Läsnal Xteamiga

08. august oli Xteami järjekordne etapp, seekord suht Tallinna lähedal Läsnal.  Kahjuks loobus Kalmet osalemast ning otsisin Heigo Põllu abiga omale meeskonda. Peakorraldaja pani mind paari Lauri Lahtmäega ja  Armo Hiiega. Mõlemad poisid on tuntud tegijad orienteerumises ning tõotas tulla tugev võsitlus.

Ilmateade pidas sõna ja lubatud ülikuum ilm oli olemas: kohale jõudes näitas auto termomeeter 29 ja lahkudes oli 34 kraadi. Palavus oli tunnetatav ka õues viibides: mingi tuuleke küll liikus, kuid õhk lausa lõhnas troopiliselt.
Tiimikaaslased valmistusid oma tavaliseks etteasteks rahulikult, kuid juuresolev pilt näitab meeste näoilme otsustavust!
Panime joogid, söögid, rattad valmis ning stardis me olimegi.
Algas kõik lisaülesandega: mitu orienteerumismärki oli kohalesõidu tee ääres - ja ega me neid teadnudki, panime 7 tükki. Vaadates tulemust, siis mina sealt välja ei loegi, palju tegelikkuses oli, tundub, et mõne lisapunkti ikka saime.

Kaardid olid käes ning alustasime teekonna planeerimist: tegelikult Armo ja Lauri tegelesid sellega. Mina, algaja orienteerujana, liigutasin kõrvu ja kuulasin pealt.

Otsustasime alustada põhja poolt punktiga 25, seejärel 38 ning edasi 40. Teekond 38 ja 40 vahel kujunes veidi vaevaliseks, sest ei leidnud kohe õiget sihti üles, kuid tiimikaaslaste hea nina vedas marsruudi ikka õigesse suunda. See väike ekslemine oli ka praktiliselt ainuke kogu teekonna jooksul.

Edasi tulid punktid 35, 42, 20, 59, 41. Rännak 41 ja 52 vahel oli küll raske, kuid siiski õiges suunas.

Järgnes pikem jooks punktini 44, siis tulid raba punktid 58, 26 ja 57. Jälle pani imestama Lauri ja Armo tunnetus punktid kiiresti üles leida. Ise oleks ikka rohkem kõhelnud ja oma asukohta ikka ja jälle täpsustanud. 

Raba oli ka praktiliselt esimene osa,mida me kõndisime, kuigi segamine kerge jooksuga. Kuum ilm võimendus rabas veelgi ning maastik õhkas saunapalavust. Sai ennast laukas veega kosutatud ja ka jalatsid said märjaks, mis oli vaid  jahutusele kasuks.

Rabapunktide järel suundusime 28 ning siis 21 punkti lisaülesandeid tegema. Hakatuseks lugesime 60 puud kokku, seejärel Lauri ujus, meie Armoga suplesime. Järgnes punkt 47 ning uuesti 21 koos lisaülesandega, milleks loopisime palli 20 korda üle kraavi.

Jooksu viimaseks punktiks võtsime 49. 

Olin jooksu lõpu poole suht väsinud, oma osa mängis ka ülikuum ilm, kuid eks me tempogi polnud lonkimine, vaid pidev jooksmine, ka metsas ja raskemal maastikul. Siiski taastusin vahetusala lisaülesande käigus ja ratas tõotas tulla kergem kui jalgsi matkamine.

Jooksu tulemusena korjasime 67 punkti, mis oli suurim summa võrreldes teiste tiimidega. Kuid me olime ka suht kaua rajal: 2 tundi 48 minutit.

Peab mainima, et rattakaart oli suhteliselt tume ja kribune ning teekonna määramine käis orienteerujate tunnetusel. Kuigi jooksurajal oli Armo planeerinud erinevaid variante rattarajaks, siis alustasime ikkagi suht spontaanselt punktist 38, mis tegelikult polnud eriti mõistlik, sest tagasiteel liikusime enne finishit samast punktist lähedalt mööda. Kuid tagantjärgi on alati hea tark olla.
Järgnes punkt 47 ning lisaülesande punkt 21. Seekord arvasime ära 10 erinevust pildil. Edasine suund oli lõunasse ning tulid punktid 45, 34, 43. Kahjuks rattasõit eriti ei sobinud Armole ja pidime tempot tagasi hoidma. Punkti 54 märkas jälle Lauri - on ikka antud tunnetust ja head nina!

Peale 30 punkti oli selge, et aega on napilt ja suundusime finishi poole, võttes tee peal veel 32, 52 ja 44. Oleks võinud ka 36 võtta, kuid siis oleks juba liigne risk tarhviminuteid saada. 

Finishis anti KÜLMA porgandi ja tsitruse smuutit -- parim jook palaval päeval pärast kurnavat pingutust!

Pestud ning supp söödud ootasin ka tulemuste avalikustamist, kuid ei jõudnudki seda ära oodata. Teiste tiimide mehed jõid KÜLMA õlut,mille pudel higistas kuumas troopikaõhus. Mul hakkasid neelud käima: ka minul oli kodus külmikus kesvamärjukest ootamas ning nii lasingi ca 17.00 sealt jalga.

Koju jõudes olin väsinud ning tegin pool tunnikest uinakut. Mingil põhjusel valutas pea terve õhtu otsa. Sihukest jama polnud veel kohanud, kas tõesti liigsest kuumusest?

Kuid lõpptulemusega võis rahul olla:  4 koht. Kuigi pjedestaali koht jäi nappi lähedusse....on veel arenemise ruumi.
Tagantjärele tarkust raja planeeringu osas ei oskagi pakkuda. Rajameister oli jätnud lugematu arvu erinevaid variante ning välja raalida neist parim paistab olevat võimatu. Igal variandil oleksid oma plussid ja miinused ning milline oleks tegelik liikumiskiirus jääb vaid arvamiseks.

Täitsa metsas

Eilne neljapäevak Mustla Nõmme (või Nõmmeküla) rajal kujunes heaks koolituseks võsa ja maastikutundmise aines. Kui lihtsamas metsas leiad punktid ikka enam vähem normaalses ajalimiidis üles, siis soolappe, künkaid, võpsikut ja maha langenud puid täis maastik vajab veel harjumist.
Juba esimeses punktis hakkasin koperdama, kaardi järgi selge soo serv ei olegi tegelikkuses nii kena ja selge ning erinevaid künkakesi on seal rohkem kui kaart mahutab.
Teine ja kolmas punkt (33 ja 35) tulid enam vähem normaalselt, kuid 36 otsimisega läksin ümber soo orbiidile ning ei taibanud õigel hetkel orbiidilt lahkuda ja punkt ära võtta. Paar ringi ümber soo ning seejärel sai punkt ka võetud.
Järgmised punktid tulid kergemalt, läheduses oli ikkagi mingi tee või siht, mis pani kaardil asukoha paika. Kuigi 42 punkti minek oli mul suht otse sihiga, kujunes teekond jube raskeks: rinnuni sõnajalad koos mahalangenud puudega takistasid tõsiselt liikumist, nägin, et enamus rahvast liikus veidi vasemalt üle soise lagendiku, imestama paneb, et vanad orienteerujad ikka leiavad selle optimaalse raja!
51 punktiga oli veidi koperdamist, kuid ka selle tundsin siiski maastikul õigel hetkel ära.Järgmine punkt pidi olema 45, kuid vaatasin kaardilt valesti ja jooskin 50-sse. Kui punkt võetud sai, siis mõistsin, et vale järejkord ja sibasin 45 otsima.
46 punkti jaoks tegin paraja ringi mööda rägastikku ja maha pudenenud metsa, kuid olin kindlalt kaardil.
Edasi sujus asi jälle paremini, kuigi 52 punkti oleks võinud ka otse joosta läksin mööda kindlaid teid.
Viimaste punktide kiire ja kindel leidmine kasvatas enesekindlust ja ka kiirust kuni 60 punktiga jooksin järjekordselt täiesti metsa. Paganama soolapike eksitas mind taas orbiidile ning jõudsin mingile metsasihile, mida pidasin ekslikult teeks. Sibasin seal edasi tagasi paar korda, kuni sain aru, et olen valel teel: vahetasid teed ja leidsin ka punkti.
Huvitav ja väljakutsuv maastik, kuid vajab kindlasti vee harjutamist ja ka harjumist! Võrreldes mulluse Aegviidu metsaga, kus mul kulus pea paar tundi raja läbimiseks olen siiski tibake arenenud, ehk siis mitte päris lootusetu.

Viru Maraton

Täna sai sõidetud selle talvehooaja esimene suusamaraton - Viru Maraton.
Nädala alguses õnnestus haigestuda mingisse kõhuviirusse, igatahes esmaspäeva õhtul olin täiesti läbi: väsinud, palavik, süda paha. Kuid neljapäevaks oli haigus taandunud ja tundsin ennast vääga hästi. Laupäeva hommikul tegin veel kerge suusasõidu Pirital, ning enesetunne oli super. Eks enesetunnet parandas ka laupäevane üliilus talveilm ning Pirita hoolsa rajameistri poolt ettevalmistatud suusatrass.
Igatahes pühapäeva hommiku sõitsin Tallinnast Rakvere poole. Kuigi tuiskas kerget lund oli tee hea ning jõudsin stardipaika õigeaegselt ja plaanipäraselt. Tegin kerge soojenduse ja valmistusin kell 11.00 alustama, kui järsku kuulsin, et ilmaolude tõttu on starti lükatud pool tundi edasi. See uudis tegi vihaseks! Kus see halb ilm oli? Veidi lund ja tuisku või? Ja miks ei oleks võinud sellest keegi kohe teatada, näiteks parklakorraldaja? Eks esitan need küsimused ka korraldajale ja loodan, et nad saavad järgmine kord asju paremini aetud.
Kuigi vahepeal mõtlesin kogu seda maratoni juba pikalt saata, siis 11.30 olin ikkagi stardijoonel. Suusasõidu algus kulges tavapäraselt tõmmeldes: pidevalt kiirendades ja siis kohati seisma jäädes. Peale 3-4 kilomeetrit sain juba normaalsemalt liikuda ning alustasin stardijooksikute kinnipüüdmist. Kõik kulges kenasti kuni esimese ringi lõputõusudeni, mil sain aru, et ega ikka pidevalt tuld anda ei jõua.
Kuid teise ringi tasasem algus lubas jälle taastuda ja enesetunne oli tegelikult päris hea. Vaid kiirust ja jõudu polnud piisavalt, kuid eks seda tule iga järjekordse stardiga juurde (loodan vähemalt).
Nii nagu kartsingi oli teise ringi lõputõusud need kõige tapvamad.Lisaks segas normaalset liikumist ka paremal pool sõitev pidev kolonn rahulikke suuskureid. Pean küll tunnistama, et suusakultuur oli superkõrge: ega keegi ette ei jäänud ja kui keegi oligi vasakul pool rada, siis rajaküsimise peale siirduti kohe paremale. Ainult tõusudel oli koos aeglasemate liikujatega ikka kitas ja niigi raske ja käed väsinud ja jalgu ei saanud normaalselt kasutada.
Lõpuni jõudsin, tulemus 33. koht. Ja Einole panin ära!
Järgmine nädal Kõrvemaal 38 km.

Alpid

Aastavahetusele järgnenud nädal möödus Austria Alpides suusatades. Sealsed mäed on suursugused võrreldes Eesti kohalike küngastega, rääkimata mäesuusatamise lõbust laskumisel, mis kestab ikka minuteid ja väsitab jalada enne kui alla jõuad. Ja liftisabad pole mitte poole tunnised.
Kuigi Eestimaalt oli kahju lahkuda, sest siinne paks lumi, ilus ilm ja lumised puud tekitas mõnusa tunde. Aastavahetusel kütsime sauna ning peale kuuma leili lumehanges püherdamine andis talvele erilise mõnu.
Kuid Alpidest ja Ischglist - koht, kus me sel aastal suuskasime. Sinnasõidu esimene osa kulges plaanipäraselt Eesti Õhu kompaniiga. Kahju muidugi, et nad suuskade eest 20 eur per paar koorivad, samas kui Finnair transab suusad tasuta. Kuid eks jutu järgi pidigi neil rahast veidi puudu olema. Edasine transfer Münchenist Ischglisse kulges veidi vaevalisemalt, sest parajasti sadas Lõuna Saksamaal lund ja autojuht valis otsetee üle Garmin Partenkircheni. Tulemuseks oli planeeritud 3 tunnise sõidu kujunemine 5 tunniseks. Autojuht ise oli mingi veidrik, sest tundus, et ta ei teadnud isegi, kust täpselt sõita, käis vahepeal bensukas teed küsimas. Olen märganud, et kõik transferi mehed on oma veidrustega, praegune mees keeras auto ventilatsiooni kinni ning temperatuuri maksimaalselt jahedaks. Vastupidiselt tagasituleku transferi mehele, kes keeras ka ventilatsiooni kinni, kuid temperatuuri maksimaalselt kõrgeks - ikka seinast seina ja kogu aeg äärmuses! Kuid kohale me jõudsime.
Elupaigas oli meil Ischgli lähedane küla nimega Mathon, rentisime seal appartment-hotellis ühe toa. Hotell oli uuem ning väga hää. Julgen teistelegi soovitada: hotell Astelliina, link on http://www.astellina.at
Piisavalt suur ja puhas tuba, keldris oli 3 erinevat sauna ja puhkeruum. Mathon ise on küll 4 km eemal Ischglist, kuid ega me väga sinna pidutsema ka kippunud.
Igapäevased suusatamised algasid mul kell 09.00 pereliikmete äratusega. Kõik olid valmis ilusad suusapäevad südamerahus maha magama, kuid mina ei lasknud sel sündida ning terroriseerisin nad ülesse. Ca kella 11 ks olime mäe peal ning reeglina suuskasime kuni kella neljani. Kuuest päevast oli kaks poolikut päeva, mil ilm läks pilve ja suusatamine ei olnud enam mõnus. Kuid kõik ülejäänud päevad olid lausa ülimõnusad. Ja kõik ärkasid päeva peale üles ning tuju läks hääks.




