Reede, 22. august 2014

Tansaania, Kilimanjaro, Zanzibar


Lennujaamas teel Aafrikasse

Kevadel planeeritud Kilimanjaro vallutamine on tehtud. Kahjuks ei saanud resil osaleda Anneken, kes haigestus tõsiselt. Muu osa resisist aga sujus plaanipäraselt.
Mina koos oma kalli tütre, Margotiga, korjasime matka ja puhkamisvarustuse kokku ning 05.august lendasime Tallinnast minema.

Enne reisi käisime veel hüpoksia trennis, mina 11 korda ja Margot 12. Trenn seisnes ca tunnikese toolil lebotamises kui samal ajal doseeriti vahel rohkme vahel vähem hapnikku. Sportlased kasutavad sama trenni intervalltreeninguna ja kokkuvõttes pidi sportlik tulemus paranema ca 3-5%. Igatahes on sihuke trenn suht tüütu, mitte midagi tehes lamada ja oodata, kuna aeg otsa saab. Kuid kuna kogemused mägede osas puuduvad, siis igaks juhuks valmistusime mitmekülgselt.

Mountain Inn hotellis

Lisaks trennile hankisin Diamoxi tablette, mis pidi olema suisa imerohi suurte kõrguste talumiseks. Nagu hiljem selgus kasutasid meie grupis mainitud tablette kõik matkajad, ma olin ainuke, kes mitte mingeid rohtusid ei tarvitanud, ju siis hüpoksiast oli ikka abi.
Lennureisil sihtpunkti oli 3 lendu, kuid neist kaks veel lisavahemaandumisega: Tallinn-Frankfurt-Jeddah-Addis Abbaba-Mombasa-Kilimanjaro, kokku 20 tundi tüütust, kuid kella kolme paiku öösel jõudsime Kilimanjaro lennujaama.

Mäkketõusu ja safari jaoks kasutasime kohaliku firma Shah Tours teenust. Tuleb tunnistada, et firma pidas kellaaegadest ja lubadustest kinni, eriti veel arvestades üleüldist segadust ja kaost, mis Tansaanias valitseb. Nii vähemalt tundub esmapilgul, kui veel võrrelda Aasiaga, siis paistab, et enamus kohalikke seisab oma putkade eest tee ääres ja ei tee mitte midagi. Eks maa olegi vaene ja paljudel pole vist peale põllulapi harimise miskit muud teha.
Esimese öö olime Moshi linnas Shah Toursi hotellis Mountain Inn, esmapilgul sihuke keskmine hotellike, kuid hiljem tundus lausa paradiisina keset kohalikku melu. Hotell oli piiratud taraga ja peale teenindajate hoiti mu rahvas meist eemal. Mõtlesin küll korraks ka linnas käia, kuid mulle tehti selgeks, et ega seal midagi teha pole. Seega puhkasime ja päevitasime päeva basseini ääres valmistudes mäkketõusuks.

Neljapäeval, 07.08, hommiku hakkasime bussiga liikuma matka lähtekoha poole. Meie grupis oli veel 3 kanadalast: ca 50 -sed mees ja naine (nimed Mohamud ja Shahenaz) ning nende 19 aastane poeg (Kahir), üks Ameerika tudeng (Jake) ja üks itaalia härrasmees (Giovanni). Kokku seega 7 matkajat.
Meid teenindas aga 17 kandjat, 1 kokk ja 4 giidi. Algul tundus veidi imelik, et neid nii palju peab olema, kuid hiljem saime aru, et sellega on tagatud ka täisteenindus.

Pool päeva kulus kohale sõiduks, registreerimiseks, õiendamiseks ja muidu ajaraiskamiseks, lõpuks ca kell 14 alustasime liikumist, rada oli meil Rongai trail ja esimene peatuskoht oli ca 6 km kaugusel, kõrgus 2600 m, Rongai Cave.
Start mäkke
Liikusime rahulikult läbi männilaadse metsa, mille all kohalikud kõblastega kartuleid kasvatasid, paras lapikeste põllumaa. Edasi tuli nn.vihmamets, kuid see oli rohkem segamets, mitte just väga tihe. Tee oli suhteliselt hea, hooldatud rada, kive ja ronimist polnud.
Igatahes esimesse peatusse jõudsime kiirelt, nii vähemalt tundus, olime 4 tundi matkanud, kell hakkas juba 18-le lähenema, väljas kergelt hämarduma ja jahedaks minema. Kohale jõudes olid meie telgid juba püsti, lisaks eraldi söögitelk, tee ja küpsised ootamas. Luks värk! Peale tee joomist järgnes 3 käiguline õhtusöök, mis jällegi tundus ühe matka jaoks priiskamisena, kuid mida päev edasi, siis järjest loomulikumalt asjasse suhtusid. - nii vist peabki olema!
Kuigi kõrgust polnud just palju, läks langes temperatuur juba esimesel ööl miinustesse, maa oli hommikul valge. Mul olid sõber Kalevi soojad magamiskotid ja neis oli väga hää, ei minul ega ka Margotil külm ei hakanud.


