kolmapäev, 24. august 2011

Palju "olekseid" . Xteami suveseiklus

Xteami suveseikluseks oli mu kaaslaseks Anneken, kellele oli see esimest korda osaleda seiklusspordi üritusel. Kuid juba kogenud rogainijana polnud meil miskit karta. Ettenägelikuna võimaliku kehva tulemuse osas ristisime võistkonna "Ludri ruudus".

Ilm oli ilus, ei külm ega ka liig palav, rahvast oli parasjagu, koht oli ilus - seega võistlemiseks parimad tingimused.
Stardis jagati hakatuseks nupuülesanne, milles pidi ära arvama meie suusakangelaste medaliaastad ning välja rehkendama numbri, mis tuli SI pulgaga võtta. Kiire pilk küsimustele ja oli selge, et täpseid vastuseid me ei tea ning olime ka esimesed, kes lisaülesandest lahkusid ning jooksma panid. Võtsime jaam nr 5, kuigi õige vastusega pidi olema jaam nr 1.
Jooksukaarti planeerida polnud väga raske, sest enamus kalleid punkte oli lääne pool ja sinna ka enamus rahvast suundus.
Alustasime suhteliselt normaalse ja mitte lonkiva tempoga, võtsime punktid 20 ja 57, järgmiseks oli plaanis 42. Vaikselt jõudis kiirem rahvas järgi ning üllatas, et neid oli nii palju, kes jaksasid suht kiiresti liikuda. Liikumiseks 42 punkti valisin veidi vasakul oleva sihi, mis polnud vist kiireim tee, kuid liikumiseks soospiisavalt sobiv.
Järgnes punkt 59 ning siis võtsin suuna 44 peale. Üritasin minna ida poolt ümber künka, kuid võsa ja tuulemurru abiga kaldusin lõpuks liialt itta Rahkjärve äärde. Korrigeerida teed põhja poole ka eriti ei saanud, sest seal oli päris korralik soo. Valisime laudtee kaudu ringi, keerutamisest tingitud ajakadu oli ca 6 minutit. Edasi tulid 58, 36, siis 49, 35 ja 43. Viimane selle piirkonna punkt oli 34 ja sellega õnnestus meil 5 minutit viga teha. Kuigi see viga jääb korraldaja Heigo südametunnistusele, kes polnud viitsinud punkti õigesse kohta viia: vaatasin enne järve äärde jõudmist nii ja naapidi ning punkt oleks pidanud asuma järve põhjakaldal poolsaare otsas, kuid oli hoopis lõunakaldas. Lohutas veidi see, et ma polnud ainuke, kes sealt punkti otsis.
Edasi läksime vahetusala suunas ning seal suundusime punkti 30 peale, mida otsides õnnestus veel edasi tagasi matkata ja ca 10 minutit viga teha!
Madratsiga saarele ujumine sujus mul hästi, võrreldes teiste samaaegselt sulistajatega liikusin neist ikka veidi kiiremini.
Lõpetasime vahetusala 13.28 ehks siis ca 2,5 tundi rajal olnutena, läbitud oli pea 20 km ja saime kokku 52 punkti. Veaminuteid kogunes ca 20 min, mida oli muidugi veidi liig palju.
Ega jooksus väga paljud rohkem punkte saanudki, sest suundumine idapoolsete punktide poole oli selgelt liig enamusele osalejaist. Kuigi näiteks võistkond SKM suutis 2,5 tunniga läbida ka enamuse idapunktidest.
Esialgne plaan oli minna lääne poolt põhja ja tulla ida poolt tagasi, kuid pärast punkti 24 juures tiigis solberdamist, millest polnud miskit kasu, sest tiik oli juba mudaseks aetud ja maskiga veel all ei näinud ma isegi oma käsi ja kuna 41 punkt tundus nii lähedal olevat, siis võtsime suuna ida poole, lootes, et ehk jõuame siiski kunagi põhja kaarega tagasi.
Punktid 41, 33, tulid kergelt, 39 punkti märkas valvas Anneken, mina oleks mööda põrutanud. Siis 45 punkt ja 56 punktiga soperdasime liiga kiiresti vales suunas, lõpuks kaotasin ca 15 minutit selle otsimisele.
Järgnesid punktid 38, 48, 54. Rattamarsruut kujunes liialt edasi tagasi sõelumiseks ja see polnud kindlasti mitte optimaalseim liikumistee.
Anneken püsis kenasti mul kannul: eriti jõuliselt sõitis ta ülesmäge, veidi arglikult allmäge ja tasase peal kippus mu tuulest maha jääma. Paunküla veehoidla ääres asfaldil üritasin veidi tempot kiiremaks ajada, kuid väga palju ei saanud lisada. Peale 46 oli selge, et üritame ka karjääri punkti 28 võtta ja kerisin tempot ülespoole, eriti peale punkti, kuid Annekenist polnud rohkem võimalik välja pigistada. Igatahes finishi eelsed tõusud võtsin kõik ratta seljas ja teistest mööda kihutades ja kuigi ajaliselt oli veel ca 5 min aega soovisin lõpuajaks saada maksimaalselt parimat.
Lõpetasime 4 h55 minutiga, rattast saime juurde veel 41 punkti, kokku 93 ja 31 koht.
Kokkuvõtteks oleks mul praem orienteerumisvaist ja Annekenil veidi kiirem rattasõit, siis oleksime saanud parema koha. Eriti rattapunktide saak jäi napiks ja seda tegelikult minu kehva plaani pärast. Või õigemini plaani puudumise pärast. Vigadele kulunud ca 35 minutit oleks kindlasti kümmekond punkti juurde andnud. "Oleksid" ei taha mitte lõppeda, kuid loodab sügisseiklusel nende arvu vähendada.


