Puhkus. Bali saar. Agung vulkaan

Lapsed, taustal Padang Padang rand

Augustisse pikalt ette planeeritud puhkus on veedetud Bali saarel, 2 nädalat mõnusat ekvatoriaalkliimat ja mitte midagi tegemist. Mida puhkuselt tahta: tutvuda kohaliku eluoluga, logeleda mere ääres, veidi sportida, lugeda. Vahel tundub, et tahaks nagu kõike rohkem teha, kuid siis polegi see vist õige puhkus, pigem mingi eesmärgi saavutamine.
Igatahes, ärgates siin Balil, käid basseinis ujumas, sööd homikueinet ja loed raamatut, väljas on juba mõnusalt soe ja teisel nädalal ei tüüta sind ka keegi töö asjus telefoniga - unelmate puhkus!
Algusest. Reis Tallinn- Helsingi - Hong Kong - Bali. Hong Kongis oli 8 tundi vahepeatus, käisime kohalikku suurlinna uudistamas, külastasime Victoris peaki ja ega rohkem jõudnudki. Väljas oli jube palav  ning ega sellises superlinnas miskit muud teha polegi.
Bali. Saar, mis on ca 2 korda suurem kui Saaremaa, kuid seal elab 3,5 miljonit inimest. Uskumatult tihe asustus. Me olime oma villa bronninud saare lõunaosas asuvasse Padang Padang ranna lähistel olevasse Laksmi villasse.
Elamine vastas piltidelt nähtule ja oli väga OK. Villa 2 magamistoaga, lisaks üks voodi elutoaga sama katuse all olevas rõdul. Dussid ja tualetid olid kummagi magamistoa juures, need asusid õues, lisaks väike välibassein ja oma aed. Väga mõnus ja privaatne. Padang Padang rand oli 800 meetri kaugusel, sama moodi kohalik küla oma restode ja minimarketiga. Väikeseks miinuseks oli kohalike koduloomade häälitsemine, mis hakkas hommikuti veidi häirima: kõige rohkem kuked, kes pesitsesid otse meie aia taga ja alusasid kiremisega, millele vastasid teised küla elukad samsuguse lõugamisega ja nii ca 10 min järjest. Väike paus ning siis jälle uuesti. Kuid teise nädala lõpu poole harjus ka sellega.

Lainelauaga

Asukoht saare lõunaosas on ühelt poolt hea, sest inimesi oli siinkandis ikka vähem, kuid teisalt piiras liikumist saare põhja suunas: vahele jäi poolsaare kael, kus asus Denpasari linn miljonite inimestega ning sealt liiklusest läbimurdmine kestis minimaalselt 1,5 tundi. Tegelikult tundus, et kogu Bali saar on üks suur linn, millel polegi lõppu.
Seega eriti põhja poole ei tükkinud, saime aru, et ei viitsi lihtsalt oma puhkuse aega autos või rolleri seljas veeta. Esimene shokk oligi 3.päeval kui sõitsime rolleritega Kuta linna, mis on turistide keskus. Sinna sõit, mis on ca 15 km, kestis üle tunni. Liikluskultuur on olematu, pidev sebimine ja trügimine, kuid samas teistele otsa ka ei sõideta, hoitakse 10 cm pikivahet ja küljeruumi. Tundub jube harjumatu olla pidevalt sellises kitsas alas liikluses, see väsitas, jõuad tagasi villase ja tunned, et oleks nagu mingit rasket tööd teinud.
Kokkuvõtvalt asukohast: saar on väike, kuid tiheda asustusega ning kui soovid ka mujal liikuda, oleks soovitav võtta ööbimine ka teistes piirkondades.

Kultuuri ja eluoluga tutvumine käiski meil üle ühe päeva: päeva rannas ja järgmine päev kuskil ringi vaatamas. Tavaliselt see ringi vaatamine väsitas ja tüütas parajalt ning puhkus rannas koos logelemisega oli lausa kohustuslik.

Ahvimetsas templis. Kohalik massaaz

Badung turg Denpasaris: tüütu ja mõtetu koht. Kujunes pea terve päeva resisiks: taksoga sinna pea 2 tundi ja samapalju tagasi (ca 15 km üks ots), kogu shoppamine on mulle ülikurnav tegevus. Korruste kaupa on müügil hiina rämpsriideid. On ka mõned suveniirid, puunikerdused ja puuviljad, kuid neid on vähem. Millegi pärast kleebib sulle külge mingi kohalik mutt, kes üritab sind saata ja iga müüja juures sult maksimaalset hinda välja petta - täielik jaburdus! Kuid olime juba kogenud ja teades hinnaskaalat sai nii suveniiridel kui ka puuviljadel hinnad paika. Kõige õigem oli kaubelda, öelda oma hind ning kui nõus ei olda, siis minema marssida - tavaliselt siis lepiti minu hinnaga.

Ubud keskus, moneky forest. Asub saare keskel, loetakse Bali kultuurihälliks. See oli tore linnake, puhtam kui teised kohad, igatahes soovitav käia. Lahe koht on ka Monkey Forest, mis on kohe Ubudis, vana tempel, mis on ahve täis.
Templid. neid on igal sammul ja minu arust on nad kõik ühesugused. Käisime esiteks Uluwatu templis, mis asus meie villast 5 km kaugusel, jäime tiba hiljaks ja päike oli just loojumas, midagi erilist seal ei avastanud, kohalikud ahvid varastasid Leenalt prillid ja hüppasid ka mu tütrele pähe prillide järele. Paras seiklus! Kohalik munk aitas ahvilt prillid tagasi saada: loopis talle mune ja kui ahv sai mõlemasse kätte muna, siis lasti prillidel kukkuda, mungale andsin 20000 ühikut kohalikku raha mundade ja abi eest.

Monkey Forest tempel

Besakih tempel. Vist suurim tempel Balil, laiub mäejalamil jube suurel territooriumil, käisin sealt korraks läbi, kuid nagu öeldud, templid on kõik suht sarnased ja kui oled juba ühte näinud, siis teised pole enam nii huvitavad. Tundub, et usk on Balilastel tähtsal kohal, sest väiksemaid templeid ja annetuste tegemist kohtas igal sammul.
Rannad.
Meie kodurand oli Padang Padang beach. Lahe väike rannake kaljude vahel, piisavalt laineid lainelauduritele (sellega Martin tegeles). Ka snorgeldamisvõimalus, nägin mitmeid pisikesi ja ka suuremaid kalu, tõsi küll, mitte nii palju kui Egiptuses. Kuid nägin ära ka pisikese (ca 0,5 m läbimõõduga) rai kala.
Uluwatu beach. Veel väiksem rannake meie küla lähedal, ka lained, kuid vähem ruumi.
Dreamland beach, Balangan beach. Mitte suur rand, liiv ja lained, tasub käia.
Kuta beach. Parim lainelauduritele, sest pole kive, kuid on suured lained.
Jimbaran beach. tiba lahja lainelauduritele, hea ujumiseks.
Nusa Dua beach. Kallite hotellide juures olev idaranniku rand. Hämmastavalt vähe inimesi, liivane, kuid pole laineid. Peale ujumise pole teha miskit. Igav. Kallite hotellide lähedus loob hinnataseme, kus õlu maksab ca 4 eur (tavalises rannas 2 eur), põhisöökide hinnad algasid ca 10 eurist. Liiga vähe kohalikku segudust ja koloriiti.
Sukeldumiskohad olid saare põhjaosas ja hakanud sinna tükkima. Oleks pidanud võtma paar kolm päeva sinna kanti ööbimise ja siis tegelema vaid sukeldumisega. Loobusin seekord sekeldamisest.

Botaanikaaia tempel

Puuviljad. Kahjuks kehvakesed, ei leidnudki üht head turgu, kus saaks osta normaalseid kohalikke puuvilju kohaliku hinnaga. Mangot ostsime supermarketist ja see oli suht toores, Badung turult ostes oli hea kaup, kuid igapäevaselt sinna sõita oleks kujunenud nagu töötegemiseks.
Tarbisime kohalikke banaane, ananassi, papajat ja veel mingeid väiksemaid puuvilju. Võrreldes Taimaaga oli Bali puuviljade poolest kehvem.
Sportimine. Hommikuti käisin jooksmas, sest siis polnud veel nii palava ja samas oli valge. Siiski kippus kella 08.00 paiku juba päike särama ja temperatuur tõusis 30 kraadi lähedale. Joosta tuli tee kõrval, mis oli kitsas, käänuline ja suhteliselt järskude tõusude langustega.
Bali kõrgeima mäetipu vallutamine. Kõrgeim mägi saarel on Agung, 3142 meetrit üle merepinna. Tegu on aktiivse vulkaaniga, mis viimati purskas 1963-64 aastal. Praegu siiski rahulik mäeke. Vaatasin juba enne võimalust sinna ronida, kuid päris kindel polnud, kas ikka viitsin asja ette võtta. Põhjuseks ka see, et kõik pakkumised olid paketina, mis seisnes õhtul kell 23.00 hotellist peale võtmist, mäe jalamile sõitu ning ca kell 01.00 öösel tõusu alustamist, et päikesetõusukuks ca 06.00 kohal olla. Paketi hind ca 85-100 USD. Kujutasin ette, et ei viitsiks seal nii kaua lonkida, vaid teeks treki veidi tempokamalt läbi. Nii saigi 20. augustil üles tõustud kell 04.00 hommikul, võtsin asjad, sõin 2 banaani ja 04.30 hakkasin rolleriga Besakih küla suunas liikuma. Bali liikluse omapära on ka see, et puuduvad enamus suunaviitasid ja kui need ongi, siin suunavad mingi küla peale, mida kaardil lihtsalt pole. Kaarte ostsin Bali kohta 2 tk ja mõlemad olid täielikud jamad: enamus teid oli peale kandmata ja minu arust ka mastaap oli muudetud. Igatahes võis kaarti kasutada rohkem suuna andjana, tee leidmiseks tuli peatuda ja kohalikelt küsida suunda, tavaliselt oli see kindlaim viis edasi liikuda.

Botaanikaaias. Minu puu

Arvasin, et läbin hommikul rolleriga ca 80 km mäe jalamini ca 1,5 tunniga, kuid eksisin: kulus 3 tundi ja 07.35 alustasin Beskih templi juurest mäe suunas liikumist. Mäge ennast näha polnud, sest oli pilvine, kuid võtsin mingi suuna ja üritasin leida tõusvat rada. Kohalikud inimesed olid juba väljas ja korjasid metsast heina ning oksi (vist loomade jaoks), nendelt küsisin ka teed Agungi peale ja kõik noogutasid, et olen õigel rajal. Ega ma ise päris seda uskunudki, et raja üles leian, sest tegu on ikka dzungliga, kus rajakesi on mitmeid, olin valmis ka giidi palkama, kuid seal templi all polnud see kell veel kedagi näha.
Esimsed kilomeetrid oli suhteliselt lauge tõus ja käisin selle kiire kõnniga, ca 12-15 min/km. Vartsi tuli mulle järgi mingi kohalik oma rolleriga (seal oli veel suht sõidetav rajake) ja hakkas uurima, miks ma üksi lähen ja miks mul giidi pole ja miks ma kellelegi midagi maksnud pole. Ütlesin, et võtaks küll giidi, kui see oleks seal kusagil olnud, kuid nüüd ootama jääda ka ei viitsiks. Tahtsin siiski üles jõuda ja valges ka alla tulla. Nii ta mu minema lasi.

Agung mägi Padangist vaadatuna, ca 60 km kaugel

Liikusin edasi ja kohati oli tõus juba järsem, kilomeetri aeg tuli 30-35 min/km, vahel ronisid käte ja jalgadega ülesse. Ca 5 km järel mets hõrened ja muutus lagedamaks, tundus, et tipp pole enam kaugel, kuid tõus oli korralik. Ca 6 km järel muutus rajake kiviseks ja kaljuseks ning 7,5 km järel olin tipus, aega kulus 2 tundi 52 minutit. Kahjuks polnud mul miskit süüa kaasas ja see andis tunda, samuti ka kõrguse muutus, tundsin, et tasakaal on veits häiritud. Tipust veidi allapoole kraatri suunas laskus rajake, kitsas, kahel pool oli suhtelislt järsk kukkumine, lisaks puhus tugev iilidega tuul. Veidike kõndisin seda rada pidi, kuid siis loobusin. Ilm oli kahjuks pilves ja ilusaid pilte ei saanud, iseendast tegin pildi, kuid nii koledat fotot ei hakka üles panema.

Seega pöörasin otsa ümber ja hakkasin laskuma. Alla tuleks oli veel vaevalisem kui ülesse marssimine. Ühe kilomeetri ajaks tuli isegi 51 minutit! Paras ronimine. Isegi mõni tasasem osa, mis tundus lihtsam oli kaetud ümmarguste nagu meie Fibo kivikestega, mis hakkasid jala all veerema. Kukkusin 4-5 korda, õnneks midagi ära ei väänanud. Kuskil üleval otsas valisin veits teise raja, mis suundus rohkem ida poole, kuid kolme tunni pärast olin all.

Tipus mäe serval, tee kraatrini

Võtsin rolleri ja hakkasin liikuma. Migi ristmiku peal peeti mind kinni ja mungarüüs kohalik hakkas pärima, kas mina olin see üksik seikleja, kes mäkke ronis. Ja miks ma piletit ei ostnud ja nii edasi. Ütlesin, et mulle pole midagi enam vaja ning ma ei tahakski kellegagi koos 6 tundi mäkke ronida. Lõpuks leppis sellega, et mult raha ei saa ning lasi minema.

Raha. Kohalik raha on ruupia ja 1 eur eest saab ca 13500 RP d. Seega kulutasime 5 inimesega rohkem kui miljon päevas. Raha saab vahetada erinevates kohtades, parem kurss on linnas, meie küla juures olid kursid kehvemad. On olemas ka lugematu hulk pangaautomaate, seal on kurss veits kehvem ja võetakse 1% vahendustasu, kuid samas võtab vähemaks slöaraha kaasas vedamise probleeme. Kuta linnas üritasime vahetada raha ka veits parema kursiga, kuid kahes kohas olid vahetajad selged petturid: üks üritas veits vähem anda ja teine kõrvaldas osavalt osa loetud rahast enne lõplikku üleandmist. Samas oli olemas ka hulgaliselt ametlikke vahetuspunkte, kus täideti vastav tsekk ja loeti rahad ausalt letile.

GPS träkk mäele ja tagasi

Massaaz. 75000 RP on tund, väga hea hind ja korralik teenus, käisime kõik mitmeid kordi massazisalongis.

Söök jook. Hommikueine tegime ise villas, lõuna ajal sõin tavaliselt kookosemahla ja ka õlle või kaks ning õhtusöögil käisime kohalikus külas erinevates restodes. Keskmine arve oli ca 120 000 per inimene ehk siis ca 9 eur. Ja seda väga hea söögi ja joogi (õlu, värske mahl) eest. Lemmikuks kujunes meil siinne Tai restoran ULU, mida külastasimegi üle päeva.