Esimese matkapäeva õhtu
Teise päeva hommikul oli 06.30 äratus, hommikusöök, asjade pakkimine ja 08.30 asusime teele. Hommikusöök oli ka matka mõistes priiskav: pudru, muna, vorstikesed, sai, kohv, tee.
Teine päev kujunes üheks pikemaks ja väsitavamaks, kokku tuli matka ca 8 tundi, kilomeetreid 12 ja lõpukõrgus oli 3700 m, koha nimi Kikelewa Cave. Looduses valitses lahjad põõsad, madal taimestik. Ilm oli aga suht päikseline, liikusin lühikese varrukatega särgis.
Eesmärgi taustal
Päeva jooksul sai selgeks, et kiiremas grupis oleme meie Margotiga, USA tudeng, Kanada poiss ja itaallane. Kanada naine väsis päris tõsiselt ja ta abikaasa oli sunnitud põlve vigastuse tõttu katkestama. 


Ega isegi väsisin, samuti Margot, ootasime peale lõunat, et kuna see pagana laagrikoht juba tuleb. Aga ega midagi väga rasket ka polnud, kõrgus andis küll tunda, kuid pea ei valutanud ja süda ei läikunud. Kiireid liigutusi teha ei kannatanud, sest kohe oli tunda hapnikuvõlg, mis pani hingeldama. Nagu giid kogu aeg kordas: ,pole-pole' suahiili keels ehk inglisekeeles slowly-slowly. Ja nii liikusimegi.


Õhtul oli traditsiooniline teejoomine ning 3 käiguline õhtusöök, zukini supi asemel oli seekord mingi kõrvitsa supp, maitses täpselt sama moodi, aga väga hästi. Shaheneaz, vaeseke, oli üpris väsinud, tal polnud ka eriti isu ja süda oli paha. Peale õhtusööki, veel enne kella 21.00 olime juba telgis magamiskottides, sest teha polnud midagi. Mina jäin peaegu kohe magama, Margot üritas veel lugeda enne und.

Kolmas päev liikusime kõrgusele 4300 m, kohaks Mawenzi tarn, matk tuli 4 tundi ja kilomeetreid ca 6. Olime lõunaks kohal, kõrgus andis Margotil tunda ja andsin talle ühe Diamoxi ning peavalu tableti. Laagripaik oli teise vana vulkaani all, nimeks Mawenzi, kõrgus 5149 m. Peale lõunat tegime veel paari tunnise matka veidi kõrgemale Mawenzi jalamile, ca 4500 m peale, et harjuda kõrgusega. Margot tundis end juba hästi, mina samuti. Ka teised grupi liikmed ei kurtnud, vaid Shaheneazil polnud kerge.



Loodus oli paras mäestiku kõrb, vähene ja madal taimestik, matkarada oli suht kivine, kõrguse tõttu oli liikumiskiirus aeglane, väikeste sammudega venitamine.


Kolmas päev, taustaks Mawensi tipp
neljas päev
Neljas päev viis meid üle suhteliselt väikse tõusuga tasandiku Kibo Huti laagrisse, kõrguseks 4720 m, see oli viimane laager enne tippu. Tasandikul vedelesid ka mõned aastad tagasi allakukkunud väikelennuki rusud. Kohale jõudsime lõunaks, kell 17.00 serveeriti varajane õhtusöök ja läksime puhkama, et kell 23.00 ärgata ning kell 24.00 alustada tõusu tippu. Koht ise oli parajalt kõle, tuul lôôtsus, tolm lendas. Tolm ja mustus olid ühed vastikud komponendid sel matkal, need saatsid meid kuni lõpuni. Hommikuti sai küll veega käsi loputada, kui lõpuks oli nahk üsna samat värvi kohalike elanikega, ja seda mitte päevitusest, vaid mustusest ja tolmust.


Veerand tundi peale südaööd alustasime viimast tõusu tippu. Selga panime kõik riidevarud, mis meil kaasas oli: alla pikk soe pesu kaks paari, jalga matkapüksid ning peale veel tuulekindlad püksid. Ülakeha oli kahe fliisi, sulejope ja tuulekindla jope varjus. Igatahes kehal polnud külm, veidike näpud ja varbad külmetasid, kuid mul läks see tunne ka üle. Tegelikult hakkas isegi palav ja tegin jope lukud lahti.


