Neljapäev, 22. august 2013

Puhkus. Bali saar. Agung vulkaan

Lapsed, taustal Padang Padang rand
Augustisse pikalt ette planeeritud puhkus on veedetud Bali saarel, 2 nädalat mõnusat ekvatoriaalkliimat ja mitte midagi tegemist. Mida puhkuselt tahta: tutvuda kohaliku eluoluga, logeleda mere ääres, veidi sportida, lugeda. Vahel tundub, et tahaks nagu kõike rohkem teha, kuid siis polegi see vist õige puhkus, pigem mingi eesmärgi saavutamine.
Igatahes, ärgates siin Balil, käid basseinis ujumas, sööd homikueinet ja loed raamatut, väljas on juba mõnusalt soe ja teisel nädalal ei tüüta sind ka keegi töö asjus telefoniga - unelmate puhkus!
Algusest. Reis Tallinn- Helsingi - Hong Kong - Bali. Hong Kongis oli 8 tundi vahepeatus, käisime kohalikku suurlinna uudistamas, külastasime Victoris peaki ja ega rohkem jõudnudki. Väljas oli jube palav  ning ega sellises superlinnas miskit muud teha polegi.
Bali. Saar, mis on ca 2 korda suurem kui Saaremaa, kuid seal elab 3,5 miljonit inimest. Uskumatult tihe asustus. Me olime oma villa bronninud saare lõunaosas asuvasse Padang Padang ranna lähistel olevasse Laksmi villasse.
Elamine vastas piltidelt nähtule ja oli väga OK. Villa 2 magamistoaga, lisaks üks voodi elutoaga sama katuse all olevas rõdul. Dussid ja tualetid olid kummagi magamistoa juures, need asusid õues, lisaks väike välibassein ja oma aed. Väga mõnus ja privaatne. Padang Padang rand oli 800 meetri kaugusel, sama moodi kohalik küla oma restode ja minimarketiga. Väikeseks miinuseks oli kohalike koduloomade häälitsemine, mis hakkas hommikuti veidi häirima: kõige rohkem kuked, kes pesitsesid otse meie aia taga ja alusasid kiremisega, millele vastasid teised küla elukad samsuguse lõugamisega ja nii ca 10 min järjest. Väike paus ning siis jälle uuesti. Kuid teise nädala lõpu poole harjus ka sellega.
Lainelauaga
Asukoht saare lõunaosas on ühelt poolt hea, sest inimesi oli siinkandis ikka vähem, kuid teisalt piiras liikumist saare põhja suunas: vahele jäi poolsaare kael, kus asus Denpasari linn miljonite inimestega ning sealt liiklusest läbimurdmine kestis minimaalselt 1,5 tundi. Tegelikult tundus, et kogu Bali saar on üks suur linn, millel polegi lõppu.
Seega eriti põhja poole ei tükkinud, saime aru, et ei viitsi lihtsalt oma puhkuse aega autos või rolleri seljas veeta. Esimene shokk oligi 3.päeval kui sõitsime rolleritega Kuta linna, mis on turistide keskus. Sinna sõit, mis on ca 15 km, kestis üle tunni. Liikluskultuur on olematu, pidev sebimine ja trügimine, kuid samas teistele otsa ka ei sõideta, hoitakse 10 cm pikivahet ja küljeruumi. Tundub jube harjumatu olla pidevalt sellises kitsas alas liikluses, see väsitas, jõuad tagasi villase ja tunned, et oleks nagu mingit rasket tööd teinud.
Kokkuvõtvalt asukohast: saar on väike, kuid tiheda asustusega ning kui soovid ka mujal liikuda, oleks soovitav võtta ööbimine ka teistes piirkondades.

Kultuuri ja eluoluga tutvumine käiski meil üle ühe päeva: päeva rannas ja järgmine päev kuskil ringi vaatamas. Tavaliselt see ringi vaatamine väsitas ja tüütas parajalt ning puhkus rannas koos logelemisega oli lausa kohustuslik.
Ahvimetsas templis. Kohalik massaaz
Badung turg Denpasaris: tüütu ja mõtetu koht. Kujunes pea terve päeva resisiks: taksoga sinna pea 2 tundi ja samapalju tagasi (ca 15 km üks ots), kogu shoppamine on mulle ülikurnav tegevus. Korruste kaupa on müügil hiina rämpsriideid. On ka mõned suveniirid, puunikerdused ja puuviljad, kuid neid on vähem. Millegi pärast kleebib sulle külge mingi kohalik mutt, kes üritab sind saata ja iga müüja juures sult maksimaalset hinda välja petta - täielik jaburdus! Kuid olime juba kogenud ja teades hinnaskaalat sai nii suveniiridel kui ka puuviljadel hinnad paika. Kõige õigem oli kaubelda, öelda oma hind ning kui nõus ei olda, siis minema marssida - tavaliselt siis lepiti minu hinnaga.

Ubud keskus, moneky forest. Asub saare keskel, loetakse Bali kultuurihälliks. See oli tore linnake, puhtam kui teised kohad, igatahes soovitav käia. Lahe koht on ka Monkey Forest, mis on kohe Ubudis, vana tempel, mis on ahve täis.
Templid. neid on igal sammul ja minu arust on nad kõik ühesugused. Käisime esiteks Uluwatu templis, mis asus meie villast 5 km kaugusel, jäime tiba hiljaks ja päike oli just loojumas, midagi erilist seal ei avastanud, kohalikud ahvid varastasid Leenalt prillid ja hüppasid ka mu tütrele pähe prillide järele. Paras seiklus! Kohalik munk aitas ahvilt prillid tagasi saada: loopis talle mune ja kui ahv sai mõlemasse kätte muna, siis lasti prillidel kukkuda, mungale andsin 20000 ühikut kohalikku raha mundade ja abi eest.
Monkey Forest tempel
Besakih tempel. Vist suurim tempel Balil, laiub mäejalamil jube suurel territooriumil, käisin sealt korraks läbi, kuid nagu öeldud, templid on kõik suht sarnased ja kui oled juba ühte näinud, siis teised pole enam nii huvitavad. Tundub, et usk on Balilastel tähtsal kohal, sest väiksemaid templeid ja annetuste tegemist kohtas igal sammul.
Rannad.
Meie kodurand oli Padang Padang beach. Lahe väike rannake kaljude vahel, piisavalt laineid lainelauduritele (sellega Martin tegeles). Ka snorgeldamisvõimalus, nägin mitmeid pisikesi ja ka suuremaid kalu, tõsi küll, mitte nii palju kui Egiptuses. Kuid nägin ära ka pisikese (ca 0,5 m läbimõõduga) rai kala.
Uluwatu beach. Veel väiksem rannake meie küla lähedal, ka lained, kuid vähem ruumi.
Dreamland beach, Balangan beach. Mitte suur rand, liiv ja lained, tasub käia.
Kuta beach. Parim lainelauduritele, sest pole kive, kuid on suured lained.
Jimbaran beach. tiba lahja lainelauduritele, hea ujumiseks.
Nusa Dua beach. Kallite hotellide juures olev idaranniku rand. Hämmastavalt vähe inimesi, liivane, kuid pole laineid. Peale ujumise pole teha miskit. Igav. Kallite hotellide lähedus loob hinnataseme, kus õlu maksab ca 4 eur (tavalises rannas 2 eur), põhisöökide hinnad algasid ca 10 eurist. Liiga vähe kohalikku segudust ja koloriiti.
Sukeldumiskohad olid saare põhjaosas ja hakanud sinna tükkima. Oleks pidanud võtma paar kolm päeva sinna kanti ööbimise ja siis tegelema vaid sukeldumisega. Loobusin seekord sekeldamisest.
Botaanikaaia tempel
Puuviljad. Kahjuks kehvakesed, ei leidnudki üht head turgu, kus saaks osta normaalseid kohalikke puuvilju kohaliku hinnaga. Mangot ostsime supermarketist ja see oli suht toores, Badung turult ostes oli hea kaup, kuid igapäevaselt sinna sõita oleks kujunenud nagu töötegemiseks.
Tarbisime kohalikke banaane, ananassi, papajat ja veel mingeid väiksemaid puuvilju. Võrreldes Taimaaga oli Bali puuviljade poolest kehvem.
Sportimine. Hommikuti käisin jooksmas, sest siis polnud veel nii palava ja samas oli valge. Siiski kippus kella 08.00 paiku juba päike särama ja temperatuur tõusis 30 kraadi lähedale. Joosta tuli tee kõrval, mis oli kitsas, käänuline ja suhteliselt järskude tõusude langustega.
Bali kõrgeima mäetipu vallutamine. Kõrgeim mägi saarel on Agung, 3142 meetrit üle merepinna. Tegu on aktiivse vulkaaniga, mis viimati purskas 1963-64 aastal. Praegu siiski rahulik mäeke. Vaatasin juba enne võimalust sinna ronida, kuid päris kindel polnud, kas ikka viitsin asja ette võtta. Põhjuseks ka see, et kõik pakkumised olid paketina, mis seisnes õhtul kell 23.00 hotellist peale võtmist, mäe jalamile sõitu ning ca kell 01.00 öösel tõusu alustamist, et päikesetõusukuks ca 06.00 kohal olla. Paketi hind ca 85-100 USD. Kujutasin ette, et ei viitsiks seal nii kaua lonkida, vaid teeks treki veidi tempokamalt läbi. Nii saigi 20. augustil üles tõustud kell 04.00 hommikul, võtsin asjad, sõin 2 banaani ja 04.30 hakkasin rolleriga Besakih küla suunas liikuma. Bali liikluse omapära on ka see, et puuduvad enamus suunaviitasid ja kui need ongi, siin suunavad mingi küla peale, mida kaardil lihtsalt pole. Kaarte ostsin Bali kohta 2 tk ja mõlemad olid täielikud jamad: enamus teid oli peale kandmata ja minu arust ka mastaap oli muudetud. Igatahes võis kaarti kasutada rohkem suuna andjana, tee leidmiseks tuli peatuda ja kohalikelt küsida suunda, tavaliselt oli see kindlaim viis edasi liikuda.
Botaanikaaias. Minu puu
Arvasin, et läbin hommikul rolleriga ca 80 km mäe jalamini ca 1,5 tunniga, kuid eksisin: kulus 3 tundi ja 07.35 alustasin Beskih templi juurest mäe suunas liikumist. Mäge ennast näha polnud, sest oli pilvine, kuid võtsin mingi suuna ja üritasin leida tõusvat rada. Kohalikud inimesed olid juba väljas ja korjasid metsast heina ning oksi (vist loomade jaoks), nendelt küsisin ka teed Agungi peale ja kõik noogutasid, et olen õigel rajal. Ega ma ise päris seda uskunudki, et raja üles leian, sest tegu on ikka dzungliga, kus rajakesi on mitmeid, olin valmis ka giidi palkama, kuid seal templi all polnud see kell veel kedagi näha.
Esimsed kilomeetrid oli suhteliselt lauge tõus ja käisin selle kiire kõnniga, ca 12-15 min/km. Vartsi tuli mulle järgi mingi kohalik oma rolleriga (seal oli veel suht sõidetav rajake) ja hakkas uurima, miks ma üksi lähen ja miks mul giidi pole ja miks ma kellelegi midagi maksnud pole. Ütlesin, et võtaks küll giidi, kui see oleks seal kusagil olnud, kuid nüüd ootama jääda ka ei viitsiks. Tahtsin siiski üles jõuda ja valges ka alla tulla. Nii ta mu minema lasi.
Agung mägi Padangist vaadatuna, ca 60 km kaugel
Liikusin edasi ja kohati oli tõus juba järsem, kilomeetri aeg tuli 30-35 min/km, vahel ronisid käte ja jalgadega ülesse. Ca 5 km järel mets hõrened ja muutus lagedamaks, tundus, et tipp pole enam kaugel, kuid tõus oli korralik. Ca 6 km järel muutus rajake kiviseks ja kaljuseks ning 7,5 km järel olin tipus, aega kulus 2 tundi 52 minutit. Kahjuks polnud mul miskit süüa kaasas ja see andis tunda, samuti ka kõrguse muutus, tundsin, et tasakaal on veits häiritud. Tipust veidi allapoole kraatri suunas laskus rajake, kitsas, kahel pool oli suhtelislt järsk kukkumine, lisaks puhus tugev iilidega tuul. Veidike kõndisin seda rada pidi, kuid siis loobusin. Ilm oli kahjuks pilves ja ilusaid pilte ei saanud, iseendast tegin pildi, kuid nii koledat fotot ei hakka üles panema.

Seega pöörasin otsa ümber ja hakkasin laskuma. Alla tuleks oli veel vaevalisem kui ülesse marssimine. Ühe kilomeetri ajaks tuli isegi 51 minutit! Paras ronimine. Isegi mõni tasasem osa, mis tundus lihtsam oli kaetud ümmarguste nagu meie Fibo kivikestega, mis hakkasid jala all veerema. Kukkusin 4-5 korda, õnneks midagi ära ei väänanud. Kuskil üleval otsas valisin veits teise raja, mis suundus rohkem ida poole, kuid kolme tunni pärast olin all.
Tipus mäe serval, tee kraatrini
Võtsin rolleri ja hakkasin liikuma. Migi ristmiku peal peeti mind kinni ja mungarüüs kohalik hakkas pärima, kas mina olin see üksik seikleja, kes mäkke ronis. Ja miks ma piletit ei ostnud ja nii edasi. Ütlesin, et mulle pole midagi enam vaja ning ma ei tahakski kellegagi koos 6 tundi mäkke ronida. Lõpuks leppis sellega, et mult raha ei saa ning lasi minema.

Raha. Kohalik raha on ruupia ja 1 eur eest saab ca 13500 RP d. Seega kulutasime 5 inimesega rohkem kui miljon päevas. Raha saab vahetada erinevates kohtades, parem kurss on linnas, meie küla juures olid kursid kehvemad. On olemas ka lugematu hulk pangaautomaate, seal on kurss veits kehvem ja võetakse 1% vahendustasu, kuid samas võtab vähemaks slöaraha kaasas vedamise probleeme. Kuta linnas üritasime vahetada raha ka veits parema kursiga, kuid kahes kohas olid vahetajad selged petturid: üks üritas veits vähem anda ja teine kõrvaldas osavalt osa loetud rahast enne lõplikku üleandmist. Samas oli olemas ka hulgaliselt ametlikke vahetuspunkte, kus täideti vastav tsekk ja loeti rahad ausalt letile.
GPS träkk mäele ja tagasi

Massaaz. 75000 RP on tund, väga hea hind ja korralik teenus, käisime kõik mitmeid kordi massazisalongis.

Söök jook. Hommikueine tegime ise villas, lõuna ajal sõin tavaliselt kookosemahla ja ka õlle või kaks ning õhtusöögil käisime kohalikus külas erinevates restodes. Keskmine arve oli ca 120 000 per inimene ehk siis ca 9 eur. Ja seda väga hea söögi ja joogi (õlu, värske mahl) eest. Lemmikuks kujunes meil siinne Tai restoran ULU, mida külastasimegi üle päeva.

Täna ca 6 tunni pärast istume autosse js sõidame lennujaama suunas. Kolm Aptteker Melchiori raamatut on loetud.
Aga enne seda veel käiks korraks soojas ookeanis end ujutamas.