtepunkti, kuid enne üritasime veel kohalikus külas süüa. Kõik näitasid meile lahkelt teed restorani suunas, kuid asutuse enda leidmine oli ikka probleem, kuna puudusid igasusgused juhatavad sildid.
Lõpuks mere ääres!
Võtsime giidiga ekskursiooni, lootes ca tunniga koopad läbi käia. Kuid giid oli jutukas tüüp, kogu aeg midagi seletas (ungari keeles) ja tulemuseks oli pea 2 tunnine matk maa all. Koopad olid väga lahedad, kuid 2 tundi neid vaadata ei viitsinud. Ja ka ära põgeneda ei saanud, kannatasime Ungari keelse jutu saatel lõpuni.
Kiirteel Dubrovnikusse. Kaunis vaade
Maa alt väljudes valas vihma, normaalsed inimesed läksid autodesse ja bussi, aga meie istusime tsiklitele ja hakkasime Budapesti suunas liikuma. Ainus idee oli põgeneda sellest sügisilmast kuhugi, kus ei saja ja kus on suvi. Plaan oli ööbida Budapestis ning hommikul kihutada otse Aadria mere äärde.
Ka pühapäeva hommik oli sombune ja veidi sajune, kuid sõitsime kiirteedel Zagrebi suunas, sealt otse Rijeka peale ning ilma paranes. Enne rannikut enam vihma ei tulnud, saime kummiülikonnad maha ajada ja läksime kiirteelt maha, et veidike ka mägiteid nautida. Enne rannikul olevat Senj linna leidisme kitsa tee, omapärased mäed ja veidi viljatu looduse. Vaid lambad ja hobused liikumas, meenutas veidike Norra rahvusparkide platoosid, kus miskit eriti ei kasva. Rannikuäärne tee tõstis tuju kõrgustesse, sest lahe kurviline tee, meri ning mäed olid nüüd olemas ja nende nautimine on üks tsiklimatkamise soove.
Turist Dubrovnikus
Rannikul oli soojem ja mis peamine - ei sadanud. Esimesed kämpingukohad lasime mööda, sest tundus, et neid on tee ääres hulgi. Kuid tuli välja, et peale Senji oli oma 60-70 km täitsa tühja maad, enne kui  tulid järgmised kämpingud.Olime parajalt väsinud lõpuks kui telk sai pästi ning võisime bensukast ostetud õllekest nautida. Aga telgi ääres loksus Aadria meri ning ilm läks ainult ilusamaks.
Esmaspäeval läksime uuesti kiirteedel, et kihutada otse Dubrovniku suunas. Teed on Horvaatias ülihead, kiiruspiirang 130 km/h, sõidetakse 150+ kiirusega. Tuleb tunnistada, et horvaadid on olnud osavad euroraha kulutajad, sest mägedesse kiirtee rajamine maksab tõenäoliselt kordades enam kui Eestimaisel tasndikul ehitamine. Tee kasutamise eest tuleb ka maksta, kuid eeliseks on kiirus ja pikas piki rannikut väljavenitatud riigis on see tähtis.
Dubrovnikusse jõudsime lõuna ajal, otsisime endale kõigepealt ühe toa, laadisime asjad maha ning läksime linnaga tutvuma. Ilm oli juba tõesti suvine, lausa palav. Toa peremees ütles küll, et ilm on ilus vaid esimest päeva, enne seda oli sealgi külm ja vihmane.
Montenegro
Dubrovnik kubises juba turistidest, linn tundus olevat paras tursitilõks. Me alustasime lõunasöögist, vaatasime vanalinna, seejärel võtsime õhtuks kohaliku veini ja veidi näksimist. Ma tegin enne õhtut ka kerge jooksu, kuid peab tunnistama, et enamuses linna teid on mõeldud autodele: kõnniteed on ülikitsad või siis pole neid üldse. Jooksmine Dubrovnikus oli veidi tülikas.
Järgmisel hommikul sörkisin randa ning tegin ka supluse Aadria meres, vesi oli juba ca 16-17 C soe, mitte just mõnus, kuid ka mitte eriti külm.
Teisipäeva plaanis oli meil Montenegro ja Bosnia. Hommikul jõudsime piirile, mille ületamiseks kulus ca tund, veidi imelik oli Euroopas nii palju aega piiriületamiseks kulutada.
Montenegro on ise superilus, veelgi kõrgemad mäed, meri, käänulised teed. See riik väärib kindlasti veel kord külastamist. Kuid kuna me põhja Bosniat ja Serbiat pidime üleujutuste tõttu vältima, siis sõitsime Risanist üle mägede Bosinasse Trendij peale ning seal edasi Mostari.
Seekordne piiriületus läks kiiremini, kuigi minu passi andmeid toksisi sisse ca 2 meetrne koljat, lühikeste juustega  tõmmu tüüp. Arvuti ei olnud just tema parim sõber, sellepärast loovutas ta peale 5 minutist pusimist  passiandmete sisestamise kollegile. Mehe näost oli näha, et parema meelega ta valvaks pigem relvaga piiri ning vajadusel kõmmutaks automaadist piiririkkujaid, kui et toksiks passi andmeid arvutisse.