Kibo Huti laagris, enne otsustavat tõusu
Tõus mäkke, südaööl, täiskuuga oli lausa müstiline. Ees ja taga oli näha erinevaid gruppe liikumas, mõnedel pealambid põlemas, kuid enamusel mitte, sest täiskuu andis piisavalt palju valgust öiseks retkeks. Meie giidil õhupudust polnud ja ta lasi laulu lahti viisil: "Mu isamaa armas, kus sündinud ma, ..." Sõnad olid küll minule arusaamatus suahiili keeles, kuid viis vägagi äratuntav, nii, et ümisesin kaasa. Giid laulis lausa suurepäraselt, nagu viimasel päeval diplomite jagamisel selgus oskasid kõik mustanahalised väga hästi laulda, ju see on geenidega kaasa antud.


Peaegu tipus. Petlik silt mäe harjal, arvasime, et see ongi tipp
Kolme tunniga jõudsime poolele teele, 5500 m kõrgusele. Margot hakkas veidi väsima ja me jäime temaga tagumisse gruppi, ees liikusid noored ameeriklased ja itaallane, meist tagapool tuli Shaheneaz oma giidiga. Järgmised 2 tundi olid ühed raskemad, tundus, et mäe serv on kohe siinsamas, kuid mitte kuidagi ei tahtnud me sinna jõuda. Tõus oli suht järsk ja nõudis kergelt ronimist üle kivide. Õnneks meie giid aitas Margotit kriitilistemas kohtades ja tashilju tõusime mäe servani, koha nimi oli Gillmans Point, kõrgus üle 5680 m. Edasi jäi veel ca tund minekut, suhtelisemalt tasast tõusu, kuid mitte kerget.


tipus
Kõige tobedam tipu läheduses oligi see, et ei saanud aru, kus see kuradi tipp täpselt asub: ikka veel oli üks kurv ja 200-300 m minna, siis arvasid, et nüüd seal ta ongi, aga ei. Tuli uus kurv ja uued meetrid. See pani veits vanduma, kartsin Margoti pärast, kuid tütar oli mul ülivapper, vaikselt kannatas ja marssis edasi. Vahepeal tegime ka paar peatust, et veidi puhata, söömine oli täitsa ununenud, kahjuks. Pistsime mõned geelid nahka, kuid viimasest söömisest oli juba rohkem kui 12 tundi möödas. Kui muidu võib giide vaid kiita, siis viimasel tõusul oleks nad pidanud rohkem peatuma ja sundima meid ka sööma. Joomise vajadust rõhutati igal sammul ja kogu aeg pakuti ka kuuma vett giidide termosest. Kuid kõrgus andis igati tunda, mul olid kerged tasakaalu häired ja pea hakkas veidi valutama, samas mingit suurt häda polnud.
Tipus , pilt 2


Lõpuks viimased paarsada meetrit oli juba selgelt näha, kaugemale minna ei saanud ja oli näha ka rahvast sildi juures pildistamas. Inimesi oli tõesti palju, kümneid matkajaid, enamus nägi välja nagu zombid, rühkimas klaasistunud pilgul eesmärgi poole. Väikeste sammudega - "pole-pole" sest kiiresti pole lihtsalt võimalik. Ja vastu tulid juba rõõmsate nägudega kahjurõõmus naeratus näol tipu vallutajad, pagan, kuidas tahtsin ka juba selles seltskonnas olla!
Lõpuks kohal, piltidelt tuntud silt ja kohustuslik fotografeerimine, siin karjusid erinevate gruppide giidid teineteise võidu, et kes saab järgmisena pildile, järjekord oli taga ja mäe otsas keegi kaua olla ei tahtnud, kell oli ca 07.00 hommikul, päike oli juba tõusnud ja enam polnud ka nii külm. Pilt sai tehtud ja hakkasime tuldud teed tagasi marssima, Gillman Pointis tegime väikese peatuse ja võtsime riideid vähemaks, sest päikese käes oli juba märgatavamalt soojem.


Vaade Kili tipust. Liustik
Veidi allpool Gillman Pointi tuli meile vastu Shaheneaz, uskumatult vapper naine, me olime kindlad, et ta on juba teel allapoole, aga ei, hoopis rühkis üles kindla sooviga mäe servani jõuda. Mõeldes sellele, kui kehva ta mäe jalamil juba välja nägi, süda iiveldas, pea valutas, siis oli tegu ikka väga suure eneseületusega. Seega peab paika giidide väide, et ,Kilimanjaro is easy' ja ,Everyone can do it'. Tuleb vaid liikuda aeglaselt ja jõuetekohaselt. Hämmastab muidugi tipus nähtud seltskond, eriti just vanemad inimesed ja ka ka muu rahvas, kes ilmselgelt pole spordiga just väga tihedalt kokku puutunud. Ka nemad olid tipus.

