Nüüd mingem siit veel koidu eel, on udused, külmad mäed me teel. Tsikliga Norras

Blogi pealkiri viitab Vennaskonna laulule, mille tekst on Tolkieni "Kääbusest". Just see sama laul kõmises vaikselt tsiklimürina taustal kui vallutasime Norra fjorde ja mägesid.

Kuid algas teekond 31.juulil Tallinnast. Tulin just öisest Xdreamist saaremaalt, võistlus ei läinud kõige paremini, maganud olin vaid pool tunnikest praami järjekorras oodates. Kuid praamilt võetud energiajook ja tegemata tööde loetelu hoidis mind siiski liikvel kuni Stockholmi laevani.

Laeval võtsime õhtusöögi ning 2 õlut ja seejärel ärkasin alles hommikul. Aivar oli üleval, luges raamatut, päike oli kõrgel ja kajut oli valge, kuid minu und ei olnud miski häirinud.

Esimene õhtu Rootsis järve ääres

Startisime Rootsi Kuningriigi pealinnast Norra poole, suund oli Oslole ning esimese päeva õhtuks kulgesime peaaegu Norrani, kuid ööbisime Rootsis mingi järvekese ääres, mis asus Eda küla läheduses. Ilm oli soe, õhtu ilus, käisime järves ujumas, tegime söögi ja peagi juba magasime telgis. Ainsaks häirijaks oli läheduses olev raudtee ning öösel tundus, et rong sõidab otse meie telki.


Hommikul tegin veel ujumise ning ajasin Aivari üles. Ei saanud lasta ilusat päeva kaotsi minna. Aivar oli tegelikult öösel palju üleval passinud ja möödasõitvaid ronge lugenud ning alles vastu hommikut magama jäänud. Kuid hoolimatu egoistina ei saanud ma ta põõnamist lubada.


Ületasime Norra piiri ja mööda teed nr 2 ja nr 6 jõudsime Oslosse. Oslost nägime ainult pidevaid tunneleid, linna vist seal polnudki? Kuid ega me suurlinna kaema tulnud, meie tegelik suund oli Atlandi ookeani ja  Norra kuulsate fjordide peale, linnadest oli rannikul esimene Bergen.


Ega me täpselt teadnudki, kus oleks parimad paigad ja käänuliseimad teed, seepärast valisime suuna ning sõitsime Oslost teed E16, seejärel teed nr 7 pidi Bergeni suunas. Loodus läks järjest ilusamaks ja paremaks, tsiklimehe rõõmuks teed käänulisemaks. Enne Eidfjordenit olime ca 1000 m kõrgusel platool, mis ongi Norras tüüpiline: iseoomulikud põõsad, madala taimestik, väikesed künkad - sünge loodus, kus saavad elada vaid trollid ja orgid!

Teise õhtu kämping Norras

Kuid parim ootas meid laskumisel Eidfjordi äärde. Siis tulid esimesed kosed, madalad pilved mägede vahel, veelgi käänulisemad teed koos serpentiinidega ja ümberringi järsud kaljumäed. Veelgi süngem! Ja veelgi rohkem orkide kodumaa! Kui seal kuskilt mingi draakon oleks välja ilmunud ja mõne liikuva auto ära söönud, siis oleks see suht loomulik tundunud. Sellises kohas peabki nii olema. Ja vennaskonna laul sobis väga ümisemiseks:




Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.
 
Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev või öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võitis hool.

.....  
All orus kumises häirekell,

kõik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh õud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.
 
Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus hõim, jäi maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.

Ainus miinus Norra puhul olid tunnelid, mis on reeglina tumedate seintega, märjad, tee on must ja märg ning kogu valgus neeldub koheselt draakoni kõhtu! Sõidad tunde järgi hoides ühte tee serva, mida mingil moel ikka näed. Hea on kui ees keegi liigub, siis on tema tagumised tuled näha. Natuke liiga ekstreemne tsikliga sõitmiseks!

Ööbisime enne Eidfjordi kämpingus, hommikul sõistime praamiga üle Buraviku külla ja jätkasime teekonda Bergenisse.

Ka Bergeni linna koosnes enamiskus tunnelitest, mida läbisime, et jõuda Atlandi ookeanini. Selleks võtsime suuna Stora saarele. Atlant nähtud, liikusime põhja suunas Sognefjordi poole. Sognefjord on Norra pikim, ca 200 km pikk. Edasiliikumise kiirus polnud just eriti nobe, seda tiheda liikluse, käänuliste teede ja ka meie peatuste tõttu. Õhtuks olime Vangsnesis, ilm oli päeva lõpuks ära pööranud, sadas pidevat vihma ja kuigi esimene plaan oli fjord ületada, siis loobusime sellest ning  jäime kohalikku kämpingusse ööbima.

Hommikul olime praami peal, enne seda sai veel pilet ostetud ja müüjaks oli ehtsalt kena viikingite tütar. Nüüd juba jagus silmi peale looduse ka inimeste vaatamiseks!

Suundusime mööda teed nr 55 läbi Jotunheimeni rahvuspargi kirdesse. Loodus läks järjest ilusamaks ja vastas enam "Sõrmuste isanda" filmile.  Teed olid kitsad, autod pidid vahel seisma jääma, et teisi läbi lasta. Kuid seal sõitis ka autobusse ja muidugi lugematul hulgal autokaravane, igatahes hakkama nad said.

Kahjuks läks ilm järjest enam vihmasemaks, vihmakombe oli juba kogu aeg seljas, õnneks siiski ei valanud pidevalt. Läbisime ka tee nr 27 läbi Rondane rahvuspargi ning Telneset lähedal jäime kohalikku metsa ööbima. Vihma valas igatahes öö läbi, kuid mind see eriti ei häirinud. Õnneks saime hommikusöögi kuivalt tehtud ja suundusime Drevsjo poole, et Rootsi piir ületada.

Võrreldes rahvusparkidega oli loodus ikka "lahja": tavalised järvekesed ja normaalsed teed. Kah muidu ilus, kuid mitte kuidagi võrreldav lääne Norras nähtuga.

Rootsis tahtsime ööbida Mora lähedal ning siis koos veidi matkata, kuid lõpuks läks ikkagi aeg käest, kogu õhtu pooliku valas juba lausvihma. Leidsime ühe kämpingu ning seekorda võtsime ööbimiseks majakese, et end veidigi kuivatada.
Kuid hommik oli ilus, tõusin veid varem ning läksin tutvuma kohalike matkaradadega, plaan oli teha ca 10 km jooksu. Algus oli hää, rada oli viitadega tähistatud ning tõusin kohaliku Munamäe otsa, ca 450 m merepinnast. Alla tulles ei osanud enam õiget teed valida, tagasi ka ei tahtnud minna, tähistused olid vaid nooled, kuid puudus koha nimi, kuhu tee viib. Päikse ja tunde järgi suundusin siiski liig suurele ringile ja kujunes 2 tunnine ning 20 km jooks. Liig palju hommiku jaoks ilma söögi ja joogita!

Sile tee ja sile järv Rootsis

Kuid oli laupäev ning viimased 250 km sõita Stockholmini, et pääseda laevale ja lõpuks koju.

Norras on enamus teid maksulised, kuid mootorrattad on sest vabastatud. Elu on siiski tunduvalt kallim kui meil. Kütus maksab ca 1,8 EUR/l, õlle eest maksime korra ka 3,5 eur/per pool liitrit, kuid viimasel Norra päeval leidsime ka ca 1,5 EUR/per 0,33 l täiesti korraliku õlu.
Lõunastasime tavaliselt tanklates, kus kerge eine maksis ca 10 eur. Kämpingus telgi koht maksab ca 18 eur, kuid telkida võib ka lihtsalt vabas looduses. Kui tahaks kämpingus majakest võtta, siis tuleb ca 50 euri välja käia. Sõitsime läbi 2600 km ja reisiga võib väga rahule jääda.
Edasipidiseks: Norras oleks veel avastamist, kuid siis tuleb võtta kohe suund sihtpunkti ning täisgaasiga sinna kohale vurada, tiirutada sihtpunktis ja tagasi jääle mööda suuri ja kiireid teid.