Teisipäev, 26. juuni 2012

Võidupüha & Võsa & Voose & Vihm


Pealkirjas on neli  “v” tähega algavat sõna, mõni“v”-ga algav ja inglise keelne "f"-ga algav sõna sobiks sinna ritta veelgi , kuid siis kisuks juba avalikuks ropendamiseks.
Kuid  võsa, Voose, vihmgi annavad koos paraja roppuse välja. Igatahes metsavahel joostes tundus see vägagi nii olevat ja vaikselt ning pidevalt sai kokkuvõtvaid vandesõnu pidevalt poetatud. Jutt on siis jaanilaupäevasest 100 KP jooksust, mis oli ühtlasi ka Tallinna orienteerumisnädala finaalüritus, rahvusvaheline isegi.
Võidupüha on ainuke ilus sõna ses kombinatsioonis, kompenseerimaks teisi koledaid sõnu.
Kuid algusest: O nädal algas mulle esmaspäeval Botaanikaaia sprindiga. Koduaia tagune maa, mida ma tegelikult küll kunagi kaart käes joosknud polnud.  Iseenesest lihtne rada, kuid mulle on alati algus raske: ei suuda end panna maastikule õiges mastaabis ja objektid tunduvad harjumatud. Peale kolme esimese punkti kobistamist läks edaspidine siiski lobedalt ja ilma vigadeta.
Teisipäeval oli päevak Keila Joal, millele järgnes saun Kalmeti pool. Kah täitsa normaalne jooks, kuid mõned kobistamised ikka tulevad sekka.
Kolmapäevase Vanalinna jooksu jätsin vahele, sest ei meeldi higisena liduda turistide hulgas, kes vahivad meid nagu loomaia külastajad mingeid imeloomi.
Neljapäevak oli Kodasool, mis jäi just ette minu tagasiteele Tabiverest. Jooks tuli välja keskmiselt, maastik on seal kohati päris ilus, eriti künklik männimets, kus alusmetsa pole ja nähtavus on väga hea.
Ja siis laupäeval põhisündmus: 100 KP jooks Voosel.  Olin eelmine aasta seal jooksnud ja teadsin, mis maastikuga on tegu. Sisimas lootsin, et päkapikud on vahepeal metsaaluse puhtaks teinud, kuid asjata: muinasjuttude aeg on ümber. Vastupidi, tundus, et inimkäsi oli seal veel mingit võsa langetanud ning see tegi maastiku veel ropumaks: risti rästi mahalangetatud käsivarrejämedused puud koos kuusevõsa ning järskude nõlvadega andsid hea kombinatsiooni. Ja muidugi vihm, mis lisas libedust ja pimedust metsa vahele.
Mõtlesin sisimas, et kui mõni tavainimene näeks neid orienteerujaid seal siblimas, siis ta kutsuks küll kohale hulluarstid, et segased tüübid metsast välja tuua enne kui nad endeid vigastavad. Kuid seal ju ei käi tavainimesi. Sest mis kutsuks tavainimest sellisesse võssa liikuma? Ilusad naised või siis raha eest ainult. Ilusaid naisi oli küll, kuid polnud neid kellegil aega kaeda, sest nagu sa kõrvale vahtisid, nii kaotasid oma kindla koha kaardi peal ja ilma selgete märkideta on ses võpsikus kaardil paikapanemine vääga raske. Vähemalt mulle. Seega naisi ei vaadanud, vaid orienteerusin.
Kuid Võidupäeva hommik algas juba Tallinnas tiba raskelt, kui vedasin hommikul naisega vägikaigast kohvimasina asukoha üle, mis minu arust on köögis täiesti vales paigas, logistiliselt keeruka juurdepääsuga.  Väike tüli keerutati muidugi suuremaks, sest naisele ei meeldinud mõte minu metsa minekust ja tagasitulemisest kusagil peale lõunat, sest siis oleks jäänud liig hilja peale jaaniõhtuks Pärnu minek ja üldse osatakse vahel mitte millestki päris suur jagelemine üles puhuda, naistele on see omadus looduse poolt geenidesse istutatud.  Kuid kogenud abielumehena ei lasknud ma muidugi ennast mõjutada, vaid sõitsin minema. Kahjuks unustasin maha oma pikkade varukatega jooksusärgi, mille tulemusena mööda kuusevõpsikut joostes on nüüd käevarred kõik kriibitud.
Igatahes oli stardihetkel 12 kraadi sooja ja sadas lausvihma, väga sobilik ilm Voose maastikule ja muidugi rahvusvahelise O nädala finaalile. Jooks hakkas ja algus sujus isegi enam vähem, kuigi kohe pandi meid kõige hullemasse tihnikusse kõige järsemate nõlvade peale. Nagu ikka, võttis veidi aega harjumiseks, kuid vaikselt liikudes korjasin punkte.  Vahepeal tundus, et mõni tihnik on isegi kaardi järgi orienteerutav, kuid siis jälle tuli koperdamisi ja seisakuid. 
Lohutas see, et ma polnud ainus ullike, kes vahel aru ei saanud, kus on ja kuhu liikuda. Ikka päris tihti trehvasin teisigi, kes uurisid arusaamatul pilgul kaarti ja vaatasid mind teraselt, et veenduda, kas ma olen oskaja. Selle peale tegin ma muidugi targa ning enesekindla näo ja kiirendasin kindlalt sammu, et mitte lollina näida.
Kuid võsas kohtas ka tegelikke oskajaid, mõni liikus väga kiiresti ja nagu tulemustest näha tehti minu klassi rada alla 2 tunni läbi.  Ma ise mingit jooksu väga ei teinudki, sest vähegi kiirem liikumine ajsa mind kaardi pealt minema ja pigem hoidsin tasast ja kindlat suunda, vahel jooksin mõne järsema nõlva, et veidigi sooja saada. Kui aju töötas raginal ning soojendas sellega ka ülejäänud keha, üritades kribukirjas kaarti tegelikkusega kokku viia, mis enamuse ajast hästi ei õnnestunud, kuid vahetevahel siiski tundus reaalsus olevat samasugune nagu paberil kujutatu.
Ca poolel distantsil õnnestus koperdada maas lebava kuuserondi otsa nii, et vasakusse reide tungis sõrmejämedune oks sisse. Kuradi valus oli ja tundus, et isegi peaks vist lõpetama, kuid külm ilm koos vihmaga leevendas valu ja vakselt liikusin edasi. Hiljem kui püksid jalast võtsin, siis oli näha koledat halli ja musta uku, mis tumedat verd välja ajas. Õnneks siiski rohkem lihasehaav, ei midagi hullu.
Orienteerumine sujus suht normaalselt, vaadates ka oma teekonda Google mapis on näha, et ega ma mingeid suuri kaari juurde joosknudki, väkesi koperdamisi oli muidugi küllaga. Suurem segadus oli läbijooksuga finishi juurest, kus oli paar suht lihtsat punkti ja ma olin võsaga juba kodunenud ning selline normaalsem mets tundus liig veider olevat. Mind häiris ka osaline läbijooksu raja tähistus lintidega, ei saanud aru, kas ma pean neid järgima või ise rada ostima, pole lihtsalt sellistel võistlustel jooksnud.
Eelviimane raja osa oli reljeefkaart, mis algul sujus, kuid punktiga 62 jooksin end täiesti umbe. Vaadates GPSi rada olen liikusin liigselt palju edasi läände ning jõudsin mingi augu servale, mis kulgese kagu loode suunas ja mida kaardi pealt üles ei leidnud. Mõni aeg seal siiberdades tundus, et olen totaalselt eksinud ja ega ei näinud ka kedagi rohkem ringi liikumas. Paisitis, et olen viimane mohhikaanlane   selles kuardima võsas. Siis, 8 punkti enne lõppu, lõin käega, kirusin kõiki ja võtsin suuna lõuna poole, kus pidi asuma finishi ala. Tuli ikka tükk aega enne liikuda, kui jõudsin mingi teeni, mis mind tsivilisatsiooni tagasi tõi. Aega kulutasin ca 2 h 45 min, läbisin ca 13 km. Kiirus on ikka olematu. Tagantjärgi vaadates aeg polnudki kõige hullem, päris keskmine minu vanuseklassis, katkestasin 6. Kohalt.
Ja lohutuseks: mõned inimesed (või kuidas neid oleks paslik ikka nimetada), olid üle 6 tunni selles võsas! Superkannatus ja moraalne ettevalmistus, füüsist pole sellise katsumuse juures vajagi.
Kuid see sport on ikka haigus: kas lähen järgmisel aastal jälle? Muidugi, ma pean ju kunagi ka parema koha saama!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar