Reede, 25. märts 2011

Ravimeetod haigetele: 100 km suusatamist Haanjas

Kell 09.00, Start
19.märts oli plaanis viimane tõsisem suusasõit sel aastal: Haanja100 suuskadel. Kuigi peale Haanja maratoni arvasin, et ega vist ei viitsi sel aastal nii ränka katsumust ette võtta, sest selg veidi valutas ja tüdimus oli peal ja ka suusad ei libisenud just kõige paremini, siis kuupäeva lähenedes otsustasin end siiski registreerida. Seda enam, et suusapäeva õhtul oli plaanis klassivendadega suitsusauna külastus Kütioru kandis, seega nagunii üks Võrumaale tulek.
Ilm tõotas tulla keeruline: hommik ilus ja lõunast alates lubati värkset lund. Valmistasin ilmateatele vastavalt ette 2 paari suuski ning laupäeva hommikul kell 09.00 alustasin sõitmist, ees ootas 20 ringi a´ 5 km ring. Hommik Haanjas oli ilmateatele vastav: paistis päike, olid mõned miinuskraadid. Rada oli mõnusalt jäine, kuigi värskes jäljes tundus domineerivat väikeseteraline lumi. Probleeme võis tekitada vaid kuuseokaste puru, mis kindlasti kliistri külge kleepima hakkab.
esimesed 35 km läbitud
Startisin nagu mullugi esimesest reast, sest mitte keegi teine ei pretendeerinud sellele kohale. Ja algus läks nagu ikka libedalt: jäisel rajal oli hea kiirus, enesetunne oli OK ning pidevalt kordasin endale, et "ära kihuta, võta rahulikult". Oli plaan see aasta ikkagi kogu distants läbida ning eelmise aasta kiire algus ja hilisem suur väsimus olid ikka veel meeles.
Kuid eks number ees ja  teised suusatüübid ümber ajab adrenaliini üles ja ikkagi kipud vajutama rohkem kui võiks. Nii vaatasin, et pulss oli suht pidevalt 150 lähedal ja tihti käis ka 160 peal. Kui tasasemad mäed sõitsin normaalse võistlustempoga, siis käärtõusud kõndisin kohe esimesest ringist alates. Ikkagi oli esimese 5 km ringi aeg 15.25, järgmine 5 km oli 15.46. Seejärel tulid juba üle 16 min ajad.
Kuuendal ringil õnnestus oma SI pulk ära kaotada, Jäin korraks seisma ning sõitsin isegi veidike tagasi, kuid sain aru, et niiviisi SIpulka otsida pole ka mõtet. Vandusin ja liikusin edasi ringi lõpuni. seal informeerisin korraldajaid kaotusest. Ajakadu oli tegelikult üle minuti. Peale 7. ringi sain pulga tagasi, seekord koos paelga, et näpu otsast kadumise riski vältida.
70 km tehtud
Juba peale 3-4 ringi tundsin, et libisemine hakkas halvenema. arvasin, et tegu on vaid soojenenud ilmaga, kuid tegelikkuses märkasin, et nii mõnigi teine suuskur libises minust paremini. Ei hakanud kohe suuski vahetama, sest ei pidanud oma ilma määrdeta laudasid kõige paremaks. Peale 9 ringi vahetasin suusad ja oli kohe tunda paremat lipet. Ka ringi aeg, mis oli langenud juba 17.30 minuti kanti paranes kohe pool minutit. Arvestades akumuleeruvat väsimust oli paranemine ikkagi tuntav.
50 km aeg oli 2 h ja 48 minutit, kõik oli OK. Head suusad lubasid ringiaegu 17-17.30. Kui sai 70 km sõidetud, siis olin kindel, et seekord tuleb 100 km täis. Ringiajad olid langenud 17.40 kanti. Kuid siit edasi oli tõusudel tunda ikka parajat väsimust. Eriti raskelt tulid klassikalises sõidetavad tõsusud, mis nõudsid korralikku äratõuget. Käärtõusudega oli probleeme vähem, sest need ma nagunii kõndisin.
85 kilomeetril oli ringiaeg juba 18 minutit, kuid siis oli jäänud vaid viimased 15 km ja see lõhnas lõpu järele.
Eelviimane ring tuli ajaga 19.04 ning viimane 18.47. Tegelikkuses oli jõuvarusid veelgi, kuigi pole kindel, kas ma oleks ka lõpuni vastu pidanud, kui oleks tempot vahepeal veidi kõrgemaks kruttinud. Teine 50 km tuli ajaga 3 tundi, ehk siis keskmiselt 10 minutit kehvemini kui esimesed 50 km.
Kolmveerandsada km läbi
100 km lõppaeg oli 5 h 48 min, see andis klassikutest 2. koha.  Esimene koht kuulus Ivar Ivanovile ajaga 5 h 32 min. Uisutajatest oli parim Artur Palok ajaga 4 h 43 min