Täna ca 6 tunni pärast istume autosse js sõidame lennujaama suunas. Kolm Aptteker Melchiori raamatut on loetud.
Aga enne seda veel käiks korraks soojas ookeanis end ujutamas.

Hakkame rohkem jooma!

Jooks, kui oleks, mida juua! Ja jooksmine ning joomine käivad kokku küll, mõlemaid tuleb teha. Mõõdukalt, kuid mitte vähe.Eelnev targutus käis Paldiski Libahundi rogaini kohta.
Kuid algusest. Võistkonna nimi "Krambivabad" sai võetud Xtspordi rogaini järeldusena, kus Priit kannatas lõpus krampide käes ja otsustasime, et need hädad meid enam ei vaeva. Kahjuks Priit ise ei saanudki osaleda ja oma krambivabadust tõestada ning tiimi jäid mina ja Anneken.

Ilm tõotas tulla jooksuks hea - ei külm ega ka mitte palav. Hommikust jahedust arvestades valisin pika varrukaga õhukese särgi, kuigi teadsin, et seljakott võib hakata kaela hõõruma ja kahjuks nii ka läks. Juba teisel tunnil tundsin, et kael valutab, kuid kuuendal tunnil oli ka sellest ükskõik. Valu on ju ainult emotsioon ja haavad paranevad.
Plaani tegime pea kõikide punktide peale, valikuid oli palju, sest punkte oli tihedalt ja nagu alati võib hiljem kodus laua taga kaarti vaadates leida paremaid lahendusi. Kuid kui planeerid, siis ei tea ka tegelikku olukorda maastikul, rajakeste ning metsaaluse joostavust. Kuid plaanisime teha vastupäeva ringi Pakri poolsaarele ning hiljem tuulepargis teha teine päripäeva sisering.

Joonorienteerumine

Alguseks oli stardiülesanne, kus pidi leidma piltide järgi 4 objekti Paldiski linnas. Jutt piltide juurde oli kirjutatud liiga pikk ja selle ei jõudnud ka seda lõpuni lugeda, hakkasime teiste sabas liikuma. Hiljem lugesin, et punktid on loogilises järjekorras, sellest oli abi. Adamsoni kuju juurde küsisime teed kohaliku käest, ka sellest oli palju abi. Igatahes 14 minutiga sai punktid võetud ning suundusime põhirajale.
Paistis, et enamus tiime oli otsustanud teha esimese kaare lääne põhja suuna äärmiste punktidele. Lisaülesandeks 81 punktis oli joonorienteerumine ning kuna sebijaid oli punktis palju, siis hakkasime kohe teiste taga liikuma. Kahjuks vales suunas, korrigeerisin suuna ja üritasin ikka joont järgida, aga esimest punkti ei märganudki - GPS träki järgi möödusime punktist küll üsna lähedalt. Ülejäänud 4 leidsime üles ja liikusime edasi. Oma lohutuseks võin vaid kahjurõõmsalt nentida, et ka minust peajagu paremad orienteerujad ei saanud kõike kätte. Kuigi osa nutikamaid tegid kiire otsuse, et pigem loobuvad sest 5 punktist ja ka neil võis olla õigus, sest aega kulus sinna 16 minutit, kuid see on jälle tagantjärele tarkus, sest ega alguses ei tea, kui mitu minutit keskmiselt punkti peale kulub. Praegu võib öelda, et 1,87 minutit, ehk siis 5 punktile 9,3 minutit keskmiselt.
Järgnevalt oli suund poolsaare lääneranniku punktidele. Punkri punkt 56 leidisme kiirelt, sest enne meid olid inimesed seal sebimas, muidu oleks küll kindlalt mööda jooksnud. Ma oleks eeldanud mingit suuremat ehitist, kuid tegu oli maaaluse auguga 0,5x1,0 m!
Tempo oli meil päris tugev ja normaalsed kilomeetri ajad olid 4.45 - 4.55. Aega võttis maha muidugi pidavad ronimised ja turnimised küll pankrannikul, küll muidu redelitel.
Anneken üritas alguses ikka viilida ja lasi mul ronida ning esimesed 2,5 tundi tundsin endas ka piisavalt jõudu liikumiseks.
85 punkti varjendisse sisenesin koos Team 68 liikmete Lauri ja Armoga. Lootsin orienteerumisgeeniustele ja ei viitsinud algul lampigi kotist välja otsisda, kuid siis sain aru, et tuleb ikka ise toimetada. Varjend oli suht loogilise ülesehitusega ja kammisin kõik toad läbi ning leidisn punktid üles. Lahkusime 85-dast veidi peale Team 68 ning suundusime loogilisse 21 punkti.
GPS träkke vaadates osa tiime läks sealt otse 64 -sse, kuid nende liikumiseks kulunud aeg oli napilt parem kui ringiga ja mööda teed joostud 21 punkti kaudu võistlejatel.
Järgmine lisaülesanne ootas meid 84 punktis ja seal sai tehtud ka esimene viga. Ronisime nõlvast üles peale punkti ja mul oli tunne (muidugi vale tunne!), punkt ootab veel ees ning lidusime ida poole, kuid punkt asus ca 100 meetrit läänepool. Tegime täpselt 1000 meetrit liigset jooksu!
Jätkasime põhjarannikul liikumist, kuid tagantjärgi tarkusena oleks võinud ära võtta peale 54-ndat punktid 60 ja 42. Samas see 60 oli veits keeruline punkt ja hiljem oli näha konkurentide GPS träkke, mis punkti ümber sebisid, seda kohe leidmata.  Ja Anneken ei armasta metsa ja võsa vahel jooksmist (kes seda nii väga ikka armastab!).

Kogu teekond

Peale 40 punkti panin kogemata oma kella kinni ja 14 minutit teekonda jäi salvestamata ehk siis ca 2 km. Punkt 52 oli üks raskemini leitav, sest neid 2 meetriseid astangui tundus seal olevat rohkem kui üks, paras võsa ka. Me polnud ka ainukesed, kes seal veidi nõutult ringi jooksid.
Enne järgmistesse punktidesse minekut mõtlesin, et kas tasub ikka teha kaar lääne poolt, kus punkte oli hõredalt või oleks mõistlik olnud võtta tihedamaid tuulepargi ala punkte. Siiski arvestadaes, et aega oli kulunud pea 3 tundi (ehk pool) ja olime jõudnud oma planeeringu poole peale, otsustasin ikkagi minna järgmisena 52-63 punktidesse. Jälle tagantjärgi vaadates oleks võinud ka väikese haagiga 62 ära võtta, kuid see tähendas veidi rohkem heina-metsa-võsajooksu. Ja hommikust värskust enam polnud, samm oli juba väsinum, kuid puhtad teejoksu kilomeetri ajad olid 5.00-5.15 kandis ehk siis väga head.
Punktide 51 ja 63 vahelises võsas õnnestus Annekenil ära kaduda, ühel hetkel märkasin, et teda polnudki taga, läksin pea 100 m tagasi ja hüüdmise peale sain oma kauni kaaslase kätta: oli teine rajast kõrvale kaldunud ja liikus kuhugi lääne poole. Seekord põgenemiskatse ei õnnestunud!
Punkti 63 ja 50 vahel valisime metsa ja lagendiku asemel ringiga teejooksu, kilomeetri aeg 5.09!
Lisaülesande punkt 86 oli nihutatud teise kohta, olin selle ka kaardile märkinud, kuid ikkagi jooksime ringiga läbi esialgu kaardil olnud punkti - väsimus!. Lisaülesandeks oli püssilaskmine, 4 lasku, kolmandaga sain märgi maha. Anneken ka proovis ja lasi 1.lasuga pihta - oleks pidanud täpsusülesande kohe temale usaldama.
Punktiga 49 jooksime veidi sinna tänna ja otsisin õiget lagendikku. Sealt väike kaar põhja poole ja siis punkti 83, kus oli loota juua. Kuid juua sai vaid jääke, tiba prahist vett, aga asi seegi. Oleks ka oma joogikotti täitnud, kuid vett polnud ja sellest kujunes minu jaoks juba probleem, sest kurk kuivas ja ma polnud ka veel söönud miskit. Õnneks oli lisaülesanne ujumine, mis andis meeldivat jahutust, parim värskendus 4,5 tunnise jooksu järel!
Kuigi peale ujumist oli kergem, hakkasin ikkagi väsima, võtsin ühe geeli ja tundisn, et tahan juua, kuid juua polnud. Kilomeetri ajad olid üle 6 min. Minu väsimuse vastukaaluks oli Annekeni värskus, kellel oli ka jook otsas, kuid nagu alati sai ta viimasel tunnil lisadrenaliini teistest tiimidest, kellele võis ära panna. 55 punktis saatsingi tema koos SI pulgaga sohu 150 m kaugusel punkti tooma, ise puhkasin tuuliku jalamil, koos teiste väsinud võistlejatega.
Sealt edasi jäi veel viimane tund ja vaatamata väsimusele, janule ning vastikule tundele maos söödud geelist, olime endiselt liikumas võttes punktid 32-22-58 ja peale 47 olin valmis võtma väikese lisakaarega ka 31 ja 39, kuid Anneken andis seekord alla ja nõudis finishisse minekut. Põhjenduseks oli hilinemise vältimine, sest nii juhtus kevadel XT rogainil. Pehme südamega nagu ma olen, andsin järele ja lõpetasime ajaga 5.36.45. GPS järgi tuli kilomeetreid 45,8, arvestades vahepeal seisnud kella võiks eeldada ca 48 km läbimist. Koht oli lõppkokkuvõttes 8., segatiimidest 5.

Lõpp! Ülim rõõm ja ootus, et 1 tunni pärast saab õlut!

Ega lisa 6 punkti poleks meid segatiimide esikolmikusse tõstnud, kuid tegelikult oleks seal võinud isegi 9 punkti korjata, samas, siis oleks juba olnud ka risk hiljaks jääda. Igatahes tuleb tõdeda, et oleme siiski suht esiotsa tiim ja õnnestumise korral võib ka poodiumile pääseda.

Taskila strateegia XTspordi rogainil

Vale strateegia ei tööta ei lennunduses ega ka metsa all joostes. Kontrollsime selle just üle XTspordi Talverogainil 23.03.
Võistkonna koosseis oli Anneken, Priit ja mina, tiimi nime pakkus Anneken - "No Power", kuna  eeldas, et ta ei jõua joosta. Tegelikkuses muidugi jõudis. Ja isegi rohkem kui teised.
Kuid imeilusa kevadilmaga laupäev sobis suurepäraselt rogainimiseks. 10 minutit enne starti alustasime planeerimisega. Kaart jagunes kaheks: Idapoolne loodusrada ja läänepoolne linnarada. Kuigi alateadvuses oli selge, et metsa alla ja lumme pole mõtet minna, siis ikkagi valisime alguseks metsarajad ja jooksu teiseks pooleks linnarajad. Kui oleks rogaini pikkus olnud 8 tundi, siis oleks selline valik ennast ka õigustanud, kuid 4 tunniga me ei jõudnudki eriti lääne poole.
Algus oli tore ja esimene tund möödus kiirelt, jõudsime raja idapoolsemasse serva, läbisime 10 km/hja punktisaak oli 25. Järgmine tund enam nii lihtne polnud, punkti 51 minek kujunes vahepeal raskemaks, sest lumi oli kohati puusadeni. Eriti pikalt tuli punkt 42, milleni jõudmiseks tegime pika ringi ja ikkagi olid viimased 400 meetrit vaja lumes sumbata. See vähendas kiirust ja ka kurnas, sest jooksmine muutus vaevaliseks.
Teise tunni lõpuks jõudsime punkti 58, läbisime 8 km/h. Kuid kokkuvõttes siiski 2 tunniga keskmiselt 9 km/h, mis oli hea tulemus ja ka punkte oli 21, mis pole paha.
Kolmas tund oli kõige raskem (mulle vähemalt), andis selgelt tunda jalgade kangus ja ka väsimus. Kuid me ikkagi jooksime, Anneken tegi tempot ja meie Priiduga lohisesime järgi. Priit kippus ikka enam venitama, ju tal oli kõige raskem. Läbisime tunniga ikkagi 9 km,kuid kaardi peal oli vahemaa suht lühike ja punkte saime vaid 14.
Neljas tund oli juba finishi liikumine, jätsime ära punktid 57 ja 24 ning peale 52 suundusime 25 poole. Lootsin, et jõuame võtta nii 25 kui ka 20. Kuid tegelikkuses jätsime 20 välja, sest oli selge, et jääme hiljaks. Priit oli oma jõu rajale jätnud, üritasin teda selja tagant lükates aidata, kuid ikkagi jäime 40 sekundit hiljaks.
Viimase tunniga sai läbitud ka 9 km, kuid punkte tuli vaid 7!
Kokkuvõttes läbisime 36 km, linnulennult 24 km, mis näitab raja kehva planeeringut. Võrdluseks võib tuua 15. koha saanud tiimi, kes läbis 34,6 km, linnulennult 26,9 ja punkte sai 87. Arvan, et füüsiliselt olime suht samal tasemel, kuid mentaalselt jäime selgelt alla.
Valed valikud.

Orienteerumisülesannetega rogain

Järjekorras minule 3. osalemine TAOK rogainil, mis seekord toimus minu sünnikandis Võrumaal.
Nagu meile nõuka ajal koolis õpetati, tuleb igat suuremat ja tähtsamat juttu alustada kiitusega targa partei suundadest, suure Lenini poolt maha pandud tähistest ning kõige selle jura seostest kirjutatava jutuga. Olen alati TAOK rogainijuttu alustanud kiitusega korraldajetele ning ei murra ka seekord traditsiooni (ja erandina nõuka aegsete kiitmistega on praegune kiitus ikka puhtast südamest): igati hästi korraldatud, kaunis maastik, lahe seltskond. Ainuke piske miinus oli kaart, mis juba 1,5 tunni järel kaotas oma värve murdekohtades, kuid see ei vääri virisemist.
Võistkonnaks oli meeskond koos Priiduga.Tiimi nimeks panin "Noored veteranid", arvestades enda noorusliku vanust ja Priidu oma, kes järgmine aasta saab ka 40 aastastega koos võistelda.
Plaan A. Kõik algab planeerimisest, resursside hindamisest ja vajalikul hetkel plaani korrigeerimisest. Eks ajaloos on nii häid kui ka halbu plaane olnud, eriti sõjaajalugu kubiseb neist. Ja ajalugu lugedes on selge, et plaani õnnestumine ei sõltu ainult geniaalse plaani koostajast, keda hiljem tihti kiputakse peale võitu ülehindama, vaid siiski üsna suurest õnnefaktorist.
Kui tavaliselt oleme rogainis ennast ülehinnanud, siis seekord sai alahinnatud. Panin plaani 60 km jooksu, koefitsent 1,3, ehk siis 46 km linnulennult,mis tegi ca 155 cm kaardil. Nii sai ka niit maha märgitud. Märkisin kaardile ka orienteeruvad tunnid, kahjuks pliiatsiga, mis hiljem enam näha polnud. Plaan oli võtta alustuseks põhja poolt 36-51-41-52 ning siis suunduda lõuna poole Piusa jõe läänekallast pidi, lõunas korjata viiesed punktid liikudes läände ja siis tulla tagasi põhja suunas. Kaardi äärepunktid idas 38 ja läänes 54 tundusid liig kaugel ja jätsime need kohe välja. Lõpus polnud palju punkte valida: Tabina järve põhja pool 43, siis 29 ja 20 ja finis. Kui aega on, siis ka 37 sisse haarata.
Start antud ja liikusime kolonnis üle silla mäkke ja rahvamass liigub ülesmäge ikka aeglaselt ning mööda joosta ka ei saa, sest rada on kitsas. Priit ei läbenud aga oodata, oli täis energiat ning kihutas järsust kallakust üles nagu kaljukits. Mul ei jäänud muud üle, kui järgneda, kuigi oli karta, et alguse korralikud mäejooksud annavad lõpus topelt väsimust.
Peale 36 suundusime 51 punkti kus tegime esimese 5 minutit viga, sattudes valesse orvandisse. Punkt 41 tuli kergelt, samuti oli korralik teerada sisse tallatud juba 52 punkti. Kuid Piusa jõeoru kallastel üles alla jooksmine on ikka raske tegevus, aga võistluse alguses sallitav. Strateegiliselt oli igati õige joosta mägesid alguses ja lõppu jätta veidi kergem rada.
Mägine maastik ja punktide paigutus nõudsid pidevat orienteerumist ainsaks abiks olid teiste rogainijate jalajäljed. Punkti 40 liikusime koos Heiti Hallikmaga ja arvestades reljeefi pidi see lihtne olema, kuid  ikkagi õnnestus liikuda punktist mööda mäe lääneküljele. Järjekordne tõdemus, et ära usalda kedagi peale iseenda. Kuid üldiselt me ikkagi usaldasime teisi, sest suht paljudes kohtades olid rogainijad korraliku trassi ette trampinud, mis tegi nii mõnegi punkti leidmise üsna lihtsaks.
Esimenesed lõunapoolsed punktid tulid kergelt, suunaga põhja poole koperdasime punkti 59 otsingul: suundusime peale 31 liialt loodesse, ise arvasime, et oleme selle pisikese teeraja peal, mis põhja läheb. Kuid tegelikult olime mingil kaduval rajal, mida kaardil polnud ja kaldusime liiast läände, siit väike viga 4 minutit oma asukoha paikapanemisel.
Seejärel õnnestus minul piki teed joostes teha järgmised 5 minutit viga: suundusime 50 punkti poole ja magasin õige teeotsa maha. Kuigi Priit ütles, et peame ära pöörama, olin kindel, et peame veel veidi jooksma. Jooksmine on ju kasulik!
Peale 50 võtsime 58, 55 ning läksime 49 peale. Priidul tuli esimene kriis ja väsimus ning stardjärgset särtsu enam polnud. Nii ma siis jooksin tast ca 5-10m eespool, et tal oleks motivatsiooni mulle järgi jõuda. Mul endal oli enesetunne hea ning kuigi ka minul tuleb tavaliselt väsimus kallale, siis seekord polnud häda midagi: oleks võinud kiireminigi liikuda.
49 punkt polnud päris õiges kohas, lisaks oli seal mingi paralleelne siht kaardil märgitule ja kõik see tegi meile 7 minutit viga. Enne 49 punkti sai täis 4 tundi, distatns oli 31,5 km, ehk siis olime jooksnud rohkem kui plaanitud, samas ajamärked kaardil näitasid, et oleme graafikust maas.
Peale 49 võtsime 26 ning siis oli plaan 32 minna. Selleks jooksime üle lagendiku talu juurde ja siis Priit ütles, et tegelikult on talu taga olev väli keeluala, mida kaardil küll polnud, kuid stardis oli selle kohta infot antud. Mul oli see algselt pliiatsiga kaardile kantud, kuid vajalikuks hetkeks muidugi maha kulunud.
Kuidagi automaatselt suundusime põhja suunas ja tegime otsuse, et jätame selle 32 välja, kuna tundus, et nagunii olema ajast maas. Tagantjärgi tarkusena oli see viga.
Järgmised punktid olid 35-39-22-57-48-53.  aega oli kulunud 5,5 tundi ja üha enam tundus, et oleme siiski graafikust ca 35-40 minutiga eest. Aga me ei teinud plaani muudatusi, kuigi oleks pidanud just siis tegema kaare läände ning korjama ära punkti 25. Suundusime 34 ja sealt 47 punkti.
Peale 47 lõpetas minu Garmini kell töö, aega oli kulunud 5h 56 minutit ning läbitud 45,2 km. Vaatamata Priidu raskustele olime liikunud suhteliselt kiirelt. Peale järvetagust 43 hakkasin juba vaatama, mida veel võiks teha, et mitte liiga vara finishi jõuda. Aga valida miskit polnud, plaan oli 29-37-20 ning ainus lähedal olev mittevõetud punkt oli 28.  Peale 29 otsustasimegi võtta ka 28, mis tegi küll edasi tagasi jooksu, kuid sellest enamus oli tee peale.
Liikudes 37 punkti õnnestus veel alguses ronida ka vale (lõunapoolse künka otsa), sest arvasime, et see punkti on ju nii selge ja lihtsalt võetav. Ja edasi oligi tee finishi suunas läbi punkti 20. Aeg 7 tundi 35 minutit, punkte 116 ja koht 11.
Tagantjärele tarkus. Tuleb teha parem plaan, täpsemini märkida ajagraafik ning jätta võimalusi korrigeerimiseks. Praegusel rogainil oli korrektsioonide tegemine raske, kuid võimalik: peale 44 oleks võinud võtta ka 30 ja 27 ning siis alles 33 punkti.
Võtmata jäi 32, mis oli suhteliselt tee peal, kui oleks alguses kohe valinud õige tee: oma viga, et kaardile keeluala pliiatsiga märkisin, tuleb vastav marker hankida!
Peale 53 oleks pidanud tegema 25-24-54, oleks saanud 9 punkti 3 asemel!
Kokkuvõtvalt: oleks olnud reaalne ca 10 punkti rohkem võtta. Aga orienteerumises jäetakse alati vigade parandamise võimalus! Järgmine aasta.

Pidu Vasalemmas

Eesti Taasiseseisvumise päeva tähistasin sportimisega Vasalemmas, võistluseks XTeami korraldatud 5 tunnine XTseiklus ning tiimikaaslaseks Anneken. Võistkonna nimeks valisin Party&Sport arvestades Annekeni põhilisi harrastusi ja eks oli ju ka pidupäev ning tegime ka sporti.

