Selle aasta Libahundi jooksule kauplesin nii Kalmetit kui ka Annekeni, kuid mõlemad passisid viidates tüdimusele. Õnneks soostus Lauri Lahtmäe mind tiimi võtma ning laupäeval olimegi stardis.
Alustasime raja planeeringuga, erinevaid variante kaaludes otsustasime suunduda ida poole, tagasi tulla keskelt ning siis teha veel väiksem kaar läände. Üritasime mingil moel sättida kasulikuks ka stardi juures olevat lisaülesannet, mille eest sai kella 12-16.00 9 punkti ja muudel aegadel vaid 4 punkti. Selleks mõtlesimegi jätta lõppu sellise lääne kaare, kuid tegelikkuses me seda varianti ei realiseerinud.
Start antud ning algatuseks oli meil viktoriin mitmete küsimustega peamiselt loomadest, kui ka geograafiast. Siin näitas Lauri oma taset ning ladus kiiresti kõik vastused ritta. Minul jäi vaid punktid kokku lugeda ning suundusimegi esimest märget tegema, seda suhteliselt esimeste seas. Kahjuks viktoriinist me punkte ei saanu, sest vale oli meil kindlasti maakera maismaa pindala, mis on tegelikult 150 mil. km2, kuid meie panime 5100 mil km2. Selle tarkuse olen nüüd tagantjärele internetist välja kaevanud.
Järgnes punkt 31, siis 85 koos punktide lugemise lisaülesandega. Siis punktid 55, 65, 45. Enamuses üritasime piki teid joosta, et end mitte liigselt koormata võsas sebimisega.
Punktide 53 ja 61 ümbrus kubises jahimeestest, kes valmistusid ajujahiks. Kerge hirm tekkis küll, kui uskuda jahimeeste joogiharjumusi ning võimalust, et me isegi võime neile märklauaks sattuda. Õnneks midagi säärast ei juhtunud.
Peale 48 punkti läksime vallutama Linajärve sood, mis oli küll vesine, kuid siiski joostav. Lauri näitas suurepäraselt oma oskusi ning juhtis meid otse 62 punkti juurde.. Siis tekkis väike mõtlemise koht, sest aega oli kulunud pea 1,5 tundi. Mina panin ette suunduda otse 51 ja jätta 37 välja, kuid kapten Lauri tegi otsuse minna 37-43-38 ja nii sai ka tehtud.
Peale 52 punkti 46 suundudes tegime ka praktiliselt ainsa vea, kui jooksime punktist 20 meetri kaugusel mööda, sest veidi eemal sebisid ringi paar meest ning tundus, et punkt on just seal. Viga oli 2 minutit, mis pole just eriti suur.
Punkt 92 oli nagu arvatud kanuutamine. Jõudsime sinna veel enne masside saabumist ning pääsesime kohe vette. Aega kulus paadisõidule 18 minutit. Õnneks oli see järvenurgake rahulik ja tuult praktiliselt polnudki tunda.
Seejärel võtsime järveäärsed punktid ning peale 63 suundusime 83-sse. Kärutamise lisaülesanne oli tegelikult lihtne, kuid aega kulus hakatuseks käru ootamisele ja hiljem teiste järel loksumisele. Kokku kulutasime lisaülesandele 8 minutit, millest pool oli vähemalt ooteaeg.
Mu enesetunne polnud peale 3,5 tundi just kõige parem, kõhus oli tunda pisteid, väsimust tuli peale, kuid kulgesin Lauri tuules "autopiloodiga" ja ca tunnikese pärast olin juba taastunud.
Punktis 44 ootasime veejagajat pudelitega, kuid tegelikult oli tegu loodusliku veega nagu legendist hiljem lugesime. Sealt piki sihti punkti 64, siis piki sood punkti 84. Sealne soo oli märjem kui kui Linajärve oma, kuid samas polnud ka mitte miskit hullu. Punktis 84 tassisime ämbrit, mis oli lihtne ülesanne, vähemalt meile. Kuid kahju oli lühematest tüdrukutest, kes nägid tõsist vaeva veepange venitamisega.
Punkti 42 saime keldrist kätte, punkti 60 suundusime piki kraavi, mille kõrval oli suht korralik rada. Metsas oli Lauri eksimatu ja suundus otse vallikraavi juurde.
Punkti 54 minekus oli veidi ebakindlust, kuid ka siin saime punkti suht kiirelt kätte.
Punktidega 56 ja 47 polnud probleeme ning selleks hetkeks oli kulunud aega 4,5 tundi ja suundumine tagasi stardi juurde lisaülesannet tegema ei tulnud enam arutlusele, läksime punkti 33 ning siis karjääri 81.
Suusatamine või tegelikult küll astumine laudadega piki liivanõlva üles, tuli meil ka kiirelt välja, samas lõpetas ka minu GPS tegevuse, aega oli kulunud 4 h ja 50 min, ning kilomeetreid täpselt 40. Kiirus oli meil täitsa OK, sest km aeg tuli 7.11 min/km, milles olid ka kanuu ja muud lisaülesanded.
Edasised punktid olid pidevalt otsustamise all, kas võtta või jätta, aega oli ca 1 tund ja tegelikkuses oleks jõudnud need kõik ära noppida. Kuid võtsime 66, 22, 23, 24 ja 30.
Lõpp kujunes Lauril veidi raskeks, kuna jalg kiskus krampi ja liikumine muutus aeglaseks, kuid viimasesse lisaülesandesse jõudsime ca 5.45. Mina tegin lisaülesande, mis oli suht lihtne jooksutamine ning olimegi finishis.
Aega kulus 5 tundi 48 min ja tulemuseks oli üldjärjestuses 2.koht, kaotus esimestele vaid 2 punkti.
Oleksid. Nagu alati on tagantjärgi hää tark olla. Võtmata jäi 4 punkti: 25, 41, 35 ja 36. Neist 25 oleks võinud lõpus kindlasti sisse joosta. 41 punkti me vist kumbki lõpus ei märganud ja ega selle võtmine poleks ka nii kerge olnud, sest punkt asus suht eraldi teistest. Kuid üks variant oleks võinud olla järjekord 81-41-66-24-23-30. Kas ka ajaliselt oleks jõudnud on küsitav, kuid finishis üle jäänud 10 minutit oleks võimaldanud ca 1,5 km jooksu ja lisaots 41 punktis oli ca 1,4 km. Ka peale 33 oleks võinud 25 minna alles siis 81, kuid selle 2 punktiga oleksime saanud võitjatega sama summa, kuid kindlasti kehvema aja.
Võitjad tegid peaaegu sama marsruudi, mis meiegi, kuid vahe oli alguses, kui peale 65 võtsid nemad 56. punkti, kusjuures meie läksime otse 45. punkti. Planeeringu poolest võiks meie marsruuti paremaks pidada, sest punkti 47 oli meil aega kulunud 4h33m ja võitjatel 4h35m. Otsest võrdlust on muidugi raske teha, sest võitjate üksikud etapiajad paistsid olevat enamuses veidi kiiremad kui meil, samuti ka näiteks käru lisaülesande peale kulus neil 3 min vähem aega, see oli aeg, mis meil ootamisele kulus. Kuid tõenäoliselt mõningate üksikute vigadega abiga olid nad 81 punkti lisaülesande lõpus meist veel 2 minutit maas. Ja lõpuponnistusega tegid nad meist 2 punkti rohkem ja võtsid ka edumaa kinni.
esmaspäev, 24. oktoober 2011
teisipäev, 4. oktoober 2011
Igal lollil oma lõbu. Karepa rogain
Teema pealkiri tuleneb mu vestlusest abikaasaga, kelle jaoks 8 tundi metsas ringijooksvad inimesed ei ole normaalsed. Kuid kui käiakse 2 korda päevas tennist mängimas, kas see on siis normaalne? Kusjuures mitte 2 mUSD auhinnafondiga Tokio turniiril piskut taskuraha teenimas, vaid kodusel Tere väljakul ja ise peab veel mängimise eest maksmagi. Ja mitte vähe raha ei küsita platsi kasutamise eest. Niipalju sissejuhatuseks ebanormaalsete inimeste, rogainijate, maailma. Ja kui aus olla, siis ega nad ju normaalsed polegi, kuid mulle nad meeldivad ja ise kuulun ka nende sekka.
Seekordne TA OK Rogain toimus Põhja Eestis, Karepal. Järjekordselt tuli tõdeda Lauri Lepiku poolt korraldatud võistluse suurepärast organiseerimist. Põhjalik ettevalmistus ja teavitus raja olukorrast, väga täpne kaart, mis ei kulunud ega lagunenud võistluse jooksul, piisav info alguse, lõpu, parkimise ja kõige muu vajaliku kohta. Mõni inimene ongi põhjalik oma tegemistes ja teised saavad kõike pakutavat täiega nautida. Ega ilmaasjata pole TA OK rogain kujunenud O rahva suurürituseks, arvan, et kindlasti on peamine "süü" heas korralduses, mida teised analoogsete ürituste tegijad ei suuda (ei oska) nii detailides pakkuda.
Kuigi korraldaja hoiatas tuulemurru ja raiesmike eest, siis ületas nähtu ja kogetu ikkagi minu taluvuse piiri. Eestimaal on metsa ikka rohkem kui vaja, ega muidu saaks seda igale poole mädanema jätta. Mida need pagana metsamehed teevad? Korjavad ära vaid parima puu ja kõik muu jääb risti rästi metsa vedelema?
Aitab kiitusest ja laitusest, veidi ka võistlusest. Juba traditsiooniliselt oli mu kaaslaseks Anneken ning arvestades meie Tallinna maratoni aegasid, võtsime võistkonnale ka vastava nime, "Loomaaed".
Planeerisin jooksu kiiruseks ca 7-8 km/h, seega ca 1,6 - 2 meetrit kaardil. Kiire käega sai pea kõik punktid planeeringusse, kuigi oli ka selge, et reaalsuses kõike ei suuda. Kuid alustasime ida poolt ning vastavalt jõudlusele oleksime lääne poolt teinud õigel hetkel kärpeid.
Algus sujus kenasti. Liikusime väiksema seltskonnaga, kuhu kuulusid ka naiste võitja võistkond, punktidesse 29, 27, 49. Kuna oli enamuses rajakeste ja teede peal jooks, siis kilomeetri ajad oli ca 5 min/km, mis oli paljulubav algus! Enne 39 punkti olid liidernaised meist ca 100 meetriga eest ja jooksid punktist hooga mööda. Imestasin küll, et ei tea kuhu, kuid minu vaist seekord ei petnud ja võtsime 39 punkti esimestena.
Edasi tulid punktid 58, 38, seejärel 48, mida ei olnudki. Rahvast oli aga punkti kohas ohtralt ja see lisas kindlust, et olime ikka õiges kohas. Vahepealsed metsas ja raiesmikel liikumised olid meie kiirust alla kiskunud ning liidernaised said meid 28 punktis kätte.
Punktid 37, 59, 47 tulid kergemalt, kuid otseminek 36 punkti kujunes raskeks: edela asemel kaldusime rohkem läände, sest maastik oli ikka jube kehva. Ega mulle endalegi tuulemurd ja raiesmikud meeldi, kuid veel vähem talub neid Anneken. Liikumiskiirus oli oodatust tunduvalt väiksem ja üritasin tulevikus hoida ennast rohkem tee peale. Idapoolsetest punktidest võtsime ära kõik, välja arvatud 26. Kui ületasime jõe, oli aega kulunud 5 tundi ning mõtlesin, kust kohast lõiget teha. Punktide tihedus oli põhjas suht suur ning enne finishit oleks seal tegevust jätkunud, samas tahtsin ka läänest paari priskemat punkti haarata.
Kui olime punktis 43, oli aega veel 2 tundi ning arvestasin ikkagi 20 cm/tunni peale ja võtsin suuna läände. 6 tundi ja 8 minutit peale starti lõpetas GPS patarei oma töö, selleks ajaks oli meil läbitud 44 km. Punkt 34 oli lihtne, liikusime vaid mööda teid. Punkti 53 saime ka kergelt kätte, sest väike teerada viis otse kohale, kuigi vahepeal oli mult kahtlusi, kas punkt mitte kuskil kõrkjates ei asu.
Peale neid punkte punusime 32 suunas. Oli juba selge, et põhjapoolseid tihedat punktisaaki ei jõua korjata. Peale 32 võtsime veel 50 ja 40, jooksutempo oli täiega üleval. Anneken, kes paar tundi tagasi oli väga väsinud, ei näidanud enam mingeid väsimuse märke ja tegi tempot. Suure tempoga ajasin hobuste kopli (keeluala) juures teeotsad segamini ning idasuuna asemel jooksime hakatuseks lõuna poole. Sinna need paar liigset minutit kulusidki, mis meil üle 8 tunni läks!
Kahju, et GPS ei töödanud, kuid arvan, et lõputempo oli kindlasti alla 5 min/km. Igatahes olin omadega parajalt läbi, kirusin lõpus tehtud viga ning mõtlesin, et on mul ikka vaja ennast siin tühjaks joosta, kuhu jääb siis nauding!
Kuid ega sportlase vaim taha alla anda ning tund peale finishit mõtlesin juba järgmise aasta rogaini peale ja tehtavale vigade parandusele. See aasta ei tulnud mingeid suuri orienteerumisvigu, olid kergemad komistamised mõnedes punktides, kuid planeerimine raja lõpu osas oleks pidanud täpsem olema: selle asemel, et läänest suurem punkt tuua, oleks pidanud pigem põhjas väiksemaid noppima ja tulemus oleks tulnud parem.
Lõpptulemuseks jäi 98 punkti ja platseerusime 45 kohale, igatahes paremini kui mullu!
Seekordne TA OK Rogain toimus Põhja Eestis, Karepal. Järjekordselt tuli tõdeda Lauri Lepiku poolt korraldatud võistluse suurepärast organiseerimist. Põhjalik ettevalmistus ja teavitus raja olukorrast, väga täpne kaart, mis ei kulunud ega lagunenud võistluse jooksul, piisav info alguse, lõpu, parkimise ja kõige muu vajaliku kohta. Mõni inimene ongi põhjalik oma tegemistes ja teised saavad kõike pakutavat täiega nautida. Ega ilmaasjata pole TA OK rogain kujunenud O rahva suurürituseks, arvan, et kindlasti on peamine "süü" heas korralduses, mida teised analoogsete ürituste tegijad ei suuda (ei oska) nii detailides pakkuda.
Kuigi korraldaja hoiatas tuulemurru ja raiesmike eest, siis ületas nähtu ja kogetu ikkagi minu taluvuse piiri. Eestimaal on metsa ikka rohkem kui vaja, ega muidu saaks seda igale poole mädanema jätta. Mida need pagana metsamehed teevad? Korjavad ära vaid parima puu ja kõik muu jääb risti rästi metsa vedelema?
Aitab kiitusest ja laitusest, veidi ka võistlusest. Juba traditsiooniliselt oli mu kaaslaseks Anneken ning arvestades meie Tallinna maratoni aegasid, võtsime võistkonnale ka vastava nime, "Loomaaed".
Planeerisin jooksu kiiruseks ca 7-8 km/h, seega ca 1,6 - 2 meetrit kaardil. Kiire käega sai pea kõik punktid planeeringusse, kuigi oli ka selge, et reaalsuses kõike ei suuda. Kuid alustasime ida poolt ning vastavalt jõudlusele oleksime lääne poolt teinud õigel hetkel kärpeid.
Algus sujus kenasti. Liikusime väiksema seltskonnaga, kuhu kuulusid ka naiste võitja võistkond, punktidesse 29, 27, 49. Kuna oli enamuses rajakeste ja teede peal jooks, siis kilomeetri ajad oli ca 5 min/km, mis oli paljulubav algus! Enne 39 punkti olid liidernaised meist ca 100 meetriga eest ja jooksid punktist hooga mööda. Imestasin küll, et ei tea kuhu, kuid minu vaist seekord ei petnud ja võtsime 39 punkti esimestena.
Edasi tulid punktid 58, 38, seejärel 48, mida ei olnudki. Rahvast oli aga punkti kohas ohtralt ja see lisas kindlust, et olime ikka õiges kohas. Vahepealsed metsas ja raiesmikel liikumised olid meie kiirust alla kiskunud ning liidernaised said meid 28 punktis kätte.
Punktid 37, 59, 47 tulid kergemalt, kuid otseminek 36 punkti kujunes raskeks: edela asemel kaldusime rohkem läände, sest maastik oli ikka jube kehva. Ega mulle endalegi tuulemurd ja raiesmikud meeldi, kuid veel vähem talub neid Anneken. Liikumiskiirus oli oodatust tunduvalt väiksem ja üritasin tulevikus hoida ennast rohkem tee peale. Idapoolsetest punktidest võtsime ära kõik, välja arvatud 26. Kui ületasime jõe, oli aega kulunud 5 tundi ning mõtlesin, kust kohast lõiget teha. Punktide tihedus oli põhjas suht suur ning enne finishit oleks seal tegevust jätkunud, samas tahtsin ka läänest paari priskemat punkti haarata.
Kui olime punktis 43, oli aega veel 2 tundi ning arvestasin ikkagi 20 cm/tunni peale ja võtsin suuna läände. 6 tundi ja 8 minutit peale starti lõpetas GPS patarei oma töö, selleks ajaks oli meil läbitud 44 km. Punkt 34 oli lihtne, liikusime vaid mööda teid. Punkti 53 saime ka kergelt kätte, sest väike teerada viis otse kohale, kuigi vahepeal oli mult kahtlusi, kas punkt mitte kuskil kõrkjates ei asu.
Peale neid punkte punusime 32 suunas. Oli juba selge, et põhjapoolseid tihedat punktisaaki ei jõua korjata. Peale 32 võtsime veel 50 ja 40, jooksutempo oli täiega üleval. Anneken, kes paar tundi tagasi oli väga väsinud, ei näidanud enam mingeid väsimuse märke ja tegi tempot. Suure tempoga ajasin hobuste kopli (keeluala) juures teeotsad segamini ning idasuuna asemel jooksime hakatuseks lõuna poole. Sinna need paar liigset minutit kulusidki, mis meil üle 8 tunni läks!
Kahju, et GPS ei töödanud, kuid arvan, et lõputempo oli kindlasti alla 5 min/km. Igatahes olin omadega parajalt läbi, kirusin lõpus tehtud viga ning mõtlesin, et on mul ikka vaja ennast siin tühjaks joosta, kuhu jääb siis nauding!
Kuid ega sportlase vaim taha alla anda ning tund peale finishit mõtlesin juba järgmise aasta rogaini peale ja tehtavale vigade parandusele. See aasta ei tulnud mingeid suuri orienteerumisvigu, olid kergemad komistamised mõnedes punktides, kuid planeerimine raja lõpu osas oleks pidanud täpsem olema: selle asemel, et läänest suurem punkt tuua, oleks pidanud pigem põhjas väiksemaid noppima ja tulemus oleks tulnud parem.
Lõpptulemuseks jäi 98 punkti ja platseerusime 45 kohale, igatahes paremini kui mullu!
Tellimine:
Postitused (Atom)