esmaspäev, 22. august 2011

Pilte Norrast

Ruootsi Kuningriigis, Kõik on broo!

Õhtusöök. Laager on nigu seapesa


Kallist vett ei raatsinud poest osta, võtsime kohalikust mägijõest





Sognefjordi ääres õhtustamas




Viimased trollid enne Norra piiri ületamist


Odav õlu, 1,5 eur purk!

Kuiva katuse all. Viimane öö Rootsis

Hommikune matk kujunes 20 km pikkuseks. Puhkus enne teele minekut.

pühapäev, 7. august 2011

Nüüd mingem siit veel koidu eel, on udused, külmad mäed me teel. Tsikliga Norras

Blogi pealkiri viitab Vennaskonna laulule, mille tekst on Tolkieni "Kääbusest". Just see sama laul kõmises vaikselt tsiklimürina taustal kui vallutasime Norra fjorde ja mägesid.

Kuid algas teekond 31.juulil Tallinnast. Tulin just öisest Xdreamist saaremaalt, võistlus ei läinud kõige paremini, maganud olin vaid pool tunnikest praami järjekorras oodates. Kuid praamilt võetud energiajook ja tegemata tööde loetelu hoidis mind siiski liikvel kuni Stockholmi laevani.

Laeval võtsime õhtusöögi ning 2 õlut ja seejärel ärkasin alles hommikul. Aivar oli üleval, luges raamatut, päike oli kõrgel ja kajut oli valge, kuid minu und ei olnud miski häirinud.


Esimene õhtu Rootsis järve ääres
Startisime Rootsi Kuningriigi pealinnast Norra poole, suund oli Oslole ning esimese päeva õhtuks kulgesime peaaegu Norrani, kuid ööbisime Rootsis mingi järvekese ääres, mis asus Eda küla läheduses. Ilm oli soe, õhtu ilus, käisime järves ujumas, tegime söögi ja peagi juba magasime telgis. Ainsaks häirijaks oli läheduses olev raudtee ning öösel tundus, et rong sõidab otse meie telki.


Hommikul tegin veel ujumise ning ajasin Aivari üles. Ei saanud lasta ilusat päeva kaotsi minna. Aivar oli tegelikult öösel palju üleval passinud ja möödasõitvaid ronge lugenud ning alles vastu hommikut magama jäänud. Kuid hoolimatu egoistina ei saanud ma ta põõnamist lubada.


Ületasime Norra piiri ja mööda teed nr 2 ja nr 6 jõudsime Oslosse. Oslost nägime ainult pidevaid tunneleid, linna vist seal polnudki? Kuid ega me suurlinna kaema tulnud, meie tegelik suund oli Atlandi ookeani ja  Norra kuulsate fjordide peale, linnadest oli rannikul esimene Bergen.


Ega me täpselt teadnudki, kus oleks parimad paigad ja käänuliseimad teed, seepärast valisime suuna ning sõitsime Oslost teed E16, seejärel teed nr 7 pidi Bergeni suunas. Loodus läks järjest ilusamaks ja paremaks, tsiklimehe rõõmuks teed käänulisemaks. Enne Eidfjordenit olime ca 1000 m kõrgusel platool, mis ongi Norras tüüpiline: iseoomulikud põõsad, madala taimestik, väikesed künkad - sünge loodus, kus saavad elada vaid trollid ja orgid!
Teise õhtu kämping Norras
Kuid parim ootas meid laskumisel Eidfjordi äärde. Siis tulid esimesed kosed, madalad pilved mägede vahel, veelgi käänulisemad teed koos serpentiinidega ja ümberringi järsud kaljumäed. Veelgi süngem! Ja veelgi rohkem orkide kodumaa! Kui seal kuskilt mingi draakon oleks välja ilmunud ja mõne liikuva auto ära söönud, siis oleks see suht loomulik tundunud. Sellises kohas peabki nii olema. Ja vennaskonna laul sobis väga ümisemiseks:




Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
 
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev või öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võitis hool.

.....  
All orus kumises häirekell,

kõik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh õud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
 
Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.

Ainus miinus Norra puhul olid tunnelid, mis on reeglina tumedate seintega, märjad, tee on must ja märg ning kogu valgus neeldub koheselt draakoni kõhtu! Sõidad tunde järgi hoides ühte tee serva, mida mingil moel ikka näed. Hea on kui ees keegi liigub, siis on tema tagumised tuled näha. Natuke liiga ekstreemne tsikliga sõitmiseks!

Ööbisime enne Eidfjordi kämpingus, hommikul sõistime praamiga üle Buraviku külla ja jätkasime teekonda Bergenisse.

Ka Bergeni linna koosnes enamiskus tunnelitest, mida läbisime, et jõuda Atlandi ookeanini. Selleks võtsime suuna Stora saarele. Atlant nähtud, liikusime põhja suunas Sognefjordi poole. Sognefjord on Norra pikim, ca 200 km pikk. Edasiliikumise kiirus polnud just eriti nobe, seda tiheda liikluse, käänuliste teede ja ka meie peatuste tõttu. Õhtuks olime Vangsnesis, ilm oli päeva lõpuks ära pööranud, sadas pidevat vihma ja kuigi esimene plaan oli fjord ületada, siis loobusime sellest ning  jäime kohalikku kämpingusse ööbima.
Hommikul olime praami peal, enne seda sai veel pilet ostetud ja müüjaks oli ehtsalt kena viikingite tütar. Nüüd juba jagus silmi peale looduse ka inimeste vaatamiseks!
Suundusime mööda teed nr 55 läbi Jotunheimeni rahvuspargi kirdesse. Loodus läks järjest ilusamaks ja vastas enam "Sõrmuste isanda" filmile.  Teed olid kitsad, autod pidid vahel seisma jääma, et teisi läbi lasta. Kuid seal sõitis ka autobusse ja muidugi lugematul hulgal autokaravane, igatahes hakkama nad said.

Kahjuks läks ilm järjest enam vihmasemaks, vihmakombe oli juba kogu aeg seljas, õnneks siiski ei valanud pidevalt. Läbisime ka tee nr 27 läbi Rondane rahvuspargi ning Telneset lähedal jäime kohalikku metsa ööbima. Vihma valas igatahes öö läbi, kuid mind see eriti ei häirinud. Õnneks saime hommikusöögi kuivalt tehtud ja suundusime Drevsjo poole, et Rootsi piir ületada.

Võrreldes rahvusparkidega oli loodus ikka "lahja": tavalised järvekesed ja normaalsed teed. Kah muidu ilus, kuid mitte kuidagi võrreldav lääne Norras nähtuga.

Rootsis tahtsime ööbida Mora lähedal ning siis koos veidi matkata, kuid lõpuks läks ikkagi aeg käest, kogu õhtu pooliku valas juba lausvihma. Leidsime ühe kämpingu ning seekorda võtsime ööbimiseks majakese, et end veidigi kuivatada.
Kuid hommik oli ilus, tõusin veid varem ning läksin tutvuma kohalike matkaradadega, plaan oli teha ca 10 km jooksu. Algus oli hää, rada oli viitadega tähistatud ning tõusin kohaliku Munamäe otsa, ca 450 m merepinnast. Alla tulles ei osanud enam õiget teed valida, tagasi ka ei tahtnud minna, tähistused olid vaid nooled, kuid puudus koha nimi, kuhu tee viib. Päikse ja tunde järgi suundusin siiski liig suurele ringile ja kujunes 2 tunnine ning 20 km jooks. Liig palju hommiku jaoks ilma söögi ja joogita!

Sile tee ja sile järv Rootsis
Kuid oli laupäev ning viimased 250 km sõita Stockholmini, et pääseda laevale ja lõpuks koju.

Norras on enamus teid maksulised, kuid mootorrattad on sest vabastatud. Elu on siiski tunduvalt kallim kui meil. Kütus maksab ca 1,8 EUR/l, õlle eest maksime korra ka 3,5 eur/per pool liitrit, kuid viimasel Norra päeval leidsime ka ca 1,5 EUR/per 0,33 l täiesti korraliku õlu.
Lõunastasime tavaliselt tanklates, kus kerge eine maksis ca 10 eur. Kämpingus telgi koht maksab ca 18 eur, kuid telkida võib ka lihtsalt vabas looduses. Kui tahaks kämpingus majakest võtta, siis tuleb ca 50 euri välja käia. Sõitsime läbi 2600 km ja reisiga võib väga rahule jääda.
Edasipidiseks: Norras oleks veel avastamist, kuid siis tuleb võtta kohe suund sihtpunkti ning täisgaasiga sinna kohale vurada, tiirutada sihtpunktis ja tagasi jääle mööda suuri ja kiireid teid.