Und Ischgl

Kappli küla tänaval, kui armas oli see...

Ja pärast Zermatti järgnes paari nädala pärast Austria Ischgl. Seekord olid organisaatoreiks Rapla mehed ning kogu jõuk koosnes 18 inimesest. Enamus rahvast rändas Alpidesse bussiga, kuid mina ja Ilmar eelistasime lennukit.
Kohalesõit Lufthansaga Tallinnast Munchenisse kulges ladusalt (reisiplaani ei lisatudki tasuta lisamaanudmist Vilniuses!), edasi rongidega Landecki ning sealt bussiga Kappli. Kappl oligi küla, kus me ööbisime, sealt jäi Ischlgini ca 10 min autosõitu.
Iseenesest oli Kappl armas väike külake, kuid kahjuks ei kuulunud ta otseselt Ischgli suusapiirkonda. Igatahes oli mäepiletite ostmisel ca 10% vahe sees, kas asuda Iscghlis, Mathonis või siis näiteks Kapplis. Kuid me ostsime kogu suure suusapiirkonna mäeplietid 9 päevaks, sinna jäid Ischgl, Galtür, Kappl, ja See.
Esimene päev mäel oli meil väikse lumasajuga, kuid siiski talutava nähtavusega. Kerge liikumine ja harjumine mäesuuskadega kuni lõunani ning suht kohe peale lõunat tulime tulema. Seda enam, et sõber Sass väsis igal laskumisel lausa lootusetult ning ei viitsinud teda lõpmatuseni oodata. Mul endal oli paari nädala tagune Zermatti treening jalgades ning isegi pikkadel laskumistel polnud lihastes valusat väsimust.
Järgmised päevad kujunesid kõik superilmadega päikesepäevadeks. Käisime läbi Ischgli ja teiste külade suusamäed, nautisime ilma ja suusatamist, samuti minu jaoks soodsat (omadussõna, mis eeldab võrdlust - praegus siis võrdlus Zermatiga) hinnataset, mis toitude osas oli kuni 3 korda parem. Ja muidugi Austria külalislahkus, millist pole ma mujal kohanud.

Põhitegevuse juures

Ainus, mis Austrais arendamist vajaks on internetiühendus. Ses osas on nad ikka kiviaja alguses ja netiühendust kiputakse müüma nagu mingit lukskaupa. Vahepeal mõtlesin juba, et peaks hankima mingi mobiilivõrgu neti, kuid see plaan jäigi katki. Lisaks teadisid informeeritud inimesed väita, et siin polegi muid poode peale mäesuusa kaupluste. Väide võib ollagi tõde, sest mullu, kui ma otsisin murdmaasuusa saapaid, selgus, et murdmaa suusatamisest ei tea poed mitte kui midagi.


Ja õhtuti kulgesin veel kohalikel murdmaa trassidel, mis olid klassika jaoks väga hää profiiliga. Mõnusad pikad tõusud ühes suunas 9 km ja siis kiiret paaritõuked tagasi 9 km. Avastasin jõe äärest uue raja, mis polnud nii järsu tõusuga, kuid lauge klassika tõus ja super ilus loodus: ühel pool jõgi, mille vastaskaldal on 50 m kaljuseina ja teisel pool suusarada ka 50 m kajuseina. Kulged nagu kanjonis, peaasi, et jõkke ei sõidaks.

Sassi põhiline asend - puhkeasend

Päevasel sportlik tegevus, õhtul lugesin raamatut ning lobisesin kaaslastega. Imelikult ei kujunenudki suurt poliitilist arutelu keskerakonna ja Sassi teemal (tegelikult ikkagi oli, kuid mina juba magasin siis), rahvas eelistas poliitilist kirge mitte liiga kuumaks ajada.
Ainus, millest puudust tundsin olid oma lapsed. Senini olen alati mägedes olnud koos perega ning ilma lasteta oli miskit puudu. Polnudki kedagi hommiku voodist välja lohistada ning sööma meelitada, mäe peal tütart valvata. Eks vabadusel ole oma eelised, kuid teatud kohustused võivad olla ja ongi ka meeldivad.

Mägede ilu