Pühapäev, 24. oktoober 2010

Padise Libahunt

Aastal 2009 osalemine Libahundi jäljel oli positiivse emotsiooniga ning 2010 oli plaanis üritust korrata. Algselt oli võistkonnas mina ja Anneken, hiljem lisandus ka Kalmet ning stardipäeva hommikul Annekeni loobumise tõttu tarnsformeerusime segavõistkonnast meeskonnaks.

Öösel vastu võistluspäeva sadas lund ning müristas äike! Tundus, et äike möllas kohe maja ümbruses, sest igale välgusähvatusele järgnes kohe ka kõmin. Lumesaju ja udu tõttu oli sähvatus kuidagi eriti valgustav, meenutades mingi õudusfilmi kurjakuulutavat algust.

Kuid hommik oli igatahes ilus ja päikeseliselt särav, vaid mere kohal oli näha pilvi, mis ilmaennustuse järgi pidid meid päeva peale ka kimbutama tulema. Teekond Padisele kulges mööda jäist teed, kuid talvekummide ning neljarattaveoga ei kujutanud see meile problemi.

Olime piisavalt varakult kohal, et teekonda planeerida, millega Kalmet ka põhjalikult tegeles. Esimene plaan oligi teha kiire start ning jõuda kiiresti punkti 80 lisaülesannet sooritama. Minule usaldati stardiülesanne, milleks oli ca paar kilomeerit orienteerumist ning 2 punkti võtmine. Vajutasin kohe alguses minema ning ennast eriti tagasi ei hoidnud. Märkasin punktide juures küll mitmeid muid punkte,kuid kuna number 1 ja number 2 olid need, mida otsisin, siis pikalt ei mõelnud. Ka praegu blogi kirjutades pole päris kindel, kas olid nüüd õiged punktid või oli see rajameistri kavalus lisa segadust tekitada? Igatahes olin alguse jooksult 4.ndana tagasi ning jätkasin juba koos Kalmetiga teekonda. Algus oli igatahes kiire!
Peale 39 punkti jõudsime 80-sse, veidi pani imestama juba paari inimese järjekord seal, kuid sain siiski suht kiirelt rajale. Trossi otsas alla sõites kippusin keerlema ning liivakoti viskasin ikka mööda. Ega see polnudki tegelikult nii lihtne ülesanne ja sellesse pisikesse ringi tabamine eeldas kas hääd õnne või siis kogenud kätt, meil polnud neid kumbagi! Ja ajaline kadu 10 min ning saamata 5 potentsiaalset punkti.
Edasine teekond 21, 49, 40 ja 82. Enne 82 oskasime veidi puterdada ega leidnud teeotsa kohe üles. Kohal olles püüdsme lahendada nii üht kui ka teist ülesannet (kett ja mingi laste Rubicu kuubiku variant), hakkama ei saanud, kuradi külm hakkas ning lõpuks loobusime järjekordsest 4 potentsiaalsest punktist. Ajakadu 11 minutit!
Jooks järgmisse punkti 37 piki teed andis veidi sooja tagasi, kuid ka 37 otsimisele kulu 4 liigset minutit, need pagana "poollagedad on ikka üsna suhtelised mõisted.
Teekonnal kärjääripunkti 63 õnnestus saada korralik elektrilaks ka traadist karjuselt - vaesed lehmad, kes seda pidevalt kogema peavad! Järgneseid punkti 55 ja 67, kus oli orienteerumise õnn meie poolel, kuid 34 minnes õnnestus valele teele suunduda ning 6 minutit edasi tagasi lisajooksu teha.
Järgmine suurem viga tuli soopunktis 54, ca 12 minutit otsisin müstilist rabaserva ja metsanina, kõik nad tundusid suht sarnased "sood", "metsaninad", jne.  
Punktis 81 õnnestus lisaülesanne sooritada, ajaliselt ca 7 minutit ning 5 lisapunkti - polegi paha efektiivus.
Kuigi ronimisel kasutasin käsi, hakkas just kätel suhelislt külm ja üldse tundus kogu olemine järjest jahedam. Seepärast üritasime ikka enam kasutada jooksmiseks teid, et mitte jalgu pidavalt lumes hoida.
Järgnes suund lõunasse piki jõge, 57, 46, siis läände 59 otsimaks poollagedat, millele raiskasime järgmised 12 minutit. Leidsime neid poollagedaid õige mitmeid, kuid mitte seda, kus punkt oli. Träkki vaadates ei jooksnud me esimene kord piisavalt lõunasse vaid hakkasime teisi "poollagedaid" kammima.
Punktis 52 kopratammi juures olime mõlemad juba parajalt väsinud, et ei osanud kohe õiget jõe poolt valida, lõpuks valisime ikka vale poole ning hetk hiljem loperdasime läbi jõevee teisel poole. Jooks punkti 83 andis veidi sooja tagasi. Sealne lisaülesanne oli suht lihtne ja lahendatav, aega kulus ca 4 min ja saime 4 punkti.
Järgnesid punktid 65 ning 33, oli selge, et aega on juba napilt. Vaatasime ka punkti 85, kuid oli selge, et liivakuhja otsa ronimine võtab minimaalselt 10 minutit ja täpselt niipalju meil varus oligi. Loobusime ka 38 punktist, kuigi tagantjärgi tarkusena seda oleks võinud proovida küll! Lõpukilomeetreil arendasime veel tempot veidi üle 5 min/km, mis oli üllatavalt kiire. Lõpuaeg 5h 49 min. Punkte sai rajalt 100, lisaks stardi eest 8 (loodan, et ikka saab), lisaülesannetest peaks tulema 8 punkti, kokku 116 punkti. Ilma stardita läbisime 41 km. Orienteerumise vigu ning muud ajakadu rajal kuhjus ca 42 minutit. Lisaks saamata punktid lisaülesannetes tähendasid 21 minutit ajakadu.
Kokkuvõtteks. Ikka vanad hädad: orienteerumisoskus vajab parandamist. Ca 40 minutit vigu on 360 minutise raja kohta ikka liig palju. Rajaplaneering oleks vsit võinud parem olla, eriti lõpu osas peaks jätma võimaluse teekonda vajadusel lühendada ning ikkagi punkte korjata. Meil kujunes lõpuosa puhtaks jooksuks, sest aega punkte võtta enam polnud. Jooksime 41 km ning saime 108 punkti , kuid näiteks herra Pukkonen läbis 35 km ja sai 130 punkti, mis näitab paremat planeeringut. Ja kindlast ka paremat orienteerumisoskust.
Lisaks kõigele oli mul lausa kuratlikult külm, seda eriti võistluse keskosas, alahindasid metsaalust lund ning lisaülesannetes tekkivaid seisakuid, väljas oli ikkagi Eesti talve keskmine temperatuur ning suveriietes liikumine kujunes kannatamiseks.
Jälle on järgmine kord mida paranada!

Teisipäev, 5. oktoober 2010

Taevaskojas karu jälgedes

Rogain 2010 korraldajad lubasid elusat karu, kuid meil jäi see kahjuks (või siis pigem õnneks) nägemata. Küll oli näha metsa all suuremas koguses mittenormaalseid inimesi, kes üritasid endeid 8 tunni jooksul proovile panna. Üks neist "poolearustest" olin ka mina. Eks igal inimesel ole oma "kõrvalekalded", kuid millegipärast hindas enamus mu tuttavatest 8 tunnist jooksu lausega "see ei ole ju normaalne".
Eks neil ole vist õigus: nii lühikeseks ajaks pole mõtet end välja ajadagi... Seepärast tuleb järgmisel aastal ikka üks 24 h retk ette võtta. Enne veel kui pool sajandit vanust ära tiksub! Ja peale 24 tunnist retke on 8 tunnine juba "normaalses" klassis.
Seekord oli mu kaaslaseks tubli naissoo esindaja Anneken ning koos moodustasime tiimi nimega "Eikäijala". Ehk teisisõnu: ei jaluta, vaid jookseme. Kuna olime esimest korda ühes tiimis, siis Anneken enne starti veidi kõhkles oma võimetes, kuid lubasin olla leebe ning sundimiseks mitte füüsiliselt vägivallatseda, vaid kasutada ainult mahdat sõimu. Anneken leppis mu lubadustega ning nagu hilisem võistlus näitas, ei läinud ka sõimuga sundimist tarvis.
Võistluskeskus oli Taevaskojas, Maarja külas. Kahjuks oli parkimine liig kaugel keskusest ning meie 45 min kulus numbrite toomisele ja edasi tagasi marssimisele. Eks rogaini kodulehel oli küll hoiatus parkla kauguse kohta, kuid ei osanud karta nii suurt ajakadu. Hää õppetund tulevikuks.
Teekonna planeerimiseks jäigi 2 minutit enne starti ning valisin suuna lõunasse ja pasuna heli saatel olimegi teel.
Esmeseks punktiks valisin 39, seejärel 24. Algus sujus normaalselt, enesetunne oli hää, ilm ilus, loodus suurepärane.
Väike soperdamine tekkis punktis 58, kus võtsin liig sujuva diagonaali jõe suunas, mille tulemuseks otsisin punkti kaugemal kui vaja. Ajalist kaotust 8 minutit. Järgmine koperdamine oli punktis 47, kus suundusin sujuvalt ümber punkti. Tegime ringi ära ja leidsime ka punkti, koos Tiit Pekiga, kes seda parajasti võtmas oli.
Jooksuks valisime metsaradu ja sihte, üritades mitte eriti mööda võsa kahlata.
Võsast päriselt ei pääsenud, eriti tihedasse võpsikusse sattsusime suundudes punktist 48 - 55. Esiteks üritasime talude järel olevast künkast mööduda lõuna poolt, kuid teekond oli kohutav võpsik. Võsast väljusime loomade söögikoha juures ning koheselt ei suutnud asukohta tuvastada, sest tundus nagu oleksime mitmeid sadu meetreid läbinud, mis tegelikkuses oli vaid lühike võsajupp. Ronides künka otsa tuvastasime asukoha ning liikusime punkti suunas, kuid kahjuks pole sellises metsas orvandi avastamine just kõige lihtsam.
Sekeldasime ringi, kuni tulid vanemad ja kogenumad orienteerujad, kelle kannul ka punkti leidsime. Kogukaotus punkti otsingul oli ca 12 minutit (arvestamata võsas kulutatud liigset aega).
Peale 54 punkti suundusime põhja ning peale 51 punkti läände, veehoidla põhjakallast pidi ning seejärel juba finishi suunas. Enne finishit korjasime veel ümbruses olnud 2 punktiseid.
Enesetunne püsis kuni lõpuni stabiilselt hea, jalad muutusid küll kangeks, kuid liikumine jätkus sörkides kuni lõpuni välja. Anneken muutus küll ülivaikseks ning paistis, et ta oli enda autopiloodile lülitanud, kuid jooksuks jõudu jätkus.
Tulemuseks oli 103 punkti ning 66. koht üldjärjestuses, DH klassisi olime 16. kohal. Rajal olime 7 tundi 37 minutit ja läbisime 56 km.
Tagantjärele tarkus. Raja valik oli enam vähem OK. Vaadates teiste kogenud orienteerujate poolt valitud radasid teeksin järelduse, et valisime suht optimaalse teekonna.
Orienteerumisvigasid oli liig palju, arvestasin kokku ca 38 minutit, mida on 8 tunni kohta ikka palju. Eks kõik teevad vigu, kuid kindlasti mitte nii suures ulatuses. Selle 38 minutiga oleks võinud läbida ca 5 km, millega oleks võinud võtta kuni 10 lisapunkti. Kuid eks "oleks" on kehv sõna ja ka teistel tiimidel on omad "oleksid".
Parandamise ruumi meil on: veidi füüsilises osas ja ka orienteerumisoskuses, eks paneb panuse järgmisele rogainile.
Lõpetuseks ürituse plussid: täpne ja selge kaart, hea ilm, mõnus seltskond, kaunis loodus.
Järgmine katse: Libahundi jälg.