Jooksuetapp

Osalesid ka Annekeni sõbrad Imbi ja Indrek tiimiga Nobens ning Meelika ja Priit tiimiga CoDrivers. Seega oli meil omavahelist konkurentsi piisavalt ja Anneken üritas veel enne starti võitlusmeeleolu üles kütta ning miskit kaotajatele kohustuseks panna. Kuid keegi vedu ei võtnud ja nii starditi vaid stiimuliga enda jaoks hästi võistelda.
Algas seiklus Rummu karjääri äärest stardiülesandega, milles tuli ära arvata OMi tulemusi. Saime sellega suht kiirelt hakkama ja isegi ilma vigadeta ning suundusime jalgsietapile kolmanda tiimina. Käigupealt panin plaaniks algul läände, siis lõuna poole ja kui jõuab, siis ida poolt karjääri tagasi vahetusalasse. Ja jõudsime küll! Punktid polnud just eriti keerulised leida ja tundus ka, et ega väga palju teevalikuid polnudki. Enamus esiotsa tiime tegi sama ringi: alustati tuhamäest, siis 25, 24, 47, 36, 55, 45, 37 ning seejärel oli valikuks kas tagasitee või lõuna poole suuremaid punkte 52, 51 jahtima.
Olime suht suure pundiga kuni punktini 36 koos, siis jäin seal veidi kokutama ning imetlesin ilusat paksu rästikut. Tundus, et esimesed tiimid panid 36 punktist otse läbi metsa 55 poole, meie tegime siiski tee kaudu ringi ja 55 punkti juures tulid liidrid meile vastu. See mõne minutine vahe sälis kuni jooksuetapi lõpuni.
Jooksuetapi lõunapoolsed punktid jooksime mingi meeste kolmiktiimi taga, tegu oli vist lõplikus järjestuses 2 tiimiga "Team 30+ Baltyre" meeskonnaga. Igatahes oli selge tee ja lihtsad punktid ees ning ma ise tegelesin põhiliselt rattakaardi uurimisega.

Rattaetapp

Anneken kruttis jooksu lõpu poole tempot juurde ja nii möödusime viimaste kilomeetritega ka neist meestest. Tunnustavalt tuleb mainida, et olime rajal 2h ja 14 minutit ning saime 56 punkti. See oli 3 minutit kauem kui tugevad ja tuntud SKM tiimi mehed vennad Eensaared (Euroopa meistrid rogainis!) ja vaid minut kauem kui meie konkurendid Heiti Hallikma ja Elo Saue, punktide arv oli meil kõigil sama. Kuigi SKM ei saanud stardiülesandest punkte ning nad jooksid kusagilt 2 punkti võrra enam.
Anneken ületas end, kuid kahjuks vist keeras ka vindi veidi üle, sest rattaetapp ei kujunenud talle enam nii kergeks. Pigem raskeks. Või isegi väga raskeks. Ja eks ma aitasin ka oma teevalikutega raskusastme tõstmisele kaasa!
Pagana attakaart oli mastaabis 1:50000, mis tegi rattaseljas selle lugemise ikka väga raskeks, kuid seda muret tugevad tiimid vist ei tunne.
Alustasime ilusti korralikus tempos suunaga punkti 24 poole, kiirus veid üle 30 km/h. Kuni punktini pidas Anneken vastu, siis tunnistas, et rohkem ei jõua ja tempo tuli maha võtta.
Järgnes punkt 36 ja siis läksime punkti 35, mis pidi ka lihtne olema, kuid otsisime seda üle 8 minuti. Kuna tegu oli ühise punktiga nii jooksu kui ka rattarajale, siis kasutasin rohkem jooksukaarti, sest seal oli ikka miskit ka näha. Kahjuks ei lugenud kohe legendi ja üritasin olemasolevate lohade järgi punkti ära tabada. Arvestades lohade rohkust ei olnud me vist ainukesed lollikesed! Olin juba loobumas, kui Anneken karjääri lääneservas punkti märkas - täpselt selles kohas nagu oli legendis kirjas. Kirusin kurjasti ja sõitsime edasi punkti 43 ning sealt 46 poole. Enne 46 punkti oli teid rohkem kui kaardil ja see ajas mind segadusse, vahel tundus juba, et olen eksinud, kuid siis jõudsin karjäärini välja sealt saime ka punkti. Jälle kadus väärtuslikke minuteid ca 5-7 kaardi uurimisele ja oma asukoha paikapanemisel.
Järgnesid punktid 54 ja 34, mille leidmiseks tuli ka legendi lugeda ning siis polnud raske punkte leida. Peale 34 läksime 55, siis 22, 37, 32. Vahepeal jõudis Anneken porisel teel kukkuda, enda kena riietuse ära määrida ja riided märjaks teha. Näha oli, et niigi raske olemine läks veel raskemaks, kuid tunnustan ta kanget iseloomu, mitte alla anda! Isegi kui ta sõnadest kostus ükskõiksust sõbranna Imbi võimaliku superhea rattatulemuse suhtes, mis võis ohustada meie jooksus saadud edumaad, ei andnud me alla, vaid liikusime järjekindlat edasi.
Punktist 40 sõitisme alguses mööda, kuigi üritasin seda pagana võsast kraavi teraselt jälgida ikkagi ei märganud punkti kohe. Punktis 51 jäi meil veel lõpuni aega ca 28 minutit: selle ajaga oleks pidanud rahulikult jõudma ka punkti 33 ja 21 (algselt planeerisn ka punkti 41 sisse), kuid siin tegin saatusliku teevaliku, mis pani Annekeni ja ka minu moraalse ning füüsilise ettevalmistuse äärmuslikule testimisele. Nimelt olime jooksuetapil läbinud peale 51 punkti põhja poole suunduva sihi, mis polnud just tegelikult tee, pigem joostud rajake ja oli selge, et seal rattaga sõitmine pole just kõige kiirem. Sellepärast otsustasin sõita 51 punktist otse itta kuni suurema teeni ja sealt juba põhjapoolsetesse punktidesse.
Kui oleks teadnud, mis tee meid seal ootab, siis poleks sinna suundunud: läbisime sealset 500 meetrit rohkem kui 10 minutit! Tegu oli mahalangenud puudega, soo, vesi, kõrge hein! Täiskomplekt toredaks ratas seljas liikumiseks!
Kirusin ja liikusin. Annekeni kirumist ma ei kuulnud, kuid arvan, et ta kirus nii rada kui ka mind! Kuid valikuid enam polnud, tuli edasi rühkida ja seda me ka tegime, tassides oma rattaid üle puude ja soo. Tee peal väljas jäi meil veel aega 11 minutit finishini ja ca 3,5 km sõita. Punkte enam võtta ei jõudnud. Lagendikul segas veel tugev vastutuul, kuid liikusime ikkagi 24-26 km/h. Ja jõudisme õigeaegselt ka kohale. Tulemuseks oli üldarvestuses 7. koht ning segatiimidest 2. koht! Anneken, vaeseke, oli täiesti läbi. Igatahes ülimalt tubli ja sitke sooritus temalt.
Võrreldes Imbi ja Indrekuga jäi meil vahet 11 punkti: sama, mille olime saavutanud jooksuga. Seega polnud meie rattakiirusel suurt häda midagi.
Oleksid: kui oleks suutnud veidikenegi kiiremini liikuda (või vähem vigu teha rattaetapi alguses), siis oleks võinud võtta punktid 41, 33, 21 ning saavutada segatiimidest esikoha.
Veel suurem "oleks": kui oleks aega jätkunud, siis 40 punkti juurest oli õige joosta 44 punkti, edasi tagasi jooksuks ca 1 km, ehk siis 10 minutit ja lisa 4 punkti saada.
Veidi väiksem "oleks": kui peale 51 oleks valinud jooksuetapiga sama raja punktini 33 ja 21, siis oleks saanud 5 lisapunkti ja üldjärjestuses parema koha.
Kuid eks üritab järgmine kord olla parem!

Orioni rogain Keila Joal

Järjekordne suurem orienteerumismatk oli 21.juulil toimunud Orioni rogain Keila Joal. Kuna Annekeni polnud, siis asendas teda Priit, kes on küll kunagi orienteerumisega tegelenud, kuid viimased aastad pole metsa saanud.
Eelnev juhend lubas kauneid vaateid ja ilusaid männikuid, merd ja jõge. Tegelikkus kujunes küll veidi teistsuguseks, kuigi trehvasime ka silmailu.

Päev enne starti ostsin korgipuust aluse ja nööpnõelad raja planeerimiseks. Polnud neid abivahendeid kunagi kasutanud, kuid eks ükskord pidi ka esimene kord olema.
Plaani tegime 60 km läbimisele, mille võtsin koefitsendiga 1,25 ehk siis 48 km kaardil ja arvestades kaardi mastaapi ning iga nõela peale kuluvat 6,5 mm rehkendasin vajaliku niidi pikkuse.
Esmane plaan kujunes visuaalsel vaatlemisel ning võtsime plaani alustada jõe läänekaldalt lähtudes väiksematest ja suundudes lõunasse suuremate punktide poole.
Edasi ka kaar Lohusalu sadamasse ning siis jõe idakaldale kagu suunda viimaseid tunde veetma.
Kas plaan oli hea või halb on raske otsustada, igatahes kui oleks plaani suutnud täita, siis me oleks olnud võitjad. Vaadates täitmata jäänud plaani, siis oli seda veel pea 8 km ehk siis terve tunni jagu, ülioptimistlik kui arvestada, et läbisime ca 58 km looduses. Järelikult oli ikka plaan liiga optimistlik või siis koefitsent 1,25 liig hea.

Kuid algus kulges normaalselt, võtsime esimese punktid 22, 21, 52 Järgmiseks oli jõe ääres olev 62 punkt, milleni enam nii kiiresti ei jõudnud. Esiteks kadus pisike rada enne suurt teed sootumaks võssa ja suundusime läbi võpsiku otse maanteeni. Teiseks oli teel mitmeid talusid, elektritarasid ning lehmasitaga kaetud karjamaid, mis sundisid meid pidevalt otsekurssi muutma.

Meie poolt läbitud punktid ja kilomeetrid tundide kaupa olid järgmised:

Tund       läbitud km kokku       saadud punkte
1              8,8                            9
2              17                             24
3              25                             15
4              30,5                          14
5              37                             12
6              45                             16
7              51                             11
8              58                              7

Seega esimesed 3 tundi oli tempo normaalne ja ka punkte tuli piisavalt.
Priit hoidis tempot üleval ja peale kolmandat tundi olin omadega suht väsinud. Eriti väsitav oli minu jaoks mets, võsa ja mätastega heinamaad, kus Priit triblas kergejalgselt üle ja ma üritasin autopiloodiga Priidu kandades püsida.
Esimese suurema vea tegime punktiga 70, kus peale maantee ületust üritasime otse liikuda punkti suunas, kuid sattusime metsas olevale tööstusehitusele, mida tegelikult kaardil polnud. See ajas meid segadusse ja arvasime, et oleme tublisti läände kaldunud. Igatahes saime seal tee peale ja rohkem metsas õnne ei proovinud.
Järgmine raskem tee oli punkti 63, kus tuli kulgeda elektriliini alla, mis oli küll suht lage ala, aga samas põlvini muda, vesi ja võsa. Kiirus langes tuntavalt. Tagantjärgi võib mõelda, et kas 63 punkt oma teravnurkse lõikega oligi õige võtta või oleks pidanud valima mõned väiksemad, kuid kergemi ligipääsetavamad punktid.
Kuid peale 37 joogipunkti suundusime 64 ja 51 suunas, mis kujunesid raskeimaks sel rogainil, eriti just teelõik 51-45. Lagendikud kaardil olid tegelikkuses madal mätastega võsa koos vee ja poriga. Läbisime sel tunnil 5 km/h, minu moraal langes ja kirusin, et kaardi järgi ei olnud võimalik aru saada, mis maastik tegelikult on. Lisaks kadus rada, mis suundus 51 punktist loodesse ära ja me kaldusime veidi varem lagendikke pidi lõunasse. Vahel tundus küll, et ega me ennast kaardil paika osanud panna, kuid leidus piisavalt märke ja ega me ära ei eksinud. Punkti 45 ümber olev lagendik oli samuti õudne kõrge heinaga mätastik.
Lõpuks pääsesime sealt tee peale, kuid olin ise veelgi rohkem väsinud ning lisaks ka moraalselt tüdinenud.
Lohusalu sadama ümbruses tegime vea ka punktiga 54, kus ei leidnud õiget läbipääsu majade vahelt mere äärde ning kaldusime liialt põhja. Priit ilmutas väsimuse märke ka punkti 48 suundumisel, ma ise oli juba enne vaikselt Priidu selja taga mõttevabalt sörkinud, lootes, et kaaslase orienteerumisvaist alt ei vea.
Seitsmendal tunnil ületasime jõe ja võtsime punkti 23, siis lõpetas ka GPS töö, aega oli kulunud 6.52 ja läbitud 51 km.
Viimase punktina võtsime punkti 31 ja tahtsime veel 35 minna, kuid vaadates aega ja järjekordset "kollast" võsalagendikku tegime otsuse minna finishisse, see oli ka õige otsus, sest lõpetasime 7.52 ja 8 minutiga me poleks suutnud seda võpsikut läbida.
Tulemus 108 punkti ja 9 koht.

Olekseid on palju, sest mõne punkti oleks ju võinud veel noppida, tegelikult just 42, mille ära jätsime oleks pidanud saama võetud, kuid eks väsimus sundis minema kergema vastupanu teed.
Rogaini korraldus oli suht hea, kahjuks oli vähem osalejaid kui mullu, kõvemad tegijaid olid kuskil välismaal suurematel võsitlustel.
Kaart oli kehva kvaliteediga ja ei andnud võrrelda TAOK rogaini kaardiga. Oli tõsiselt raske lugeda sealt kehva kontrastiga kaardilt välja reljeefi või väiksemaid ojasid, segas samuti kaardi ümber olev kilekott.
Peale kaardi pole korraldusele midagi ette heita (ja sedagi võib mõista odavamate kulude huvides tehtud otsusena), on ju tore, et viitsitakse teha selliseid üritusi rahvale ja minu arust mitte just väga suure raha eest.















agin, seekord Keila Joal.

Võidupüha & Võsa & Voose & Vihm

Pealkirjas on neli  “v” tähega algavat sõna, mõni“v”-ga algav ja inglise keelne "f"-ga algav sõna sobiks sinna ritta veelgi , kuid siis kisuks juba avalikuks ropendamiseks.

Kuid  võsa, Voose, vihmgi annavad koos paraja roppuse välja. Igatahes metsavahel joostes tundus see vägagi nii olevat ja vaikselt ning pidevalt sai kokkuvõtvaid vandesõnu pidevalt poetatud. Jutt on siis jaanilaupäevasest 100 KP jooksust, mis oli ühtlasi ka Tallinna orienteerumisnädala finaalüritus, rahvusvaheline isegi.

Võidupüha on ainuke ilus sõna ses kombinatsioonis, kompenseerimaks teisi koledaid sõnu.

Kuid algusest: O nädal algas mulle esmaspäeval Botaanikaaia sprindiga. Koduaia tagune maa, mida ma tegelikult küll kunagi kaart käes joosknud polnud.  Iseenesest lihtne rada, kuid mulle on alati algus raske: ei suuda end panna maastikule õiges mastaabis ja objektid tunduvad harjumatud. Peale kolme esimese punkti kobistamist läks edaspidine siiski lobedalt ja ilma vigadeta.