Mostaris
Mostar oli armas linnake, kena sild, toredad inimesed, maitsev söök silla juures. Ca 17.00 paiku hakati minarettidest muslimeid palvusele kutsuma. Usu peale surumine mind veidi häirib, kuid eks kristlaste kirikud taovad ka aeg ajalt kella.
Teisipäevaga sai meie retk Bosnias ka otsa, tulime tagasi Horvaatia rannikule, võtsime käpingus kohad, käisin meres ujumas, maitsesime Bosniast ostetud veini.
Kolmapäaeval liikusime ranniku äärt pidi Spliti suunas, käisime ka linnaga tutvumas, kuid päike oli väljas, temperatuur üle 30 C ja tsikli riietes liikumine polnud just mugav. Õhtuks jõudsime uuesti Senj linna lähedale, kus jäime pisikesse, kuid väga hubasesse kämpingusse ööbima. Enamus käpingulisi on sakslased, kuid on ka Sveitsi ning Austria turiste. Põhiliselt vanem kontinget, kes panevad mere äärde lauakses, kaks tooli, kaks veini klaasi ja siis istuvad seal terve õhtu. Romantika missugune! Minu jaoks küll veidi igav...
Neljapäev oli praktiliselt viimane sõidupäev, plaan oli õhtuks jõuda 100 km kaugusele Budapestist, Balatoni järve äärde. Kiirteid ei võtnud, sõtsime mere äärest üle mägede Zagrebi suunas, siis tegime ka väikses haagi Sloveeniasse, lootes saada veel viimase naudinguannuse mägiteedest, kuid kahjuks oli seal tegemist meie Haanja tüüpi küngastega. Loodus oli väga ilus (nagu Haanjaski), kuid külateed kippusid olema pigem liig kitsad.
Tundus, et enamus sloveene tegeleb väikepõllumajandusega, teedel oli hulganisti pisitraktoreid, mis kõik miskit toimetasid, ju siis euroliit toetab tugevalt ka väikest farmerit, vähemalt sealkandis.
Aivar ei suutnud GPSuga sina peale saada ning nii kippus see tehisintellekt suunama meid mingeid otsetee variante pidi järjest sügavamale küladesse, kus juba nähtud loodus, inimesed ja traktorid aina kordusid. Lõpuks saime siiski kiirteele ning võtsime suuna Budapesti peale.


Jälle mere ääres
Viimane öö Ungaris Balatoni järve ääres. Taas tuli kogeda Ungari nōukaaegset olemust. Vōtsime ööbimiskohad kämpingus, mis oli üsna suur, otse järve ääres. Ilus looduslik koht, kuid kōik muu oli aastast 85. Alusteks tuli sisse pääseda, oli valveputka ja kaks meest seal sees. Meie id kaartidest tehti koopiad, vormistati mingi paber, millega hommikul mina vastuvōttu arvet maksma, anti laagri käepaelad - nagu Venemaal mingis asutuses.
Pesuruumi ja WC tundus olevat suht värskelt remonditud, kuid veneaegne nostalgia oli alles: vetsupaber tuli kaasa kerida ainsast rullist, mis tualetiruumis oli. Noh keeerutad siis endale igaks juhuks rohkem, sest täpse koguse saad ju teada protsessi lōppu vormistades.Pesemiskambrid oli pisikesed, puudus riiul asjade panemiseks.
Balatoni vesi oli külm ja ujuma ei kutsunud.
Reede hommikul andsime tsiklid sinna kust nad võtsime ning seejärel suundusime Budapesti.
Otsisime Booking.com kaudu kesklinna odava hotelli, tuli välja, et tegu oli rohkem suurest korterist ümber ehitatud hotelliga. Kuid magamiseks ja pesemiseks täitsa ok koht.
Budapest üllatas positiivselt vōrreldes muu Ungariga. Hulganisti erinevaid söögikohti, reede õhtul olid muruplatsid täis noori, kes nautisid ilusat ilma ja oma jooke, samuti erinevaid bändide esinemisi.
Me nautsisme kohalikku sööki ja jooki ning lahedaid inimesi. Budapest rehabiliteeris Ungarist matka alguses saadud veidi negatiivse mulje. Igatahes on Ungari kindlasti külastamist väärt sihtpunkt ka tulevikus.
Kokkuvõtvalt on kõigis maades näha kommunismi ehitamise jälgi: kehvemad teed, lagunevad tööstushooned, asjaajamise korraldus, suured paneelmajad. Kõige suurem mahajäämus oli vast Montenegors, parimas seisus olid Sloveenia ja Horvaatia. Siinkohal tuli meelde Eurovisiooni võitnud Austria kliediga habemik ning Venemaa parlamendi liige Zirinovski, kes räuskas, et kui vene väed oleks peale teist maailmasõda jäänud Austriasse, siis sääraseid kleidiga kloune seal olla ei saaks. Aga mida siis Austrias oleks? Võin vaid kujutada venekeelseid silte, lagunevaid teid, rämpsu täis orgusid, katkisi suusalifte. Mina ei poolda samuti Eurovisioonil tehtavat janti, kuid valiku tegemise korral võtaks pigem habemiku kliedis, kui vene võimu. Ja usun, et enamus euroopalike väärtushinnangutega inimestest teeks sama.