5.päeva õhtuks olime 3700 m peal, siin oli hapnikku!
Ise ütleks, et kerge ta polnud, samas ka mitte üli raske. Mul oli veel reservis ka Diamox ja muud tabletid, kui asi kehvemaks oleks läinud. Aga neid vaja polnudki, kuigi Kibo Hutti jôudes valutas mul parajalt pea ja seda mitu tundi järjest. Kannatasin selle ära ja peale lõunat kui laskusime allapoole 3700 m peale oli enesetunne väga hea.
Viimane päev, tee alla, vihmametsas

Aga Kilimanjarolt laskumine oli vahepeal ka päris lõbus, sest kui olime roninud alla kivisema osa peale Gillmani, siis algas pehme kruusa klibu ja seal võttis giid Margotil käest kinni ning kandadel liugu lastes kihutati alla, meie Jakegi olime neil kannul (ja käest me kinni ei hoidnud!), tolmas ainult kohutavalt, kuid kiirus oli hea ja ca 09.30 olime Kibo Hutis oma telkide juures 4700 m kõrgusel.

Siin tegime mõne tunnise puhkuse, siis lõunasöögi ja peale lõunat laskusime Horombo Campi 3700 m peale. Sellel kõrgusel oli juba õhku ja ka taimestikku ning kõik öised katsumused olid unustatud. Ainult sügav uni peale õhtusööki näitas, et puhkus oli vajalik.
Lõpuks all, matk on lõppenud!
Ja viimane päev laskusime Marangu Gate, mis on ka rahvsupargi keskus, siin registreeriseime endid, meile anti ka vastav diplom tipu vallutamise kohta, üks giid olid organiseerinud ka uhke tordi. Ja viimase päeva 19 km allamäge tulime pea 5 tundi, kange soov oli kiiresti hapnikku jõuda, edasi hotelli, kus saaks end saastast puhtaks pesta. Hämmastas küll veid keskmine kiirus laskumisel, mis minu arvates oleks pidanud olema suurem, kuid tuli keskmiselt vaid ca 4 km/h. Tavaliselt kepikõndi tehes on mul kiirus üle 7 km/h ja siin ei saavutab vaevu 4, arusaamatu.

Kiidan ka kohalikke, nii kandjaid, giide kui ka kokka, kõik oli suurepäraselt organiseeritud, inimesed olid toredad, abivalmid ja lahked. Eks nad said meilt ka veid tippi, kuid selle väikese raha olid nad ka ära teeninud. Loodan, et see teenistus veidigi aitab sel vaesel, kuid toredal maal parema järje peale saada.
Diplom käes
Hotellis oli esimene asi korralik pesu, sest nädala saast oli külge parkinud ja tuli paar korda end küürida, enne kui loputusvesi enam hall polnud.



Õhtul pakkisime oma asjad ja kell 06.00 järgmisel hommikul sundusime safarile Ngorongoro kraatrisse. Vaene Margot vaikselt kurtis, et iga päeva on äratus nii vara, kas kunagi saab ka veidi kauem magada. Kuid safari oligi viimane programmiline üritus, edasi oli plaanis puhkus Zanzibaril.



Ngorongoro on veidi müstiline ülisuur vana kraater, mis olevat kunagi olnud mägi, siis plahvatanud ja alles on mitmekümne kilomeetrise diameetriga kraater. Seal on ka rahvuspark ja kust üritasime leida maksimaalselt palju kohalikke loomi.
Nägimegi lõvisid, knuusid, sebrasid, ühte elevanti, jõehobuseid, ninasarvikut. Kahjuks enamust neit üsna kaugelt binokliga vaadates, vaid sebrasid ja knuusid jätkus igale poole. Ju siis meil ei vedanud, aga võib kinnitada, et sihukesed loomad on seal olemas küll.



Peale safarit suundusime järgmine hommik lennukiga Dar Es Salaami kaudu paradiisisaarele Zanzibar. Hotelli olime bronninud Paje nimelises külas, asus see saare idarannikul, umbes saare keskosas. Ja oligi imeilus ookean, ülivalge peenikese liivaga rand, tuul, kite surfing, lahe mittemidagitegemine, hea meriandidest söök - nagu paradiis. Nautisime seda 4 päeva, kahjuks liiga vähe, arvestades eriti vajadust puhkuse järele peale programmilisi toiminguid Kilimanjarol ja safaril. Koht vääriks kindlasti veelkordset külastust.


















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar