Lennujaamas teel Aafrikasse |
Kevadel planeeritud Kilimanjaro vallutamine on tehtud.
Kahjuks ei saanud resil osaleda Anneken, kes haigestus tõsiselt. Muu osa resisist aga sujus plaanipäraselt.
Mina koos oma kalli tütre, Margotiga, korjasime
matka ja puhkamisvarustuse kokku ning 05.august lendasime Tallinnast minema.
Enne reisi käisime veel hüpoksia trennis, mina 11 korda
ja Margot 12. Trenn seisnes ca tunnikese toolil lebotamises kui samal ajal
doseeriti vahel rohkme vahel vähem hapnikku. Sportlased kasutavad sama trenni
intervalltreeninguna ja kokkuvõttes pidi sportlik tulemus paranema ca 3-5%.
Igatahes on sihuke trenn suht tüütu, mitte midagi tehes lamada ja oodata, kuna
aeg otsa saab. Kuid kuna kogemused mägede osas puuduvad, siis igaks juhuks
valmistusime mitmekülgselt.
Lisaks trennile hankisin Diamoxi tablette, mis pidi olema suisa imerohi suurte kõrguste talumiseks. Nagu hiljem selgus kasutasid meie grupis mainitud tablette kõik matkajad, ma olin ainuke, kes mitte mingeid rohtusid ei tarvitanud, ju siis hüpoksiast oli ikka abi.
Mountain Inn hotellis |
Lisaks trennile hankisin Diamoxi tablette, mis pidi olema suisa imerohi suurte kõrguste talumiseks. Nagu hiljem selgus kasutasid meie grupis mainitud tablette kõik matkajad, ma olin ainuke, kes mitte mingeid rohtusid ei tarvitanud, ju siis hüpoksiast oli ikka abi.
Lennureisil sihtpunkti oli 3 lendu, kuid neist kaks veel
lisavahemaandumisega: Tallinn-Frankfurt-Jeddah-Addis
Abbaba-Mombasa-Kilimanjaro, kokku 20 tundi tüütust, kuid kella kolme paiku
öösel jõudsime Kilimanjaro lennujaama.
Mäkketõusu ja safari jaoks kasutasime kohaliku firma Shah
Tours teenust. Tuleb tunnistada, et firma pidas kellaaegadest ja lubadustest
kinni, eriti veel arvestades üleüldist segadust ja kaost, mis Tansaanias
valitseb. Nii vähemalt tundub esmapilgul, kui veel võrrelda Aasiaga, siis
paistab, et enamus kohalikke seisab oma putkade eest tee ääres ja ei tee mitte
midagi. Eks maa olegi vaene ja paljudel pole vist peale põllulapi harimise
miskit muud teha.
Esimese öö olime Moshi linnas Shah Toursi hotellis
Mountain Inn, esmapilgul sihuke keskmine hotellike, kuid hiljem tundus lausa
paradiisina keset kohalikku melu. Hotell oli piiratud taraga ja peale
teenindajate hoiti mu rahvas meist eemal. Mõtlesin küll korraks ka linnas käia,
kuid mulle tehti selgeks, et ega seal midagi teha pole. Seega puhkasime ja
päevitasime päeva basseini ääres valmistudes mäkketõusuks.
Neljapäeval, 07.08, hommiku hakkasime bussiga liikuma
matka lähtekoha poole. Meie grupis oli veel 3 kanadalast: ca 50 -sed mees ja
naine (nimed Mohamud ja Shahenaz) ning nende 19 aastane poeg (Kahir), üks
Ameerika tudeng (Jake) ja üks itaalia härrasmees (Giovanni). Kokku seega 7
matkajat.
Meid teenindas aga 17 kandjat, 1 kokk ja 4 giidi. Algul
tundus veidi imelik, et neid nii palju peab olema, kuid hiljem saime aru, et
sellega on tagatud ka täisteenindus.
Pool päeva kulus kohale sõiduks, registreerimiseks,
õiendamiseks ja muidu ajaraiskamiseks, lõpuks ca kell 14 alustasime liikumist,
rada oli meil Rongai trail ja esimene peatuskoht oli ca 6 km kaugusel, kõrgus
2600 m, Rongai Cave.
Start mäkke |
Liikusime rahulikult läbi männilaadse metsa, mille all
kohalikud kõblastega kartuleid kasvatasid, paras lapikeste põllumaa. Edasi tuli
nn.vihmamets, kuid see oli rohkem segamets, mitte just väga tihe. Tee oli
suhteliselt hea, hooldatud rada, kive ja ronimist polnud.
Igatahes esimesse peatusse jõudsime kiirelt, nii vähemalt
tundus, olime 4 tundi matkanud, kell hakkas juba 18-le lähenema, väljas kergelt
hämarduma ja jahedaks minema. Kohale jõudes olid meie telgid juba püsti, lisaks
eraldi söögitelk, tee ja küpsised ootamas. Luks värk! Peale tee joomist järgnes
3 käiguline õhtusöök, mis jällegi tundus ühe matka jaoks priiskamisena, kuid
mida päev edasi, siis järjest loomulikumalt asjasse suhtusid. - nii vist peabki
olema!
Kuigi kõrgust polnud just palju, läks langes temperatuur
juba esimesel ööl miinustesse, maa oli hommikul valge. Mul olid sõber Kalevi
soojad magamiskotid ja neis oli väga hää, ei minul ega ka Margotil külm ei
hakanud.
Esimese matkapäeva õhtu |
Teise päeva hommikul oli 06.30 äratus, hommikusöök,
asjade pakkimine ja 08.30 asusime teele. Hommikusöök oli ka matka mõistes
priiskav: pudru, muna, vorstikesed, sai, kohv, tee.
Teine päev kujunes üheks pikemaks ja väsitavamaks, kokku
tuli matka ca 8 tundi, kilomeetreid 12 ja lõpukõrgus oli 3700 m, koha nimi
Kikelewa Cave. Looduses valitses lahjad põõsad, madal taimestik. Ilm oli aga
suht päikseline, liikusin lühikese varrukatega särgis.
Eesmärgi taustal |
Päeva jooksul sai selgeks, et kiiremas grupis oleme meie
Margotiga, USA tudeng, Kanada poiss ja itaallane. Kanada naine väsis päris
tõsiselt ja ta abikaasa oli sunnitud põlve vigastuse tõttu katkestama.
Ega isegi väsisin, samuti Margot, ootasime peale lõunat,
et kuna see pagana laagrikoht juba tuleb. Aga ega midagi väga rasket ka polnud,
kõrgus andis küll tunda, kuid pea ei valutanud ja süda ei läikunud. Kiireid
liigutusi teha ei kannatanud, sest kohe oli tunda hapnikuvõlg, mis pani
hingeldama. Nagu giid kogu aeg kordas: ,pole-pole' suahiili keels ehk
inglisekeeles slowly-slowly. Ja nii liikusimegi.
Õhtul oli traditsiooniline teejoomine ning 3 käiguline
õhtusöök, zukini supi asemel oli seekord mingi kõrvitsa supp, maitses täpselt
sama moodi, aga väga hästi. Shaheneaz, vaeseke, oli üpris väsinud, tal polnud ka
eriti isu ja süda oli paha. Peale õhtusööki, veel enne kella 21.00 olime juba
telgis magamiskottides, sest teha polnud midagi. Mina jäin peaegu kohe
magama, Margot üritas veel lugeda enne und.
Kolmas päev liikusime kõrgusele 4300 m, kohaks Mawenzi
tarn, matk tuli 4 tundi ja kilomeetreid ca 6. Olime lõunaks kohal, kõrgus andis
Margotil tunda ja andsin talle ühe Diamoxi ning peavalu tableti. Laagripaik oli
teise vana vulkaani all, nimeks Mawenzi, kõrgus 5149 m. Peale lõunat tegime
veel paari tunnise matka veidi kõrgemale Mawenzi jalamile, ca 4500 m peale, et
harjuda kõrgusega. Margot tundis end juba hästi, mina samuti. Ka teised grupi
liikmed ei kurtnud, vaid Shaheneazil polnud kerge.
Loodus oli paras mäestiku kõrb, vähene ja madal
taimestik, matkarada oli suht kivine, kõrguse tõttu oli liikumiskiirus aeglane,
väikeste sammudega venitamine.
Kolmas päev, taustaks Mawensi tipp |
neljas päev |
Neljas päev viis meid üle suhteliselt väikse tõusuga
tasandiku Kibo Huti laagrisse, kõrguseks 4720 m, see oli viimane laager enne
tippu. Tasandikul vedelesid ka mõned aastad tagasi allakukkunud väikelennuki
rusud. Kohale jõudsime lõunaks, kell 17.00 serveeriti varajane õhtusöök ja
läksime puhkama, et kell 23.00 ärgata ning kell 24.00 alustada tõusu tippu.
Koht ise oli parajalt kõle, tuul lôôtsus, tolm lendas. Tolm ja mustus olid ühed
vastikud komponendid sel matkal, need saatsid meid kuni lõpuni. Hommikuti
sai küll veega käsi loputada, kui lõpuks oli nahk üsna samat värvi kohalike
elanikega, ja seda mitte päevitusest, vaid mustusest ja tolmust.
Veerand tundi peale südaööd alustasime viimast tõusu
tippu. Selga panime kõik riidevarud, mis meil kaasas oli: alla pikk soe pesu
kaks paari, jalga matkapüksid ning peale veel tuulekindlad püksid. Ülakeha oli
kahe fliisi, sulejope ja tuulekindla jope varjus. Igatahes kehal polnud külm,
veidike näpud ja varbad külmetasid, kuid mul läks see tunne ka üle. Tegelikult
hakkas isegi palav ja tegin jope lukud lahti.
Kibo Huti laagris, enne otsustavat tõusu |
Tõus mäkke, südaööl, täiskuuga oli lausa müstiline. Ees
ja taga oli näha erinevaid gruppe liikumas, mõnedel pealambid põlemas, kuid
enamusel mitte, sest täiskuu andis piisavalt palju valgust öiseks retkeks. Meie giidil õhupudust polnud ja ta lasi laulu lahti viisil: "Mu isamaa armas, kus sündinud ma, ..." Sõnad olid küll minule arusaamatus suahiili keeles, kuid viis vägagi äratuntav, nii, et ümisesin kaasa. Giid laulis lausa suurepäraselt, nagu viimasel päeval diplomite jagamisel selgus oskasid kõik mustanahalised väga hästi laulda, ju see on geenidega kaasa antud.
Peaegu tipus. Petlik silt mäe harjal, arvasime, et see ongi tipp |
Kolme tunniga jõudsime poolele teele, 5500 m kõrgusele.
Margot hakkas veidi väsima ja me jäime temaga tagumisse gruppi, ees liikusid
noored ameeriklased ja itaallane, meist tagapool tuli Shaheneaz oma giidiga.
Järgmised 2 tundi olid ühed raskemad, tundus, et mäe serv on kohe siinsamas,
kuid mitte kuidagi ei tahtnud me sinna jõuda. Tõus oli suht järsk ja nõudis
kergelt ronimist üle kivide. Õnneks meie giid aitas Margotit kriitilistemas
kohtades ja tashilju tõusime mäe servani, koha nimi oli Gillmans Point, kõrgus
üle 5680 m. Edasi jäi veel ca tund minekut, suhtelisemalt tasast tõusu, kuid
mitte kerget.
tipus |
Kõige tobedam tipu läheduses oligi see, et ei saanud aru,
kus see kuradi tipp täpselt asub: ikka veel oli üks kurv ja 200-300 m minna,
siis arvasid, et nüüd seal ta ongi, aga ei. Tuli uus kurv ja uued meetrid. See
pani veits vanduma, kartsin Margoti pärast, kuid tütar oli mul ülivapper,
vaikselt kannatas ja marssis edasi. Vahepeal tegime ka paar peatust, et veidi
puhata, söömine oli täitsa ununenud, kahjuks. Pistsime mõned geelid nahka, kuid
viimasest söömisest oli juba rohkem kui 12 tundi möödas. Kui muidu võib giide
vaid kiita, siis viimasel tõusul oleks nad pidanud rohkem peatuma ja sundima
meid ka sööma. Joomise vajadust rõhutati igal sammul ja kogu aeg pakuti ka
kuuma vett giidide termosest. Kuid kõrgus andis igati tunda, mul olid kerged tasakaalu
häired ja pea hakkas veidi valutama, samas mingit suurt häda polnud.
Tipus , pilt 2 |
Lõpuks viimased paarsada meetrit oli juba selgelt näha, kaugemale minna ei saanud ja oli näha ka rahvast sildi juures pildistamas. Inimesi oli tõesti palju, kümneid matkajaid, enamus nägi välja nagu zombid, rühkimas klaasistunud pilgul eesmärgi poole. Väikeste sammudega - "pole-pole" sest kiiresti pole lihtsalt võimalik. Ja vastu tulid juba rõõmsate nägudega kahjurõõmus naeratus näol tipu vallutajad, pagan, kuidas tahtsin ka juba selles seltskonnas olla!
Lõpuks kohal, piltidelt tuntud silt ja kohustuslik
fotografeerimine, siin karjusid erinevate gruppide giidid teineteise võidu, et
kes saab järgmisena pildile, järjekord oli taga ja mäe otsas keegi kaua olla ei
tahtnud, kell oli ca 07.00 hommikul, päike oli juba tõusnud ja enam polnud ka
nii külm. Pilt sai tehtud ja hakkasime tuldud teed tagasi marssima, Gillman
Pointis tegime väikese peatuse ja võtsime riideid vähemaks, sest päikese käes
oli juba märgatavamalt soojem.
Vaade Kili tipust. Liustik |
5.päeva õhtuks olime 3700 m peal, siin oli hapnikku! |
Viimane päev, tee alla, vihmametsas |
Aga Kilimanjarolt laskumine oli vahepeal ka päris lõbus, sest kui olime roninud alla kivisema osa peale Gillmani, siis algas pehme kruusa klibu ja seal võttis giid Margotil käest kinni ning kandadel liugu lastes kihutati alla, meie Jakegi olime neil kannul (ja käest me kinni ei hoidnud!), tolmas ainult kohutavalt, kuid kiirus oli hea ja ca 09.30 olime Kibo Hutis oma telkide juures 4700 m kõrgusel.
Siin tegime mõne tunnise puhkuse, siis lõunasöögi ja peale
lõunat laskusime Horombo Campi 3700 m peale. Sellel kõrgusel oli juba õhku ja
ka taimestikku ning kõik öised katsumused olid unustatud. Ainult sügav uni
peale õhtusööki näitas, et puhkus oli vajalik.
Lõpuks all, matk on lõppenud! |
Kiidan ka kohalikke, nii kandjaid, giide kui ka kokka,
kõik oli suurepäraselt organiseeritud, inimesed olid toredad, abivalmid ja
lahked. Eks nad said meilt ka veid tippi, kuid selle väikese raha olid nad ka
ära teeninud. Loodan, et see teenistus veidigi aitab sel vaesel, kuid toredal
maal parema järje peale saada.
Diplom käes |
Õhtul pakkisime oma asjad ja kell 06.00 järgmisel
hommikul sundusime safarile Ngorongoro kraatrisse. Vaene Margot vaikselt
kurtis, et iga päeva on äratus nii vara, kas kunagi saab ka veidi kauem magada.
Kuid safari oligi viimane programmiline üritus, edasi oli plaanis puhkus
Zanzibaril.
Ngorongoro on veidi müstiline ülisuur vana kraater, mis
olevat kunagi olnud mägi, siis plahvatanud ja alles on mitmekümne kilomeetrise
diameetriga kraater. Seal on ka rahvuspark ja kust üritasime leida
maksimaalselt palju kohalikke loomi.
Nägimegi lõvisid, knuusid, sebrasid, ühte elevanti,
jõehobuseid, ninasarvikut. Kahjuks enamust neit üsna kaugelt binokliga
vaadates, vaid sebrasid ja knuusid jätkus igale poole. Ju siis meil ei vedanud,
aga võib kinnitada, et sihukesed loomad on seal olemas küll.
Peale safarit suundusime järgmine hommik lennukiga Dar Es
Salaami kaudu paradiisisaarele Zanzibar. Hotelli olime bronninud Paje nimelises
külas, asus see saare idarannikul, umbes saare keskosas. Ja oligi imeilus
ookean, ülivalge peenikese liivaga rand, tuul, kite surfing, lahe
mittemidagitegemine, hea meriandidest söök - nagu paradiis. Nautisime seda 4
päeva, kahjuks liiga vähe, arvestades eriti vajadust puhkuse järele peale
programmilisi toiminguid Kilimanjarol ja safaril. Koht vääriks kindlasti veelkordset
külastust.