Lisaks mäesuusatamisele panin ma õhtul alla murdmaalauad ning tegin veel tunnikese või poolteist kohalikel radadel trenni. Õhtul saun, söök ja õlu (või ka kaks) ning muud polnudki vaja - kell 23 vajusin magama.
Ischgl on kahtlemata tore suusakuurort, rajad on hääd, asuvad suhteliselt kõrgel (reeglina üle 2000 m) ja lumi on garanteeritud. Aastavahetuse ajal on muidugi juba palju inimesi ning vahete vahel väsisid rahvamassis sebimisest ära. Eriti märkasin seda lõunatades, kui kogu aeg toimus väike tõuklemine söögi saamiseks. Kuid päike, mäed, suusad, pikad rajad ja Austria külalislahkud kompenseeris mõne pisikese trügimise. Võrreldes eelmine aasta külastatud Prantsuse Val Disere on kõige enam vahet ikkagi just teenindajate suhtumises: tundub, et prantsalsed ei salli teisi rahvaid ja peavad endid endiselt maailmavalitsejateks. Vaadates nende pisikest presidenti Sarkozyd ja tema tegemisi ning ütlemisi ei ole sellisel suhtumisel lõppu näha. Kuigi saatus on prantslastele kinkinud ikka vägevad mäed, kahjuks just neile.

Koju tagasi jõudsime üleeile, ilusasse talvisesse Tallinna. Talv on tore!

Kena talveilm

Harvadel talvedel on detsembris Tallinnas nii hääd ilma: pole erilist vett ega plöga, temperatuur püsib nullis või veid alla. Mine ja suusata! Seda ma tavaliselt peale tööd teengi.
Kogu talvise linnapildi teeks ilusamaks veel soola kasutamise piiramine: miks on meie linnas kõik soolaga üle valatud ja Helsingis saab tunduvalt vähemaga hakkama. Savisaar võiks siin kokku hoida, säästes nii raha, loodust, kui ka inimesi sulanud lumeplögast.
Loodame talve jätku!

TALV!

Täna sai esimene suusasõit tehtud, täpsuse huvides: esimene detsembris 2009. Sest ka novembris sai suusad alla.
Kena külm ilm, lund oli vähe, kuid pakane muutis ka liiva ja kivid kergelt jäiseks ning libedaks. Vana suusaga sai 16 km tiirutatud. Enamus küll paaritõugetega, kuid siiski suusatamine! Ainult 13 pakasekraadi võtsid mu jalad ette ning pidin veidi enne vabatahtlikku soovi suusarajalt lahkuma.
Rõõm oli tõdeda, et Pirita jõe ääres töötasid lumekahurid ning kui ilmateade paika peab, siis peaks enne jõule lumekogus piisav olema, et korralik (kuid vist ikka lühike) rada valmis teha.

Ootus

Siin laevas kodu poole loksudes loodan, et ilmaennustus peab paika ja veel sel nädalal saab suusad alla. Tore standardne Eesti "9 kuud kehva suusailma" hakkab ära tüütama. Oleks siis veel soe nagu paar nädalat Taimaal kogetud!Pildi peale vaadates võite kadestada!!

Nüüd aga tahaks lund, palju lund ja külma ilma. Lume sisse on pressitud korralikud suusajäljed nagu rööpad. Mine ja lükka vaid!

Unistused kajastuvad mullused Val D Isere pildid: kindad ja prillid uut talve ootamas.

02. jaanuaril 2010 ootab meid miskit sarnast juba Ischglis!