Reede, 11. märts 2011

Maratonihooaeg

Ilus talv on Eestimaal võimutsemas ning suusahooaeg täies hoos. Rahvasportalsele sobilik Estolopet suusamaratonisari on jõudmas juba lõppjärku ja paljuks seda talvegi enam jääb.
See aasta registreerisin end kõigile maratonidele kuigi oli selge, et osadel ei saa ja osadel ei viitsi osaleda.
Esimesena toimunud Viru maraton jäi mul ära, sest olin Ischglis harjutamas mäesuuska. Tesisena toimus Tamsalu maraton, mille starti ma end ka vedasin. Maraton peeti pühapäeval ja ma ise saabusin Austriast just reede õhtuks. Laupäeval võtsin oma uisusuusad ette ning panin alla kõike paremat, mida oli (parakas + pulber). Ilm tõotas tulla nullilähedane ning värske lumega, seega mitte just parim libisemiseks.
Polnud Tamsalu maratonil senini osalenud, kuid Tamsalus sai käidud suvel Xdreami tegemas. Kuigi tookord oli suvest asi kaugel ning talvist ja suvist ilma võis lugeda globaalses mõttes sama temperatuuriga olevaks, vahe oli vaid selles, et nüüd, talvel, oli ka lumi maas.
Tamsalu radadel
Kohalesõit Tamsalusse kulges nagu alati väikse jamaga, sest kohalikku Tapa nimelist küla ei huvita eestimaised turistid ning seega pole seal väljas adekvaatseid silte, mis sind sellest külast läbi juhataksid. Kodus olin küll korraks ka kaarti vaadanud, kuid ikka õnnestus Tapa kandis väike lisaring autoga sõita.
Kuid tegelikult oli Tamsalu stardikoht hästi ettevalmistatud, ilm oli hommiku veel väikeses miinuses ning enesetunne oli hää. Stardipauk käis ning alustasin oma talve esimest pingutust. Õnneks on raja laius piisav ning kõik stardikihutajad saavad end maksimaalselt ilma teisi segamata näidata. Mulle pole kunagi kiirustamine istunud, nii ka seekord. Kannatasin siiski kiirenduse välja ja jäin sisuliselt teise gruppi, mis koosnes ca 30 st mehest. Esimesed ca 10 meest hakkasid vaiksel meist eemalduma.
Peale esimest 5-6 km võieti aga käik välja ja hakati lonkima. Eks oma osa mängis ka ilm, sest kohati oli libisemist, kohati mitte, nii mitmeski kohas lippas kõrval oleva klassikajäljes paremini, vähemalt lahtiselt. Nii need 30 meest seal lonkisid: kui tõus tuli, siis sõideti üksteisele selga, jäädi seisma, seejärel vaikselt liikuma ning tõusu lõpus pidi täiega kihutama, et eesliikujale jälle tuulde saada. Vahepeal mõtlesin juba ise ennast ette poole nihutada, kuid ega see kõrvalrajal liikumine nii libe ka polnud ja jätkasin vaikselt libistamist.
Kuni 20 km paiku vahetati eespool käiku ja siis läks kihutamiseks. Algul suutsin veel taga püsida, kuid varsti sain aru, et ega mu jõudu kauaks jätku, tempo oli ikka liig kõva. Tuli grupist maha jääda, minu taha veel Urmas Kanep, kuid teised hakkasid vaikselt eest ära kaduma.
Nii ma koos Urmasega seal kangutasin, tegelikult kangutaja olin mina ja Urmas lasi vaikselt taga liugu. Kuigi enesetunne oli hea, olid reie tagumised lihased kuidagi väga valusad. Mitte küll krampis, kuid iga pingutusega tundsin, et lihaste valu hakkas liikumist piirama ja iga tõus muutus parajaks kannatuseks. Enesetunde poolest tahtsin kiiremini liikuda, kuid jalad ei lubanud.
Kilomeeter enne lõppu läks Urmas mööda ja ma ei suutnud talle kuidagi vastata. Lisaks tundus maraton olevat ka pikem kui ametlikult öeldud 43 km, GPS näitas lõpus 45,5 km. Kui paistis juba Tamsalu suusastaadion, siis selgus, et tuli teha mitmeid lisatiirukesi enne finishi joone saabumist. Kannatamine jätkus.
Tulemuseks oli 41. koht, mis hooaja esimese maratoni kohta oli hea (alati võiks parem olla!). Parema koha oleks saanud veidi rohkeme uisusammu harjutamisega, kuid see on vaid oletus. Suusad tundusid olevat keskimised: ei paremad ega ka kehvemad võrreldes teistega.

Järgmine maraton oli nädala pärast Alutagusel. Minu jaoks Xdreadmist ja Xteamist tuttav Kurtna järvestik oli ootamas.
Seekord oli oodata külma ilma. Jälgides kõiki ilmateateid, siis eeldasin ca 10-11 miinuskraadi. Tegelikkuses oli siiski rohke, -14 C ja tõenäoliselt oleks võinud veidi külmema määrdega arvestada. Rada oli hea ja kõva, kuid kaetud paari sentimeetrise värske lumega, mis sellisel temperatuuril oli paras takistus libisemisele.
Alutaguse metsades
Lisaks kartsin ka liiast külma, sest jalad on mul olnud nõrgaks kohaks ja pelagasin tõsiselt varavste külmumist. Kuid ilm oli ilus, maastik ka ning see kõik lisas positiivsust. Stardist sain minema ilusti, kannatasin stardikiirenduse ära ja siis jäime jälle suuremas grupis jõlkuma. Täpselt nagu Tamsalu maratonil oli ca 30 meest koos, mis loksutas tõusudel aeglustades ja enne laskumisi kiirendades. Minu arust eliitmehed läksid ees kohe minema, kuid mingil 20 km tundus, et grupp oli kasvanud ca 40 meheni, kas saime esimesed kätte, või vähemalt osa neist? Ega esimestel kerge polnud, sest nad pidid seda paari senti värsket lund siluma.
Maastik oli suhteliselt kerge: lauged tõusud ja lauged laskumised, mingit pikka kangutamist ette ei tulnudki. Viimasel 10-nel kilomeetril oli mingist joogipunktis grupp laiali harutatud ning tempo hakkas tõusma. Jäin algul tagumisse otsa, kuid enesetunne ja jõud lubasid teistele järgi kihutamist. Mida enam lõpu poole, seda rohkem mehi tuli selg ees vastu. Viimane viis km oli paras paaristõugetega uhamine, külma ilma tõttu olid jalad suht kanged ja klassikasõidust eriti välja ei tulnudki, rohkem jooks mäest üles. Kuid tulemus oli 38. koht, sõiduga võis rahule jääda, suusad olid keskmised.

Järgmiseks oligi Tartu maraton, mis sel aastal ähvardas kange külmaga. Minu jaoks on varbad probleemiks ning kartsin tõsiselt, kas saan ikka sõidu lõpuni teha. Päev enne maratoni valmistasin suusad ette nii endale kui ka Markole ja tema tütrele. Kuradi tüütu on see suuskade tegemise protsess! Juba nooruses ei sallinud ma suuskade tegemist, kuid miskit pole parata: suusatamine on tehnikasport ja kui jätad midagi tegemata, siis pole sul loota ka teistega koos võrdset sõitmist. Mul kulus ühe suusapaari tegemiseks 1,5 tundi ning laupäevaseks pealelõunaks oli asi valmis. Pidamismäärde jätsin veel panemata, sest lootsin ikkagi ilma soojenemist.
Proovisin saabastele ka soojenduskatteid ning avastasin, et minu 3 aastat vanad Alpina saapad on ninast kohe katki minemas, sellist kuradi jama polnud ma tegelikult oodanud! Kuid ega muud üle jäänudki, kui pakkisin asjad autole ning astusin tee peal spordipoest läbi ning ostsin sealt praktiliselt ainuvõimalikud saapad.
Maratoni starti lükati külma ilma tõttu tunnike edasi, hommiku ärgates näitas aedlinnas termomeeter -28 C! Tõotas tulla paras katsumus! Pakkisin enda ülakeha 3 kihti pesu, kombekas ja vest, pähe mask, saabastes topelt sokid ning saabaste peal soojenduskatted. Enne kella 10.00 stardi juures soojendusjooksu tehes tundus tegelikult juba liigagi soe, kuid riideid vähemaks võtma ei hakanud.
Tartu Maratonil
Strart oli 10.00. Seekord olid kõik suusarajad sõidetavad ning mingit suuremat sebimist ei tulnudki. Suhteliselt rahulikult panin minema, kuigi mitte just lonkides. Õige pea sai selgeks, et ilus päike soojendas tublisti ning tegelikult olid üsna ruttu higine ja paks riietus hakkas liikumist ahistama. Samas oli algustempo suht mõõdukas ja ilusa ilmaga sain nautida kaunist loodustki, milleks tavaliselt eriti pole mahti olnud.
Vaadates etapi vaheaegu, siis alguse ettapidel olid mu vaheajad paremuselt ca 150-180, viimased 2 etappi oli 84 ja 82 vaheaeg. Seega vana mees saab üllatada vaid võhmaga, kiirusega kedagi lüüa ei suuda!
Joogipunktides võtsin alati juua, kuid energiageelid jäidki seekord kasutamata. alguses oli  ülekuumenemisest süda veidi paha ja lõpu poole ei näinud enam mõtet mingit geeli sisse süüa.
Tulemuseks aeg 3.17, koht 131. Viimase etapiga sain ka Rannar Raantsest mööda, kelle edu minu ees oli vahepeal enam kui 2 minutit, kuid ega igiliikuri vastu nii lihtsalt ju ei saa.
Suusk oli keskmine: algul tundus, et nii mõnigi lippas paremini, kuid lõpu poole paistis asi ikka võrdne olevat.

Haanjas
Viimaseks plaanijärgseks maratoniks oli mul 05. märtsil toimunud Haanja maraton. Maratonieelsel nädalal õnnestus kahjuks mingi viirus kätte saada ja kolmapäeva õhtul tegin korraliku viski groki, et tervist korrastada. Kuid enesetunne oli kehvake ja kui nädala sees suusatamas käisin, siis oli tunda kerget jõetust.
Haanja on mulle alati meeldinud, eks ikka kodukant, ilus loodus ja lahe võrõ keelt pruukiv rahvas annavad positiivse emotsiooni lisaks.

Kuid maratonina on rada kindlasti raskeim, sest mägesid koos käärtõusudega jätkub kogu trassile. Seekord andis oma osa ka tuisk ning nullilähedane temperatuur. Valmistasin oma suusad tavalisel viisil ette: libisemiseks HF parakas ja peale pulber. Pidamise jätsin kohapealseks otsuseks, sest ka võrreldes Võruga võis Haanjas temperatuur teine olla. Kuigi õhk jäi -1 C peale panin endal 0 + 3 Swixi pidamise alla, sest tundus, et teised variandid annavad liiast tagasi. Enne starti proovisin ka vennaga koos lipet ning kaotasin talle suht selgelt ca 1 meetriga.
Stardist pääsesin esimeses grupis küll minema, kuid esimesel tõusul tekkis minu rivis tropp, sest keegi oli end rajaga risti tõmmanud. Siiski pääsesin keskmiselt liikuma ja ega palju kiiremini seda algust teha ei kannatanudki. Hanereas kulgedes tundus libisemine olevat suht keskmine, kuigi mõne laskumise peal kippus ikka keegi mööda tuiskama. Aga tempo polnud kõige hullem ja talusin tõususid normaalselt. Peale esimest kümmet kilomeetrit olin ca 10 mehelises grupis, tunne oli enam vähem ja mõtlesin veidike tesitel taga passida ning siis juba omas tempos liikuma hakata.
Kahjuks märksain siis laskumistel, et jään teistest selgelt maha. Väikestel küngastel suutsin kaotuse tõusu peal tagasi teha, kuid kui tuli pikem liug, siis oli vahe üle 50 meetri sees ning järele enam ei jõudnudki. Kurat! See viis tuju alla, ka enesetunde, liskas veel tuisanud rada, lagedatel olematu jälg ning täielik libisematus. Mõtlesin juba, et kas peaks käigu välja võtma ning vaikselt lõpuni kulgema, kuid siis sain aru, et see tähendaks juba esisajast välja jäämist, Priit Pulleritsule kaotamist ja nii kehvaks ei tohiks ka ennast pidada! Kangutasin edasi ja kui kätte hakkas jõudma viimane 10 km, siis tulid ka esimsed mehed selg ees mulle vastu. Libisemises jäin neili ikka alla, kuid see eest tõusudel oli liikumine mul selgelt kiirem. Kõik see lisas veidi optimismi ja pidasin lõpuni vastu. Tulemuseks oli 75 koht, aeg 2.33, kaotust esimesele 24 minutit.
Veel alguses ja suht eesotsas
Tulemusega rahule ei jäänud ning üheks põhjuseks oli kehvem suusk. Pagana päralt, kas peaks siis uued lauad ostma? Senini olid need suusad siiski suht hästi libisenud, näiteks 2009 Tartu maraton ja ka Haanja maraton - võiks öelda, et isegi veidi paremini kui teistel. Kuid selle aasta maratonid on jätnud kas võrdse või siis kehvema lippe mulje. Ja ega kõiki tehnilisi hullusi, mis sel alal on välja mõeldud ei suudaks ka kaasa teha.
Selleks hooajaks on jäänud veel 19. märtsil Haanjas 100 km sõit ja siis peaks olema kõik, alustame orienteerumishooaega.