Teisipäeval oli päevak Keila Joal, millele järgnes saun Kalmeti pool. Kah täitsa normaalne jooks, kuid mõned kobistamised ikka tulevad sekka.

Kolmapäevase Vanalinna jooksu jätsin vahele, sest ei meeldi higisena liduda turistide hulgas, kes vahivad meid nagu loomaia külastajad mingeid imeloomi.

Neljapäevak oli Kodasool, mis jäi just ette minu tagasiteele Tabiverest. Jooks tuli välja keskmiselt, maastik on seal kohati päris ilus, eriti künklik männimets, kus alusmetsa pole ja nähtavus on väga hea.

Ja siis laupäeval põhisündmus: 100 KP jooks Voosel.  Olin eelmine aasta seal jooksnud ja teadsin, mis maastikuga on tegu. Sisimas lootsin, et päkapikud on vahepeal metsaaluse puhtaks teinud, kuid asjata: muinasjuttude aeg on ümber. Vastupidi, tundus, et inimkäsi oli seal veel mingit võsa langetanud ning see tegi maastiku veel ropumaks: risti rästi mahalangetatud käsivarrejämedused puud koos kuusevõsa ning järskude nõlvadega andsid hea kombinatsiooni. Ja muidugi vihm, mis lisas libedust ja pimedust metsa vahele.

Mõtlesin sisimas, et kui mõni tavainimene näeks neid orienteerujaid seal siblimas, siis ta kutsuks küll kohale hulluarstid, et segased tüübid metsast välja tuua enne kui nad endeid vigastavad. Kuid seal ju ei käi tavainimesi. Sest mis kutsuks tavainimest sellisesse võssa liikuma? Ilusad naised või siis raha eest ainult. Ilusaid naisi oli küll, kuid polnud neid kellegil aega kaeda, sest nagu sa kõrvale vahtisid, nii kaotasid oma kindla koha kaardi peal ja ilma selgete märkideta on ses võpsikus kaardil paikapanemine vääga raske. Vähemalt mulle. Seega naisi ei vaadanud, vaid orienteerusin.

Kuid Võidupäeva hommik algas juba Tallinnas tiba raskelt, kui vedasin hommikul naisega vägikaigast kohvimasina asukoha üle, mis minu arust on köögis täiesti vales paigas, logistiliselt keeruka juurdepääsuga.  Väike tüli keerutati muidugi suuremaks, sest naisele ei meeldinud mõte minu metsa minekust ja tagasitulemisest kusagil peale lõunat, sest siis oleks jäänud liig hilja peale jaaniõhtuks Pärnu minek ja üldse osatakse vahel mitte millestki päris suur jagelemine üles puhuda, naistele on see omadus looduse poolt geenidesse istutatud.  Kuid kogenud abielumehena ei lasknud ma muidugi ennast mõjutada, vaid sõitsin minema. Kahjuks unustasin maha oma pikkade varukatega jooksusärgi, mille tulemusena mööda kuusevõpsikut joostes on nüüd käevarred kõik kriibitud.

Igatahes oli stardihetkel 12 kraadi sooja ja sadas lausvihma, väga sobilik ilm Voose maastikule ja muidugi rahvusvahelise O nädala finaalile. Jooks hakkas ja algus sujus isegi enam vähem, kuigi kohe pandi meid kõige hullemasse tihnikusse kõige järsemate nõlvade peale. Nagu ikka, võttis veidi aega harjumiseks, kuid vaikselt liikudes korjasin punkte.  Vahepeal tundus, et mõni tihnik on isegi kaardi järgi orienteerutav, kuid siis jälle tuli koperdamisi ja seisakuid. 

Lohutas see, et ma polnud ainus ullike, kes vahel aru ei saanud, kus on ja kuhu liikuda. Ikka päris tihti trehvasin teisigi, kes uurisid arusaamatul pilgul kaarti ja vaatasid mind teraselt, et veenduda, kas ma olen oskaja. Selle peale tegin ma muidugi targa ning enesekindla näo ja kiirendasin kindlalt sammu, et mitte lollina näida.

Kuid võsas kohtas ka tegelikke oskajaid, mõni liikus väga kiiresti ja nagu tulemustest näha tehti minu klassi rada alla 2 tunni läbi.  Ma ise mingit jooksu väga ei teinudki, sest vähegi kiirem liikumine ajsa mind kaardi pealt minema ja pigem hoidsin tasast ja kindlat suunda, vahel jooksin mõne järsema nõlva, et veidigi sooja saada. Kui aju töötas raginal ning soojendas sellega ka ülejäänud keha, üritades kribukirjas kaarti tegelikkusega kokku viia, mis enamuse ajast hästi ei õnnestunud, kuid vahetevahel siiski tundus reaalsus olevat samasugune nagu paberil kujutatu.

Ca poolel distantsil õnnestus koperdada maas lebava kuuserondi otsa nii, et vasakusse reide tungis sõrmejämedune oks sisse. Kuradi valus oli ja tundus, et isegi peaks vist lõpetama, kuid külm ilm koos vihmaga leevendas valu ja vakselt liikusin edasi. Hiljem kui püksid jalast võtsin, siis oli näha koledat halli ja musta uku, mis tumedat verd välja ajas. Õnneks siiski rohkem lihasehaav, ei midagi hullu.

Orienteerumine sujus suht normaalselt, vaadates ka oma teekonda Google mapis on näha, et ega ma mingeid suuri kaari juurde joosknudki, väkesi koperdamisi oli muidugi küllaga. Suurem segadus oli läbijooksuga finishi juurest, kus oli paar suht lihtsat punkti ja ma olin võsaga juba kodunenud ning selline normaalsem mets tundus liig veider olevat. Mind häiris ka osaline läbijooksu raja tähistus lintidega, ei saanud aru, kas ma pean neid järgima või ise rada ostima, pole lihtsalt sellistel võistlustel jooksnud.

Eelviimane raja osa oli reljeefkaart, mis algul sujus, kuid punktiga 62 jooksin end täiesti umbe. Vaadates GPSi rada olen liikusin liigselt palju edasi läände ning jõudsin mingi augu servale, mis kulgese kagu loode suunas ja mida kaardi pealt üles ei leidnud. Mõni aeg seal siiberdades tundus, et olen totaalselt eksinud ja ega ei näinud ka kedagi rohkem ringi liikumas. Paisitis, et olen viimane mohhikaanlane   selles kuardima võsas. Siis, 8 punkti enne lõppu, lõin käega, kirusin kõiki ja võtsin suuna lõuna poole, kus pidi asuma finishi ala. Tuli ikka tükk aega enne liikuda, kui jõudsin mingi teeni, mis mind tsivilisatsiooni tagasi tõi. Aega kulutasin ca 2 h 45 min, läbisin ca 13 km. Kiirus on ikka olematu. Tagantjärgi vaadates aeg polnudki kõige hullem, päris keskmine minu vanuseklassis, katkestasin 6. Kohalt.

Ja lohutuseks: mõned inimesed (või kuidas neid oleks paslik ikka nimetada), olid üle 6 tunni selles võsas! Superkannatus ja moraalne ettevalmistus, füüsist pole sellise katsumuse juures vajagi.

Kuid see sport on ikka haigus: kas lähen järgmisel aastal jälle? Muidugi, ma pean ju kunagi ka parema koha saama!