Teisipäev, 17. juuni 2014

Euroopa MV rogainis Oraval

Juba enne aastavahetust regasime koos Priiduga endid rogaini MV-le. Pidi ju kasutama head võimalust saada 24 tunni võistluskogemus kodumaal. Kumbki polnud nii pikalt võistelnud, maksimaalne oli mullune Hiiumaa Xdreami 12 tunnine võistlus ja seegi oli vahelduvate aladega (jooks, ratas , rulluisk), mitte nagu rogain - ainult oma jalgadel jooks-kõnd.
Enne starti


Kui veel eelmise aasta sügisel olime Priiduga enam vähem võrdsed liikujad, siis tänavu oli Priidu eesmärgiks maraton alla 3 tunni ja terve talve selleks valmistudes olid meie liikumiskiiruse vahed muutunud minu kahjuks. Seda olin kogenud juba Haanjas viietunnisel mägede vallutamisel ja ka Tabasalu kevadrogainil. Mõlema võistluse lõpp kujunes mulle raskeks kangutamiseks ja võitluseks iseendaga.
Siiski olin lootnud vormi paranemist, sest kevad algas vara ja olin jooksnud rohkem kui varem. Kuid olematu talve tõttu puudusid tavapärased suusmaratoni võistlused, mis kindlasti on paremini arendavad kui rahulik sörk peale tööpäeva.
Aga stardis me olime, laupäeval 07.juunil 2014. Kaardialuse, nööpnõelad ja 130 km vastava niidi jooksutrassi jaoks olid kodus juba valmis pandnud. Koefitsendiks võtsin 1,25, mis tegi peaegu 3,5 meetrit niiti. Läbitava distantsi võtsin Eensaare blogidest, kus ta mullu Pihkvas läbis ca 120 km ja tunamullu Tsehhis 135 km. Jooksukiirus väga suur ei pidanud olema, keskmiselt 5,5 km/h - paras käimise tempo, kuid tegu polnud ju mitte tavalise maanteega, vaid soo, metsa ja radadega. Kaardi lõpu ossa jätsime kagu nurga koos mägedega, seal oli ka mitmeid punkte ning juhul kui oleks varem jõudnud, siis võis seal lisaringe teha, samuti jäi piisavalt võimalusi kärbeteks.
Ilmaennustus lubas vihma, kuid seda ei tulnudki, kahjuks. Sest peale starti kell 12.00 valitses kuni hilisõhtuni paras suvine lämbe leitsak, mis mõjus mulle kurnavalt. Alustasime siiski suhteliselt rahulikult, manitsesin Priitu end tagasi hoidma, sest ees ootas meie jaoks väga pikk võistlus. Sellepärast siis ka esimese kilomeetri aeg "vaid" 5.30. Esimesed punkti olid 309, 310, 406. Saime ka kohe teada, et sihid ja metsaalused on küll suht hästi nähtavad, aga raskelt joostavad, sest risti rästi on maha langetatud väiksemaid puid. Otsest supervõsa ei olnudki, kuid selline risune metsaalune mulle ka eriti ei istunud. Normaalse orienteeruja jaoks oli maastik siiski hästi läbitav.
Ja ka meie kiirus ületas plaani tunduvalt, sest keskööks olime plaanist ees juba 2 tundi.
Väga suuri vigu päevasel ajal ei teinud. Esimene lisakaar tuli küll juba punktiga 406, kui kaldusime suuremalt teelt väikest rada pidi liialt itta.Veidike segadust tekitas ka punkti 313 minek, kus kraav tegi suhtelist järsu pöörde lõunasse ja mina tõmbasin pidurit, sest tundus, et tegu pole õige kraaviga. Tagantjärgi julgeks väita, et oli ikka vist õige kraav, ainult arvasime kaarti liiga täpseks.

Kolmandaks tunniks olime esimeses veepunktis VV6, kõik oli veel päris OK, tankisime lisavett, sest ilm oli palav ja jooki kulus ohtralt.
Kolme tunniga oli läbitud pea 22 km ja kuigi liikumiskiirus polnud just suur, hakkasin vaikselt väsima. Oma osa oli siin ka kindlasti palavusel ning võib olla veidike ka just eelmisel õhtul saadud kergel kurgu külmetusel. Igatahes venisin vaikselt Priidu järel, üritades leida ühtlast rütmi oma jõuvarude optimiseerimiseks. Aga metsas ja soos (või märg metsaalune, mida oli enamuses põhja poolses osas) on rütmi leidmine raskem, kogu aeg pead maas olevate puude ja mätaste vahel sebima ning see kurnab.
Teine veevõtukoht oli VV7, kaunis looduslik allikas, kus maa seest kerge survega voolab vett. Seal sai ka nägu loputatud, ilma oli ikka jube palav. Kerge värskendus oli üllatavalt abistav, vähemalt pooleks tunniks.
Aga graafikust olime eest ja vahe pidavalt kasvas. Seda küll minu kurnamise hinnaga.
Punkt 507 oli väga ilusas meteoriidikaatris, ma ei osanud arvatagi, et selline koht on Lõuna Eestis.
Punktis 414 õnnestus jälle viga teha, kui sattusime idapoolsele paralleelteele, mida kaardil nagu polnudki. Mina arvasin, et peame veelgi ida poole minema, kuid õnneks Priit nii ei arvanud ja leidisme sellegi punkti õigest kohast. Mastaabi arvestamisega oli meil raskusi, sest 1 cm oli 300 m ja vahel tundus, et oleme juba ammu need 300 m läbinud, aga tegelikkuses see nii polnud.
Teel punkti 508 leidsin metsast põdrasarved, Priit korjas need üles ja vedas metsast välja. Enne punkti 319 panime sarved tee äärde, et siis neile hommikul järgi tulla. Veel enne 508 nägime ka põtra, kes meil sihil ees sõrkis.
Peale 319 käisime ka korraks järve ääres end jahutamas. Nii väga oleks tahtnud ujuda, peesitada ja ühe väikse õlle juua! Mõte külmast õllest kippus halvama jooksusoovi, kuid sain sellest üle.
Veepunktis VV1 jagasid kohalik peremees ja perenaine omi muljeid. Ütlesid, et eestlasi on kuidagi vähe ja et parmud on alles täna välja tulnud. Ja parmud olid tõesti suured, nagu pisikesed linnud. Kuid ega nad suurt ka seganud, sest liikusime ikkagi joostes, vähemalt tee peal. Metsas sundisin Priidule kõndimise peale, ei tahtnud end kurnata üle puude hüplemisega.
Peale 514 õnnestus jälle kõrvale kalduda, imestasin isegi, et miks tee nii kehva on, kuigi kaardil oli justkui jäme joon. Aga saime endid paika ja liikusime 513 suunas, hoidisime ikka rohkem metsa sisse, sest soo oli märg raba, õõtsuv ja kergelt läbivajuv, eriti kehva liikumiseks, seda just väsinuna.
Soo vältimiseks läksime 513 -604 piki metsa. Pärast 604 selgus, et teerada soos on tegelikult laudtee, kui oleks seda enne teadnud, oleks soopunktide läbimise järjekorra teisiti teinud.
Peale 332 loobusime soisest 705, sest polnud mitte mingit tahtmist uuesti rabas solberdada, liikusime edasi 334 peale. 10 tundi sai täis, olime graafikust 2 tundi ees. Ilm oli endiselt valge ja suhteliselt soe. Lootsin jahedusele, kuid senini seda eriti polnud.
Punktis 330 olime kell 23.00, panin jaki peale, sõime oma võileiva ning panime ka lambid põlema. Algas öine liikumine, mis kujunes keerulisemaks kui ootasime. Kella 00.00 olime läbinud 72 km, võrdluseks võitjatega: neil oli siis 88 km seljataga! Kuid ka 72 oli suhteliselt esiotsa kilometraaz.
Enne veel vee võtmine punktis VV3, kus kohalikus talusaunas olis suurem seltskond pidutsemas. Sauna ees istuvad tüdrukud jagasid lahkelt nõu, kust vett saab. Võtsime vee ja liikusime metsa, mitte ei jäänud nendega sauna - korralikud poisid olime!
Öine mets on ikka teistsugune, näha pole peaaegu midagi, vaid puud, kuni paarkümmend meetrit. Punkti leidimiseks tuleb sellele ikka otsa astuda. 511 leidisme suhteliselt kergelt, küll väikese kaarega. Kuid augus olev punkt 415 võttis juba rohkem aega. Õnneks kogunes sinna veel kaks tiimi otsima ja ühiste jõududega ta kätte saime.'
320 oli täielik pimeduses kobamine. Träkki järgi olime peaegu, et punktis, kuid märki ei näinud. Nii ekslesime läänes olnud raiesmikuni ja võtsime uue suuna. Kõrval olev suhteliselt järsk mägi oli öösel hoopis madalam ja hoomamatum.
Otsingud jätkusid ka punktis 421, kus suundusime alul valele raiesmikule. Ma olin valmis juba ära minema, sest kulutasime seal tubli 15 minutit liigset aega. Ei suutnud end looduses paika panna. Lõpuks kustus mul ka lamp ära, kell polnud veel kakski. Võtsin oma tagavaralambi, mis valgustas ikka väga hädiselt. Läks veel 10 min ja ka Priidu lamp lõpetas töö, tal polnud ka tagavaralampi, nii jäime mõlemad sõltuma üsna hädisest valgusest.
Moraal langes, nii raskelt tulevate öiste punktide pärast kui ka valgustuse puudumise tõttu. Jalad olid selleks ajaks juba korralikult villis ja kehva nähtavusega oli eriti valus koperdada mööda ebatasast metsa alust. Punktid 322 ja 605 tulid siiski normaalselt kätte, väid raiesmik enne 605 oli jalgadele valus. Kell oli 02.48 kui tegin ettepaneku selleks korraks lõpetada. Jalataldade villid tegid valu ja käimine oli väga vastik. Priit nõustus, kuigi teda kimbutas vaid jahe ilm.
Võtsime suuna finishi poole, kuhu oli pea 13 km jooksu. Tegime metsateel enamuse ajast kerget sörki. Selleks, et sooja saada ja ka selleks, et saaks juba kiiremini tagasi. Omavahel arutsime, et, ega rohkem sellist jama vist korrata ei tasu, liiga valus ja vaevaline.
Lõpptulemusena saime 172 punkti, koht 182., läbisime 97 km. Mõlema jala päka ja kanna alla sain villid, parem jala 3 varba küünt on ka vahetumas. Esmaspäeva õhtuks ajas vasaku jala veel paiste, mõtlesin juba, et peaks ehk arsti juurde minema. Kuid võtsin Ibuka tableti ja sain magatud, hommikul oli asi parem. Reedel tegin juba esimese sörgi.
Praeguseks uurisin välja, mis sokke ja muid vahendeid tuleb kasutada, et ville ei tuleks. Ehk siis tulebks tehnilist lahendust ju kontrollida, vahest tuleva aasta rogaini MM-l Soomes. 



















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar