Neljapäev, 4. detsember 2014

Imbis sünnipäevs Riias kooss rogainsiga

Sääsehirmu Merle olis vist see, kes algatas Riias rogainimise mõtte. Ja siis selgus, et ka Imbil on samal ajal sünnipäev. Nii sõitsimegi reedel, 28.11, Riiga, et 29.11 rogainida Läti pealinnas ja õhtul tähistada Imbi noorenemist.
Reede õhtul alustasime väikese veiniga ja kuna oli külm, siis jätkasime kuuma veiniga. Igatahes oli
õhtuks juba päris hea olla ja ega eriti poleks rogainida tahtnudki. Priit, meie peanavigaator, manustas aga liigselt õlut. Kuid nagu ta ise mainis, tulebki testida taluvuse piire. Ja seda just mitte väga tähtsate võistluste eel nagu EM või MM, vaid nimelt Riia Rogainsi tüüpi "külavõistlustel".

Rogaini hommikul ärgates oli igatahes tunne janune, oleks võinud mõne veini joomata jätta, kuid võistlus algas alles kell 12.00, seega oli piisavalt aega taastumiseks.
Teekond
Ilm oli külm, ca -7 C, kuid see eest paras kerge pohmelliga värskendavaks liikumiseks. Ainult jalgu poleks tahtnud märjaks teha.

Kaartide jagamine oli tehtud Läti moodi: pidid trügima ja haarama oma kaardi ühisest hunnikust, sain sellega hakkama. Kaart oli suure paberi peal, kuid tegelikku kaarti oli vähe. Ei tea kuidas, ma küll rehkendasin, et saame kõik punktid tehtud 4 tunniga. Vaatasin veelkord üle ja ikka sain 4 tundi. Ju siis eelmise õhtu vein andis arvutusoskuses tunda. Tegelikkuses kulus ikka tunduvalt rohkem aega.

Kuid kuna plaanisime kõik ära võtta, siis plaanimine oli lihtne: esimene suund lõunasse, siis ida poole, seejärel põhjast läände ja tagasi. Lõpu punktid jätsime linna sisse, et mitte pimedas mööda võsa ukerdada. Kuid kuna suurejooneline plaan oli lõpetada ca 4 tunniga, siis Priit mõtles, et ei võta üldse lampi, seejärel igaks juhuks võttis mingi tavalise kerge lambikese.
Stardist võtsime suuna siis lõunasse, esimese punktiga tegime juba pisikese vea, kuid eks kaardiga harjumine võtab ikka aega. Ega midagi väga keerulist polnud, linna kaart oli küll veidi ebamäärane, sest tihti jooksid kinni mingisse tarasse, kust tuli jälle ümber minna. Nii näiteks punkti 68 läksime otse üle mingi pooliku ehitusplatsi, kuid jäime oja taha kinni, seda oja seal kaardil väga polnud. Igatahes tuli seal jalad ikkagi märjaks teha. Samuti punkti 64 minnes ei saanud üle kiirteest ja tegime väikse lisakaare.

Poodiumil
Vigu kogunes ca 20 minutit - see on liigsete õllede mõju Priidule. Nagu Anneken hiljem kommenteeris jäi võidust puudu miinus 4 õlut. Kas vähem joomine oleks aidanud - jääb oletuste arvata. Igatahes Priit ütles, et nüüd on piir teada: enne võistlust võib maksimaalset 3 väikest ja 2  suurt õlut lubada, kindlasti mitte rohkem. Vähemalt see piir on testitud ja paigas!
Jooksime kokku 54 km, üldarvestuses jäime 5-daks, segatiimides olime poodiumil.
Eesti tüdrukud on parimad. Vähemalt rogainis!

Võitsid eesti naised: Geniaalne Superkonn, üllatas, et ka üldarvestuses oli neil parim aeg. Kui Priit analüüsis ja tõi välja nende etappide läbimise aegu, siis ütleks nii, et minu jaoks oleks nende tempo olnud liig. Meie teekonnad olid sarnased, GS tegi vastupidiselt meile alustuseks põhja ja läänekaare, hiljem lõuna ja idakaare. Meie lõuna ja idakaare tempo võistluse alguses jäi alla nende võistluse poole maa järel joostud aegadele - super kiired tüdrukud igatahes! Ja meie tempo alguses oli ikka vähemalt 5 min/km.
Noh, vähemalt teisi nii vanu inimesi nagu mina tulemuste esiotsas ei olnud!


Pühapäev, 12. oktoober 2014

Bikedream 2014

Kaunil sügispäeval järjekordne Bikedream, stardi kohaks Valgehobusemäe, tiimiks "Turistid", tiimikaaslased Viljar ja Raigo.
Plaan oli teha korralik rattasõit koos hea navigeerimisega, sest kaardilugejaid oli meil tiimis 2, Viljar oli rattavedur.
15 min enne starti antud kaardile joonistasime enamiku punkte peale, mõned pikemad edasi tagasi sõidud välistasime, tundus täitsa reaaliseeritav teekond olevat.
Startsime suht taga otsast, vaikselt pressisime ette poole, sest oli karta järjekorda esimeses punktis ja nii oligi: ca minuti seisime punkti võtmise järjekorras. Edaspidi võtsime punkte ida poolt, siis Jäneda kandist, seejärel põhja poolt raudteed Aegviidu metsades ja lõpuks lääne poolt tagasi alla finishi suunas.
Metsateed ja mäed küpsetasid Raigot ja liikumiskiirus hakkas võistluse teises pooles langema, selle võrra oli minul ja Viljaril aega nautida Kõrvemaa ilusat sügisest loodust.
Üheks pikemaks ja ebameeldivamaks lõiguks oli punktist 47 minek 49 suunas. Ka kaardi järgi oli näha, et teekond pole rattaga sõidetav, läbisime sead lõiku 15 minutit. Millised oleksid olnud altervantiivid? Ka praegu laua taga istudes midagi väga head välja ei mõtle, teised lehndused oleksid tähendanud pikka ringi sõitu, mis oleks lisanud kilomeetreid, kuid ajaliselt jäänud vist samaks.
Tulemuseks oli 26 punkti, koht 44.

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Sporti täis sügis

Selle sügise näadalavahetused on pea kõik olnud täis sporditegemisi. Esmalt hakkas pihta 30. augustil  päeval Ülemiste järve jooksuga, kilomeetreid 13.7 ja aeg 55.57. Viimane kord osalesin sellel jooksul 4 aastat tagasi ja siis oli aeg 30 sek parem. Seegi kord võtsin osa vaid vormi turgutamiseks, sest peale Tanzaania reisi oli laisk tunne sees ja kiiresti liikuda ei viitsinud.

Järgmine üritus oli 06.september Xdreami viimane etapp Haapsalus, tiimikaaslased Priit Evardi ja Priit Rooden. Tulemuseks oli 8 koht A rajal. Kuna sama rada tegid ka B raja tiimid, siis üldkokkuvõttes oleksime olnud 10. kohal. Tulemusega võis rahule jääda, kuid nagu alati oleks leidnud 10-15 minutit võimalusi kiiremaks liikumiseks. Tagantjärgi on kerge tark olla ja "oleksid" ei lõpe kunagi otsa.

14.09 oli Tallinna Maraton, aeg 3.09, koht 121. Raske ei olnud ja kuid väga pingutada ka ei viitsinud

29.09 sõitsin Kõrvemaa rattasõitu, aeg 1.27, koht 108. Parem aeg ja koht kui mullu. Üllatavalt kerge oli mägedes, tõusudel suutsin teisi maha raputada.

04.10 traditsiooniline TAOK  rogain. Koht Soontaga, ilm oli ilus, enesetunne hea.
Plaani tegime ca 50 linnulennukilomeetrile ja täitsme plaanitu punktipealt. Kahjuks jäi aega üle ja ei märganud punkti 26, mille oleksime võinud võtta ja oleksime siis olnud 3-ndad MM40 vansuseklassis. Kuid nüüd leppisime üldarvestuses 11. ja MM40 klassis 4 nda kohaga.
Läbisime kokku 65 km:
1 tund 9,8 km
2 tund 8,2 km
3 tund 8,7 km
4 tund 8,2 km
5 tund 7,3 km
 6 tund 8,6 km
7 tund 7,6 km
8 tund (50 minutit) 6,6 km

Raske hakkas peale 56 punkti kui kukkusin pagana valusalt põlvele, siiski tablette ei võtnud ja jätkasin lõpuni. Kuigi valu tegi eriti risuses metsas liikumise raskeks.
Rajaplaneering oli hea, eriti midagi parandada poleks saanud, kui siis peale 49 punkti võtta 25-31-56. Meie võtsime 49-58-56, mis oli ca 1 km pikem. Samas suhteliselt kerge teejooks.







Reede, 22. august 2014

Tansaania, Kilimanjaro, Zanzibar


Lennujaamas teel Aafrikasse

Kevadel planeeritud Kilimanjaro vallutamine on tehtud. Kahjuks ei saanud resil osaleda Anneken, kes haigestus tõsiselt. Muu osa resisist aga sujus plaanipäraselt.
Mina koos oma kalli tütre, Margotiga, korjasime matka ja puhkamisvarustuse kokku ning 05.august lendasime Tallinnast minema.

Enne reisi käisime veel hüpoksia trennis, mina 11 korda ja Margot 12. Trenn seisnes ca tunnikese toolil lebotamises kui samal ajal doseeriti vahel rohkme vahel vähem hapnikku. Sportlased kasutavad sama trenni intervalltreeninguna ja kokkuvõttes pidi sportlik tulemus paranema ca 3-5%. Igatahes on sihuke trenn suht tüütu, mitte midagi tehes lamada ja oodata, kuna aeg otsa saab. Kuid kuna kogemused mägede osas puuduvad, siis igaks juhuks valmistusime mitmekülgselt.

Mountain Inn hotellis

Lisaks trennile hankisin Diamoxi tablette, mis pidi olema suisa imerohi suurte kõrguste talumiseks. Nagu hiljem selgus kasutasid meie grupis mainitud tablette kõik matkajad, ma olin ainuke, kes mitte mingeid rohtusid ei tarvitanud, ju siis hüpoksiast oli ikka abi.
Lennureisil sihtpunkti oli 3 lendu, kuid neist kaks veel lisavahemaandumisega: Tallinn-Frankfurt-Jeddah-Addis Abbaba-Mombasa-Kilimanjaro, kokku 20 tundi tüütust, kuid kella kolme paiku öösel jõudsime Kilimanjaro lennujaama.

Mäkketõusu ja safari jaoks kasutasime kohaliku firma Shah Tours teenust. Tuleb tunnistada, et firma pidas kellaaegadest ja lubadustest kinni, eriti veel arvestades üleüldist segadust ja kaost, mis Tansaanias valitseb. Nii vähemalt tundub esmapilgul, kui veel võrrelda Aasiaga, siis paistab, et enamus kohalikke seisab oma putkade eest tee ääres ja ei tee mitte midagi. Eks maa olegi vaene ja paljudel pole vist peale põllulapi harimise miskit muud teha.
Esimese öö olime Moshi linnas Shah Toursi hotellis Mountain Inn, esmapilgul sihuke keskmine hotellike, kuid hiljem tundus lausa paradiisina keset kohalikku melu. Hotell oli piiratud taraga ja peale teenindajate hoiti mu rahvas meist eemal. Mõtlesin küll korraks ka linnas käia, kuid mulle tehti selgeks, et ega seal midagi teha pole. Seega puhkasime ja päevitasime päeva basseini ääres valmistudes mäkketõusuks.

Neljapäeval, 07.08, hommiku hakkasime bussiga liikuma matka lähtekoha poole. Meie grupis oli veel 3 kanadalast: ca 50 -sed mees ja naine (nimed Mohamud ja Shahenaz) ning nende 19 aastane poeg (Kahir), üks Ameerika tudeng (Jake) ja üks itaalia härrasmees (Giovanni). Kokku seega 7 matkajat.
Meid teenindas aga 17 kandjat, 1 kokk ja 4 giidi. Algul tundus veidi imelik, et neid nii palju peab olema, kuid hiljem saime aru, et sellega on tagatud ka täisteenindus.

Pool päeva kulus kohale sõiduks, registreerimiseks, õiendamiseks ja muidu ajaraiskamiseks, lõpuks ca kell 14 alustasime liikumist, rada oli meil Rongai trail ja esimene peatuskoht oli ca 6 km kaugusel, kõrgus 2600 m, Rongai Cave.
Start mäkke
Liikusime rahulikult läbi männilaadse metsa, mille all kohalikud kõblastega kartuleid kasvatasid, paras lapikeste põllumaa. Edasi tuli nn.vihmamets, kuid see oli rohkem segamets, mitte just väga tihe. Tee oli suhteliselt hea, hooldatud rada, kive ja ronimist polnud.
Igatahes esimesse peatusse jõudsime kiirelt, nii vähemalt tundus, olime 4 tundi matkanud, kell hakkas juba 18-le lähenema, väljas kergelt hämarduma ja jahedaks minema. Kohale jõudes olid meie telgid juba püsti, lisaks eraldi söögitelk, tee ja küpsised ootamas. Luks värk! Peale tee joomist järgnes 3 käiguline õhtusöök, mis jällegi tundus ühe matka jaoks priiskamisena, kuid mida päev edasi, siis järjest loomulikumalt asjasse suhtusid. - nii vist peabki olema!
Kuigi kõrgust polnud just palju, läks langes temperatuur juba esimesel ööl miinustesse, maa oli hommikul valge. Mul olid sõber Kalevi soojad magamiskotid ja neis oli väga hää, ei minul ega ka Margotil külm ei hakanud.


Esimese matkapäeva õhtu
Teise päeva hommikul oli 06.30 äratus, hommikusöök, asjade pakkimine ja 08.30 asusime teele. Hommikusöök oli ka matka mõistes priiskav: pudru, muna, vorstikesed, sai, kohv, tee.
Teine päev kujunes üheks pikemaks ja väsitavamaks, kokku tuli matka ca 8 tundi, kilomeetreid 12 ja lõpukõrgus oli 3700 m, koha nimi Kikelewa Cave. Looduses valitses lahjad põõsad, madal taimestik. Ilm oli aga suht päikseline, liikusin lühikese varrukatega särgis.
Eesmärgi taustal
Päeva jooksul sai selgeks, et kiiremas grupis oleme meie Margotiga, USA tudeng, Kanada poiss ja itaallane. Kanada naine väsis päris tõsiselt ja ta abikaasa oli sunnitud põlve vigastuse tõttu katkestama. 


Ega isegi väsisin, samuti Margot, ootasime peale lõunat, et kuna see pagana laagrikoht juba tuleb. Aga ega midagi väga rasket ka polnud, kõrgus andis küll tunda, kuid pea ei valutanud ja süda ei läikunud. Kiireid liigutusi teha ei kannatanud, sest kohe oli tunda hapnikuvõlg, mis pani hingeldama. Nagu giid kogu aeg kordas: ,pole-pole' suahiili keels ehk inglisekeeles slowly-slowly. Ja nii liikusimegi.


Õhtul oli traditsiooniline teejoomine ning 3 käiguline õhtusöök, zukini supi asemel oli seekord mingi kõrvitsa supp, maitses täpselt sama moodi, aga väga hästi. Shaheneaz, vaeseke, oli üpris väsinud, tal polnud ka eriti isu ja süda oli paha. Peale õhtusööki, veel enne kella 21.00 olime juba telgis magamiskottides, sest teha polnud midagi. Mina jäin peaegu kohe magama, Margot üritas veel lugeda enne und.

Kolmas päev liikusime kõrgusele 4300 m, kohaks Mawenzi tarn, matk tuli 4 tundi ja kilomeetreid ca 6. Olime lõunaks kohal, kõrgus andis Margotil tunda ja andsin talle ühe Diamoxi ning peavalu tableti. Laagripaik oli teise vana vulkaani all, nimeks Mawenzi, kõrgus 5149 m. Peale lõunat tegime veel paari tunnise matka veidi kõrgemale Mawenzi jalamile, ca 4500 m peale, et harjuda kõrgusega. Margot tundis end juba hästi, mina samuti. Ka teised grupi liikmed ei kurtnud, vaid Shaheneazil polnud kerge.



Loodus oli paras mäestiku kõrb, vähene ja madal taimestik, matkarada oli suht kivine, kõrguse tõttu oli liikumiskiirus aeglane, väikeste sammudega venitamine.


Kolmas päev, taustaks Mawensi tipp
neljas päev
Neljas päev viis meid üle suhteliselt väikse tõusuga tasandiku Kibo Huti laagrisse, kõrguseks 4720 m, see oli viimane laager enne tippu. Tasandikul vedelesid ka mõned aastad tagasi allakukkunud väikelennuki rusud. Kohale jõudsime lõunaks, kell 17.00 serveeriti varajane õhtusöök ja läksime puhkama, et kell 23.00 ärgata ning kell 24.00 alustada tõusu tippu. Koht ise oli parajalt kõle, tuul lôôtsus, tolm lendas. Tolm ja mustus olid ühed vastikud komponendid sel matkal, need saatsid meid kuni lõpuni. Hommikuti sai küll veega käsi loputada, kui lõpuks oli nahk üsna samat värvi kohalike elanikega, ja seda mitte päevitusest, vaid mustusest ja tolmust.


Veerand tundi peale südaööd alustasime viimast tõusu tippu. Selga panime kõik riidevarud, mis meil kaasas oli: alla pikk soe pesu kaks paari, jalga matkapüksid ning peale veel tuulekindlad püksid. Ülakeha oli kahe fliisi, sulejope ja tuulekindla jope varjus. Igatahes kehal polnud külm, veidike näpud ja varbad külmetasid, kuid mul läks see tunne ka üle. Tegelikult hakkas isegi palav ja tegin jope lukud lahti.


Kibo Huti laagris, enne otsustavat tõusu
Tõus mäkke, südaööl, täiskuuga oli lausa müstiline. Ees ja taga oli näha erinevaid gruppe liikumas, mõnedel pealambid põlemas, kuid enamusel mitte, sest täiskuu andis piisavalt palju valgust öiseks retkeks. Meie giidil õhupudust polnud ja ta lasi laulu lahti viisil: "Mu isamaa armas, kus sündinud ma, ..." Sõnad olid küll minule arusaamatus suahiili keeles, kuid viis vägagi äratuntav, nii, et ümisesin kaasa. Giid laulis lausa suurepäraselt, nagu viimasel päeval diplomite jagamisel selgus oskasid kõik mustanahalised väga hästi laulda, ju see on geenidega kaasa antud.


Peaegu tipus. Petlik silt mäe harjal, arvasime, et see ongi tipp
Kolme tunniga jõudsime poolele teele, 5500 m kõrgusele. Margot hakkas veidi väsima ja me jäime temaga tagumisse gruppi, ees liikusid noored ameeriklased ja itaallane, meist tagapool tuli Shaheneaz oma giidiga. Järgmised 2 tundi olid ühed raskemad, tundus, et mäe serv on kohe siinsamas, kuid mitte kuidagi ei tahtnud me sinna jõuda. Tõus oli suht järsk ja nõudis kergelt ronimist üle kivide. Õnneks meie giid aitas Margotit kriitilistemas kohtades ja tashilju tõusime mäe servani, koha nimi oli Gillmans Point, kõrgus üle 5680 m. Edasi jäi veel ca tund minekut, suhtelisemalt tasast tõusu, kuid mitte kerget.


tipus
Kõige tobedam tipu läheduses oligi see, et ei saanud aru, kus see kuradi tipp täpselt asub: ikka veel oli üks kurv ja 200-300 m minna, siis arvasid, et nüüd seal ta ongi, aga ei. Tuli uus kurv ja uued meetrid. See pani veits vanduma, kartsin Margoti pärast, kuid tütar oli mul ülivapper, vaikselt kannatas ja marssis edasi. Vahepeal tegime ka paar peatust, et veidi puhata, söömine oli täitsa ununenud, kahjuks. Pistsime mõned geelid nahka, kuid viimasest söömisest oli juba rohkem kui 12 tundi möödas. Kui muidu võib giide vaid kiita, siis viimasel tõusul oleks nad pidanud rohkem peatuma ja sundima meid ka sööma. Joomise vajadust rõhutati igal sammul ja kogu aeg pakuti ka kuuma vett giidide termosest. Kuid kõrgus andis igati tunda, mul olid kerged tasakaalu häired ja pea hakkas veidi valutama, samas mingit suurt häda polnud.
Tipus , pilt 2


Lõpuks viimased paarsada meetrit oli juba selgelt näha, kaugemale minna ei saanud ja oli näha ka rahvast sildi juures pildistamas. Inimesi oli tõesti palju, kümneid matkajaid, enamus nägi välja nagu zombid, rühkimas klaasistunud pilgul eesmärgi poole. Väikeste sammudega - "pole-pole" sest kiiresti pole lihtsalt võimalik. Ja vastu tulid juba rõõmsate nägudega kahjurõõmus naeratus näol tipu vallutajad, pagan, kuidas tahtsin ka juba selles seltskonnas olla!
Lõpuks kohal, piltidelt tuntud silt ja kohustuslik fotografeerimine, siin karjusid erinevate gruppide giidid teineteise võidu, et kes saab järgmisena pildile, järjekord oli taga ja mäe otsas keegi kaua olla ei tahtnud, kell oli ca 07.00 hommikul, päike oli juba tõusnud ja enam polnud ka nii külm. Pilt sai tehtud ja hakkasime tuldud teed tagasi marssima, Gillman Pointis tegime väikese peatuse ja võtsime riideid vähemaks, sest päikese käes oli juba märgatavamalt soojem.


Vaade Kili tipust. Liustik
Veidi allpool Gillman Pointi tuli meile vastu Shaheneaz, uskumatult vapper naine, me olime kindlad, et ta on juba teel allapoole, aga ei, hoopis rühkis üles kindla sooviga mäe servani jõuda. Mõeldes sellele, kui kehva ta mäe jalamil juba välja nägi, süda iiveldas, pea valutas, siis oli tegu ikka väga suure eneseületusega. Seega peab paika giidide väide, et ,Kilimanjaro is easy' ja ,Everyone can do it'. Tuleb vaid liikuda aeglaselt ja jõuetekohaselt. Hämmastab muidugi tipus nähtud seltskond, eriti just vanemad inimesed ja ka ka muu rahvas, kes ilmselgelt pole spordiga just väga tihedalt kokku puutunud. Ka nemad olid tipus.

5.päeva õhtuks olime 3700 m peal, siin oli hapnikku!
Ise ütleks, et kerge ta polnud, samas ka mitte üli raske. Mul oli veel reservis ka Diamox ja muud tabletid, kui asi kehvemaks oleks läinud. Aga neid vaja polnudki, kuigi Kibo Hutti jôudes valutas mul parajalt pea ja seda mitu tundi järjest. Kannatasin selle ära ja peale lõunat kui laskusime allapoole 3700 m peale oli enesetunne väga hea.
Viimane päev, tee alla, vihmametsas

Aga Kilimanjarolt laskumine oli vahepeal ka päris lõbus, sest kui olime roninud alla kivisema osa peale Gillmani, siis algas pehme kruusa klibu ja seal võttis giid Margotil käest kinni ning kandadel liugu lastes kihutati alla, meie Jakegi olime neil kannul (ja käest me kinni ei hoidnud!), tolmas ainult kohutavalt, kuid kiirus oli hea ja ca 09.30 olime Kibo Hutis oma telkide juures 4700 m kõrgusel.

Siin tegime mõne tunnise puhkuse, siis lõunasöögi ja peale lõunat laskusime Horombo Campi 3700 m peale. Sellel kõrgusel oli juba õhku ja ka taimestikku ning kõik öised katsumused olid unustatud. Ainult sügav uni peale õhtusööki näitas, et puhkus oli vajalik.
Lõpuks all, matk on lõppenud!
Ja viimane päev laskusime Marangu Gate, mis on ka rahvsupargi keskus, siin registreeriseime endid, meile anti ka vastav diplom tipu vallutamise kohta, üks giid olid organiseerinud ka uhke tordi. Ja viimase päeva 19 km allamäge tulime pea 5 tundi, kange soov oli kiiresti hapnikku jõuda, edasi hotelli, kus saaks end saastast puhtaks pesta. Hämmastas küll veid keskmine kiirus laskumisel, mis minu arvates oleks pidanud olema suurem, kuid tuli keskmiselt vaid ca 4 km/h. Tavaliselt kepikõndi tehes on mul kiirus üle 7 km/h ja siin ei saavutab vaevu 4, arusaamatu.

Kiidan ka kohalikke, nii kandjaid, giide kui ka kokka, kõik oli suurepäraselt organiseeritud, inimesed olid toredad, abivalmid ja lahked. Eks nad said meilt ka veid tippi, kuid selle väikese raha olid nad ka ära teeninud. Loodan, et see teenistus veidigi aitab sel vaesel, kuid toredal maal parema järje peale saada.
Diplom käes
Hotellis oli esimene asi korralik pesu, sest nädala saast oli külge parkinud ja tuli paar korda end küürida, enne kui loputusvesi enam hall polnud.



Õhtul pakkisime oma asjad ja kell 06.00 järgmisel hommikul sundusime safarile Ngorongoro kraatrisse. Vaene Margot vaikselt kurtis, et iga päeva on äratus nii vara, kas kunagi saab ka veidi kauem magada. Kuid safari oligi viimane programmiline üritus, edasi oli plaanis puhkus Zanzibaril.



Ngorongoro on veidi müstiline ülisuur vana kraater, mis olevat kunagi olnud mägi, siis plahvatanud ja alles on mitmekümne kilomeetrise diameetriga kraater. Seal on ka rahvuspark ja kust üritasime leida maksimaalselt palju kohalikke loomi.
Nägimegi lõvisid, knuusid, sebrasid, ühte elevanti, jõehobuseid, ninasarvikut. Kahjuks enamust neit üsna kaugelt binokliga vaadates, vaid sebrasid ja knuusid jätkus igale poole. Ju siis meil ei vedanud, aga võib kinnitada, et sihukesed loomad on seal olemas küll.



Peale safarit suundusime järgmine hommik lennukiga Dar Es Salaami kaudu paradiisisaarele Zanzibar. Hotelli olime bronninud Paje nimelises külas, asus see saare idarannikul, umbes saare keskosas. Ja oligi imeilus ookean, ülivalge peenikese liivaga rand, tuul, kite surfing, lahe mittemidagitegemine, hea meriandidest söök - nagu paradiis. Nautisime seda 4 päeva, kahjuks liiga vähe, arvestades eriti vajadust puhkuse järele peale programmilisi toiminguid Kilimanjarol ja safaril. Koht vääriks kindlasti veelkordset külastust.


















Teisipäev, 17. juuni 2014

Euroopa MV rogainis Oraval

Juba enne aastavahetust regasime koos Priiduga endid rogaini MV-le. Pidi ju kasutama head võimalust saada 24 tunni võistluskogemus kodumaal. Kumbki polnud nii pikalt võistelnud, maksimaalne oli mullune Hiiumaa Xdreami 12 tunnine võistlus ja seegi oli vahelduvate aladega (jooks, ratas , rulluisk), mitte nagu rogain - ainult oma jalgadel jooks-kõnd.
Enne starti


Kui veel eelmise aasta sügisel olime Priiduga enam vähem võrdsed liikujad, siis tänavu oli Priidu eesmärgiks maraton alla 3 tunni ja terve talve selleks valmistudes olid meie liikumiskiiruse vahed muutunud minu kahjuks. Seda olin kogenud juba Haanjas viietunnisel mägede vallutamisel ja ka Tabasalu kevadrogainil. Mõlema võistluse lõpp kujunes mulle raskeks kangutamiseks ja võitluseks iseendaga.
Siiski olin lootnud vormi paranemist, sest kevad algas vara ja olin jooksnud rohkem kui varem. Kuid olematu talve tõttu puudusid tavapärased suusmaratoni võistlused, mis kindlasti on paremini arendavad kui rahulik sörk peale tööpäeva.
Aga stardis me olime, laupäeval 07.juunil 2014. Kaardialuse, nööpnõelad ja 130 km vastava niidi jooksutrassi jaoks olid kodus juba valmis pandnud. Koefitsendiks võtsin 1,25, mis tegi peaegu 3,5 meetrit niiti. Läbitava distantsi võtsin Eensaare blogidest, kus ta mullu Pihkvas läbis ca 120 km ja tunamullu Tsehhis 135 km. Jooksukiirus väga suur ei pidanud olema, keskmiselt 5,5 km/h - paras käimise tempo, kuid tegu polnud ju mitte tavalise maanteega, vaid soo, metsa ja radadega. Kaardi lõpu ossa jätsime kagu nurga koos mägedega, seal oli ka mitmeid punkte ning juhul kui oleks varem jõudnud, siis võis seal lisaringe teha, samuti jäi piisavalt võimalusi kärbeteks.
Ilmaennustus lubas vihma, kuid seda ei tulnudki, kahjuks. Sest peale starti kell 12.00 valitses kuni hilisõhtuni paras suvine lämbe leitsak, mis mõjus mulle kurnavalt. Alustasime siiski suhteliselt rahulikult, manitsesin Priitu end tagasi hoidma, sest ees ootas meie jaoks väga pikk võistlus. Sellepärast siis ka esimese kilomeetri aeg "vaid" 5.30. Esimesed punkti olid 309, 310, 406. Saime ka kohe teada, et sihid ja metsaalused on küll suht hästi nähtavad, aga raskelt joostavad, sest risti rästi on maha langetatud väiksemaid puid. Otsest supervõsa ei olnudki, kuid selline risune metsaalune mulle ka eriti ei istunud. Normaalse orienteeruja jaoks oli maastik siiski hästi läbitav.
Ja ka meie kiirus ületas plaani tunduvalt, sest keskööks olime plaanist ees juba 2 tundi.
Väga suuri vigu päevasel ajal ei teinud. Esimene lisakaar tuli küll juba punktiga 406, kui kaldusime suuremalt teelt väikest rada pidi liialt itta.Veidike segadust tekitas ka punkti 313 minek, kus kraav tegi suhtelist järsu pöörde lõunasse ja mina tõmbasin pidurit, sest tundus, et tegu pole õige kraaviga. Tagantjärgi julgeks väita, et oli ikka vist õige kraav, ainult arvasime kaarti liiga täpseks.

Kolmandaks tunniks olime esimeses veepunktis VV6, kõik oli veel päris OK, tankisime lisavett, sest ilm oli palav ja jooki kulus ohtralt.
Kolme tunniga oli läbitud pea 22 km ja kuigi liikumiskiirus polnud just suur, hakkasin vaikselt väsima. Oma osa oli siin ka kindlasti palavusel ning võib olla veidike ka just eelmisel õhtul saadud kergel kurgu külmetusel. Igatahes venisin vaikselt Priidu järel, üritades leida ühtlast rütmi oma jõuvarude optimiseerimiseks. Aga metsas ja soos (või märg metsaalune, mida oli enamuses põhja poolses osas) on rütmi leidmine raskem, kogu aeg pead maas olevate puude ja mätaste vahel sebima ning see kurnab.
Teine veevõtukoht oli VV7, kaunis looduslik allikas, kus maa seest kerge survega voolab vett. Seal sai ka nägu loputatud, ilma oli ikka jube palav. Kerge värskendus oli üllatavalt abistav, vähemalt pooleks tunniks.
Aga graafikust olime eest ja vahe pidavalt kasvas. Seda küll minu kurnamise hinnaga.
Punkt 507 oli väga ilusas meteoriidikaatris, ma ei osanud arvatagi, et selline koht on Lõuna Eestis.
Punktis 414 õnnestus jälle viga teha, kui sattusime idapoolsele paralleelteele, mida kaardil nagu polnudki. Mina arvasin, et peame veelgi ida poole minema, kuid õnneks Priit nii ei arvanud ja leidisme sellegi punkti õigest kohast. Mastaabi arvestamisega oli meil raskusi, sest 1 cm oli 300 m ja vahel tundus, et oleme juba ammu need 300 m läbinud, aga tegelikkuses see nii polnud.
Teel punkti 508 leidsin metsast põdrasarved, Priit korjas need üles ja vedas metsast välja. Enne punkti 319 panime sarved tee äärde, et siis neile hommikul järgi tulla. Veel enne 508 nägime ka põtra, kes meil sihil ees sõrkis.
Peale 319 käisime ka korraks järve ääres end jahutamas. Nii väga oleks tahtnud ujuda, peesitada ja ühe väikse õlle juua! Mõte külmast õllest kippus halvama jooksusoovi, kuid sain sellest üle.
Veepunktis VV1 jagasid kohalik peremees ja perenaine omi muljeid. Ütlesid, et eestlasi on kuidagi vähe ja et parmud on alles täna välja tulnud. Ja parmud olid tõesti suured, nagu pisikesed linnud. Kuid ega nad suurt ka seganud, sest liikusime ikkagi joostes, vähemalt tee peal. Metsas sundisin Priidule kõndimise peale, ei tahtnud end kurnata üle puude hüplemisega.
Peale 514 õnnestus jälle kõrvale kalduda, imestasin isegi, et miks tee nii kehva on, kuigi kaardil oli justkui jäme joon. Aga saime endid paika ja liikusime 513 suunas, hoidisime ikka rohkem metsa sisse, sest soo oli märg raba, õõtsuv ja kergelt läbivajuv, eriti kehva liikumiseks, seda just väsinuna.
Soo vältimiseks läksime 513 -604 piki metsa. Pärast 604 selgus, et teerada soos on tegelikult laudtee, kui oleks seda enne teadnud, oleks soopunktide läbimise järjekorra teisiti teinud.
Peale 332 loobusime soisest 705, sest polnud mitte mingit tahtmist uuesti rabas solberdada, liikusime edasi 334 peale. 10 tundi sai täis, olime graafikust 2 tundi ees. Ilm oli endiselt valge ja suhteliselt soe. Lootsin jahedusele, kuid senini seda eriti polnud.
Punktis 330 olime kell 23.00, panin jaki peale, sõime oma võileiva ning panime ka lambid põlema. Algas öine liikumine, mis kujunes keerulisemaks kui ootasime. Kella 00.00 olime läbinud 72 km, võrdluseks võitjatega: neil oli siis 88 km seljataga! Kuid ka 72 oli suhteliselt esiotsa kilometraaz.
Enne veel vee võtmine punktis VV3, kus kohalikus talusaunas olis suurem seltskond pidutsemas. Sauna ees istuvad tüdrukud jagasid lahkelt nõu, kust vett saab. Võtsime vee ja liikusime metsa, mitte ei jäänud nendega sauna - korralikud poisid olime!
Öine mets on ikka teistsugune, näha pole peaaegu midagi, vaid puud, kuni paarkümmend meetrit. Punkti leidimiseks tuleb sellele ikka otsa astuda. 511 leidisme suhteliselt kergelt, küll väikese kaarega. Kuid augus olev punkt 415 võttis juba rohkem aega. Õnneks kogunes sinna veel kaks tiimi otsima ja ühiste jõududega ta kätte saime.'
320 oli täielik pimeduses kobamine. Träkki järgi olime peaegu, et punktis, kuid märki ei näinud. Nii ekslesime läänes olnud raiesmikuni ja võtsime uue suuna. Kõrval olev suhteliselt järsk mägi oli öösel hoopis madalam ja hoomamatum.
Otsingud jätkusid ka punktis 421, kus suundusime alul valele raiesmikule. Ma olin valmis juba ära minema, sest kulutasime seal tubli 15 minutit liigset aega. Ei suutnud end looduses paika panna. Lõpuks kustus mul ka lamp ära, kell polnud veel kakski. Võtsin oma tagavaralambi, mis valgustas ikka väga hädiselt. Läks veel 10 min ja ka Priidu lamp lõpetas töö, tal polnud ka tagavaralampi, nii jäime mõlemad sõltuma üsna hädisest valgusest.
Moraal langes, nii raskelt tulevate öiste punktide pärast kui ka valgustuse puudumise tõttu. Jalad olid selleks ajaks juba korralikult villis ja kehva nähtavusega oli eriti valus koperdada mööda ebatasast metsa alust. Punktid 322 ja 605 tulid siiski normaalselt kätte, väid raiesmik enne 605 oli jalgadele valus. Kell oli 02.48 kui tegin ettepaneku selleks korraks lõpetada. Jalataldade villid tegid valu ja käimine oli väga vastik. Priit nõustus, kuigi teda kimbutas vaid jahe ilm.
Võtsime suuna finishi poole, kuhu oli pea 13 km jooksu. Tegime metsateel enamuse ajast kerget sörki. Selleks, et sooja saada ja ka selleks, et saaks juba kiiremini tagasi. Omavahel arutsime, et, ega rohkem sellist jama vist korrata ei tasu, liiga valus ja vaevaline.
Lõpptulemusena saime 172 punkti, koht 182., läbisime 97 km. Mõlema jala päka ja kanna alla sain villid, parem jala 3 varba küünt on ka vahetumas. Esmaspäeva õhtuks ajas vasaku jala veel paiste, mõtlesin juba, et peaks ehk arsti juurde minema. Kuid võtsin Ibuka tableti ja sain magatud, hommikul oli asi parem. Reedel tegin juba esimese sörgi.
Praeguseks uurisin välja, mis sokke ja muid vahendeid tuleb kasutada, et ville ei tuleks. Ehk siis tulebks tehnilist lahendust ju kontrollida, vahest tuleva aasta rogaini MM-l Soomes. 



















Teisipäev, 27. mai 2014

Ungari ja Balkanimaad

Planeerisime selle aasta tsiklimatka alguseks Ungari, külastatavad maad Serbia, Kosovo, Montenegro, Bosnia, Horvaatia. Tsiklid saatsime DSV transaga Budapesti, 16.05 len
Tsikleid lahti pakkimas Budapestis
dasime ise järgi ja reis võiski alata.
Enne reisi lugesin ühest tsiklimehe reisikirjast läbi potentsiaalselt huvitavad kohad neis maades ning oli mingi ettekujutus, kus 3000 km maha  sõita. Plaan A oli alustada Ungari idaosast, sealt suunduda lõuna poole Serbiasse, Kosovosse, Montenegrosse, Bosniasse ning siis tagasi Ungarisse, Balatoni äärt pidi Budapesti.
Esimeses ööbimiskohas
Kahjuks aga ilm ei soosinud ei meid ega ka kohalikke Bosnias ja Serbias: suured üleujutused sundisid meid marsruudi ümber planeerima. Meil polnud ju mōtet trügida piirkonda, kust evakueeriti inimesi ja majade esimesed korrused olid vee all.
Esimese ööbimiskoha hommikul mäe otsast tehtud pilt
Seega 16.05 saime oma mootorrattad Budapesti lähedalt kätte ning peale lôunat alustasime liikumist Egeri suunas. Õnneks oli reedel veel normaalne ilm, veidi jahe, kuid ilma sademetata. Sõitsime üle matra mägede, mis oli päris mõnusad, teed olid head, kuigi viimased vihmad olid kandnud veidi risu teedele.
Aggtelaki koopas
Egeris ostsime kohalikust poest kohaliku veini, hind ca 1,5 eur. Õhtul jäime kämpingusse, jõime veini ning nautisime matka algust. Vein oli igatahes väga hea!
Öösel vihma ei tulnud, kuid hommikul oli temperatuur ca 10 C, kõik üli niiske ja rõske, mina sain normaalselt magada, kuid Aivar külmetas. Pakkisime asjad ja suundusime edasi läbi Büki rahvuspargi mägede Aggtelaki koobaste suunas. Pool tundi peale starti algas vihm, mis koos mägede ja suhteliselt kehvade teedega tegi sõitmise ebamugavaks.Üle teede jooksid veeojad, oli ka risu ja prahti. Ei mingit naudingut!


Enne Aadria merd viimased mäed
Peale Miskolci linna olid veidi suuremad teed, kuid vihm jätkus. Jõudsime Aggetelaki ning hakkasime otsima, kuidas saaks kuulsatesse kartikoobastesse. Kogu info on Ungari keeles, sildid nag oleks mingid, kuid suhteliselt arusaamatud. Lõpuks jõudsime Josväfösse, seal selgus, et iga 2 tunni tagant on plaanis giidiga tuur koobastes, kuid alguspunkt oli 2,3 km kaugusel. Uurisin veel võimalust kuigadi iseseisvalt mõnd koobast külastada, kuid informatsioonitädi inglise keel polnud just parim ja ega üksi vist poleks saanudki. Läksime, siis kella kaheks lähtepunkti, kuid enne üritasime veel kohalikus külas süüa. Kõik näitasid meile lahkelt teed restorani suunas, kuid asutuse enda leidmine oli ikka probleem, kuna puudusid igasusgused juhatavad sildid.
Lõpuks mere ääres!
Võtsime giidiga ekskursiooni, lootes ca tunniga koopad läbi käia. Kuid giid oli jutukas tüüp, kogu aeg midagi seletas (ungari keeles) ja tulemuseks oli pea 2 tunnine matk maa all. Koopad olid väga lahedad, kuid 2 tundi neid vaadata ei viitsinud. Ja ka ära põgeneda ei saanud, kannatasime Ungari keelse jutu saatel lõpuni.
Kiirteel Dubrovnikusse. Kaunis vaade
Maa alt väljudes valas vihma, normaalsed inimesed läksid autodesse ja bussi, aga meie istusime tsiklitele ja hakkasime Budapesti suunas liikuma. Ainus idee oli põgeneda sellest sügisilmast kuhugi, kus ei saja ja kus on suvi. Plaan oli ööbida Budapestis ning hommikul kihutada otse Aadria mere äärde.
Ka pühapäeva hommik oli sombune ja veidi sajune, kuid sõitsime kiirteedel Zagrebi suunas, sealt otse Rijeka peale ning ilma paranes. Enne rannikut enam vihma ei tulnud, saime kummiülikonnad maha ajada ja läksime kiirteelt maha, et veidike ka mägiteid nautida. Enne rannikul olevat Senj linna leidisme kitsa tee, omapärased mäed ja veidi viljatu looduse. Vaid lambad ja hobused liikumas, meenutas veidike Norra rahvusparkide platoosid, kus miskit eriti ei kasva. Rannikuäärne tee tõstis tuju kõrgustesse, sest lahe kurviline tee, meri ning mäed olid nüüd olemas ja nende nautimine on üks tsiklimatkamise soove.
Turist Dubrovnikus
Rannikul oli soojem ja mis peamine - ei sadanud. Esimesed kämpingukohad lasime mööda, sest tundus, et neid on tee ääres hulgi. Kuid tuli välja, et peale Senji oli oma 60-70 km täitsa tühja maad, enne kui  tulid järgmised kämpingud.Olime parajalt väsinud lõpuks kui telk sai pästi ning võisime bensukast ostetud õllekest nautida. Aga telgi ääres loksus Aadria meri ning ilm läks ainult ilusamaks.
Esmaspäeval läksime uuesti kiirteedel, et kihutada otse Dubrovniku suunas. Teed on Horvaatias ülihead, kiiruspiirang 130 km/h, sõidetakse 150+ kiirusega. Tuleb tunnistada, et horvaadid on olnud osavad euroraha kulutajad, sest mägedesse kiirtee rajamine maksab tõenäoliselt kordades enam kui Eestimaisel tasndikul ehitamine. Tee kasutamise eest tuleb ka maksta, kuid eeliseks on kiirus ja pikas piki rannikut väljavenitatud riigis on see tähtis.
Dubrovnikusse jõudsime lõuna ajal, otsisime endale kõigepealt ühe toa, laadisime asjad maha ning läksime linnaga tutvuma. Ilm oli juba tõesti suvine, lausa palav. Toa peremees ütles küll, et ilm on ilus vaid esimest päeva, enne seda oli sealgi külm ja vihmane.
Montenegro
Dubrovnik kubises juba turistidest, linn tundus olevat paras tursitilõks. Me alustasime lõunasöögist, vaatasime vanalinna, seejärel võtsime õhtuks kohaliku veini ja veidi näksimist. Ma tegin enne õhtut ka kerge jooksu, kuid peab tunnistama, et enamuses linna teid on mõeldud autodele: kõnniteed on ülikitsad või siis pole neid üldse. Jooksmine Dubrovnikus oli veidi tülikas.
Järgmisel hommikul sörkisin randa ning tegin ka supluse Aadria meres, vesi oli juba ca 16-17 C soe, mitte just mõnus, kuid ka mitte eriti külm.
Teisipäeva plaanis oli meil Montenegro ja Bosnia. Hommikul jõudsime piirile, mille ületamiseks kulus ca tund, veidi imelik oli Euroopas nii palju aega piiriületamiseks kulutada.
Montenegro on ise superilus, veelgi kõrgemad mäed, meri, käänulised teed. See riik väärib kindlasti veel kord külastamist. Kuid kuna me põhja Bosniat ja Serbiat pidime üleujutuste tõttu vältima, siis sõitsime Risanist üle mägede Bosinasse Trendij peale ning seal edasi Mostari.
Seekordne piiriületus läks kiiremini, kuigi minu passi andmeid toksisi sisse ca 2 meetrne koljat, lühikeste juustega  tõmmu tüüp. Arvuti ei olnud just tema parim sõber, sellepärast loovutas ta peale 5 minutist pusimist  passiandmete sisestamise kollegile. Mehe näost oli näha, et parema meelega ta valvaks pigem relvaga piiri ning vajadusel kõmmutaks automaadist piiririkkujaid, kui et toksiks passi andmeid arvutisse.
Mostaris
Mostar oli armas linnake, kena sild, toredad inimesed, maitsev söök silla juures. Ca 17.00 paiku hakati minarettidest muslimeid palvusele kutsuma. Usu peale surumine mind veidi häirib, kuid eks kristlaste kirikud taovad ka aeg ajalt kella.
Teisipäevaga sai meie retk Bosnias ka otsa, tulime tagasi Horvaatia rannikule, võtsime käpingus kohad, käisin meres ujumas, maitsesime Bosniast ostetud veini.
Kolmapäaeval liikusime ranniku äärt pidi Spliti suunas, käisime ka linnaga tutvumas, kuid päike oli väljas, temperatuur üle 30 C ja tsikli riietes liikumine polnud just mugav. Õhtuks jõudsime uuesti Senj linna lähedale, kus jäime pisikesse, kuid väga hubasesse kämpingusse ööbima. Enamus käpingulisi on sakslased, kuid on ka Sveitsi ning Austria turiste. Põhiliselt vanem kontinget, kes panevad mere äärde lauakses, kaks tooli, kaks veini klaasi ja siis istuvad seal terve õhtu. Romantika missugune! Minu jaoks küll veidi igav...
Neljapäev oli praktiliselt viimane sõidupäev, plaan oli õhtuks jõuda 100 km kaugusele Budapestist, Balatoni järve äärde. Kiirteid ei võtnud, sõtsime mere äärest üle mägede Zagrebi suunas, siis tegime ka väikses haagi Sloveeniasse, lootes saada veel viimase naudinguannuse mägiteedest, kuid kahjuks oli seal tegemist meie Haanja tüüpi küngastega. Loodus oli väga ilus (nagu Haanjaski), kuid külateed kippusid olema pigem liig kitsad.
Tundus, et enamus sloveene tegeleb väikepõllumajandusega, teedel oli hulganisti pisitraktoreid, mis kõik miskit toimetasid, ju siis euroliit toetab tugevalt ka väikest farmerit, vähemalt sealkandis.
Aivar ei suutnud GPSuga sina peale saada ning nii kippus see tehisintellekt suunama meid mingeid otsetee variante pidi järjest sügavamale küladesse, kus juba nähtud loodus, inimesed ja traktorid aina kordusid. Lõpuks saime siiski kiirteele ning võtsime suuna Budapesti peale.


Jälle mere ääres
Viimane öö Ungaris Balatoni järve ääres. Taas tuli kogeda Ungari nōukaaegset olemust. Vōtsime ööbimiskohad kämpingus, mis oli üsna suur, otse järve ääres. Ilus looduslik koht, kuid kōik muu oli aastast 85. Alusteks tuli sisse pääseda, oli valveputka ja kaks meest seal sees. Meie id kaartidest tehti koopiad, vormistati mingi paber, millega hommikul mina vastuvōttu arvet maksma, anti laagri käepaelad - nagu Venemaal mingis asutuses.
Pesuruumi ja WC tundus olevat suht värskelt remonditud, kuid veneaegne nostalgia oli alles: vetsupaber tuli kaasa kerida ainsast rullist, mis tualetiruumis oli. Noh keeerutad siis endale igaks juhuks rohkem, sest täpse koguse saad ju teada protsessi lōppu vormistades.Pesemiskambrid oli pisikesed, puudus riiul asjade panemiseks.
Balatoni vesi oli külm ja ujuma ei kutsunud.
Reede hommikul andsime tsiklid sinna kust nad võtsime ning seejärel suundusime Budapesti.
Otsisime Booking.com kaudu kesklinna odava hotelli, tuli välja, et tegu oli rohkem suurest korterist ümber ehitatud hotelliga. Kuid magamiseks ja pesemiseks täitsa ok koht.
Budapest üllatas positiivselt vōrreldes muu Ungariga. Hulganisti erinevaid söögikohti, reede õhtul olid muruplatsid täis noori, kes nautisid ilusat ilma ja oma jooke, samuti erinevaid bändide esinemisi.
Me nautsisme kohalikku sööki ja jooki ning lahedaid inimesi. Budapest rehabiliteeris Ungarist matka alguses saadud veidi negatiivse mulje. Igatahes on Ungari kindlasti külastamist väärt sihtpunkt ka tulevikus.
Kokkuvõtvalt on kõigis maades näha kommunismi ehitamise jälgi: kehvemad teed, lagunevad tööstushooned, asjaajamise korraldus, suured paneelmajad. Kõige suurem mahajäämus oli vast Montenegors, parimas seisus olid Sloveenia ja Horvaatia. Siinkohal tuli meelde Eurovisiooni võitnud Austria kliediga habemik ning Venemaa parlamendi liige Zirinovski, kes räuskas, et kui vene väed oleks peale teist maailmasõda jäänud Austriasse, siis sääraseid kleidiga kloune seal olla ei saaks. Aga mida siis Austrias oleks? Võin vaid kujutada venekeelseid silte, lagunevaid teid, rämpsu täis orgusid, katkisi suusalifte. Mina ei poolda samuti Eurovisioonil tehtavat janti, kuid valiku tegemise korral võtaks pigem habemiku kliedis, kui vene võimu. Ja usun, et enamus euroopalike väärtushinnangutega inimestest teeks sama.