Ungari ja Balkanimaad

Planeerisime selle aasta tsiklimatka alguseks Ungari, külastatavad maad Serbia, Kosovo, Montenegro, Bosnia, Horvaatia. Tsiklid saatsime DSV transaga Budapesti, 16.05 len

Tsikleid lahti pakkimas Budapestis

dasime ise järgi ja reis võiski alata.
Enne reisi lugesin ühest tsiklimehe reisikirjast läbi potentsiaalselt huvitavad kohad neis maades ning oli mingi ettekujutus, kus 3000 km maha  sõita. Plaan A oli alustada Ungari idaosast, sealt suunduda lõuna poole Serbiasse, Kosovosse, Montenegrosse, Bosniasse ning siis tagasi Ungarisse, Balatoni äärt pidi Budapesti.

Esimeses ööbimiskohas

Kahjuks aga ilm ei soosinud ei meid ega ka kohalikke Bosnias ja Serbias: suured üleujutused sundisid meid marsruudi ümber planeerima. Meil polnud ju mōtet trügida piirkonda, kust evakueeriti inimesi ja majade esimesed korrused olid vee all.

Esimese ööbimiskoha hommikul mäe otsast tehtud pilt

Seega 16.05 saime oma mootorrattad Budapesti lähedalt kätte ning peale lôunat alustasime liikumist Egeri suunas. Õnneks oli reedel veel normaalne ilm, veidi jahe, kuid ilma sademetata. Sõitsime üle matra mägede, mis oli päris mõnusad, teed olid head, kuigi viimased vihmad olid kandnud veidi risu teedele.

Aggtelaki koopas

Egeris ostsime kohalikust poest kohaliku veini, hind ca 1,5 eur. Õhtul jäime kämpingusse, jõime veini ning nautisime matka algust. Vein oli igatahes väga hea!
Öösel vihma ei tulnud, kuid hommikul oli temperatuur ca 10 C, kõik üli niiske ja rõske, mina sain normaalselt magada, kuid Aivar külmetas. Pakkisime asjad ja suundusime edasi läbi Büki rahvuspargi mägede Aggtelaki koobaste suunas. Pool tundi peale starti algas vihm, mis koos mägede ja suhteliselt kehvade teedega tegi sõitmise ebamugavaks.Üle teede jooksid veeojad, oli ka risu ja prahti. Ei mingit naudingut!

Enne Aadria merd viimased mäed

Peale Miskolci linna olid veidi suuremad teed, kuid vihm jätkus. Jõudsime Aggetelaki ning hakkasime otsima, kuidas saaks kuulsatesse kartikoobastesse. Kogu info on Ungari keeles, sildid nag oleks mingid, kuid suhteliselt arusaamatud. Lõpuks jõudsime Josväfösse, seal selgus, et iga 2 tunni tagant on plaanis giidiga tuur koobastes, kuid alguspunkt oli 2,3 km kaugusel. Uurisin veel võimalust kuigadi iseseisvalt mõnd koobast külastada, kuid informatsioonitädi inglise keel polnud just parim ja ega üksi vist poleks saanudki. Läksime, siis kella kaheks lähtepunkti, kuid enne üritasime veel kohalikus külas süüa. Kõik näitasid meile lahkelt teed restorani suunas, kuid asutuse enda leidmine oli ikka probleem, kuna puudusid igasusgused juhatavad sildid.

Lõpuks mere ääres!

Võtsime giidiga ekskursiooni, lootes ca tunniga koopad läbi käia. Kuid giid oli jutukas tüüp, kogu aeg midagi seletas (ungari keeles) ja tulemuseks oli pea 2 tunnine matk maa all. Koopad olid väga lahedad, kuid 2 tundi neid vaadata ei viitsinud. Ja ka ära põgeneda ei saanud, kannatasime Ungari keelse jutu saatel lõpuni.

Kiirteel Dubrovnikusse. Kaunis vaade

Maa alt väljudes valas vihma, normaalsed inimesed läksid autodesse ja bussi, aga meie istusime tsiklitele ja hakkasime Budapesti suunas liikuma. Ainus idee oli põgeneda sellest sügisilmast kuhugi, kus ei saja ja kus on suvi. Plaan oli ööbida Budapestis ning hommikul kihutada otse Aadria mere äärde.
Ka pühapäeva hommik oli sombune ja veidi sajune, kuid sõitsime kiirteedel Zagrebi suunas, sealt otse Rijeka peale ning ilma paranes. Enne rannikut enam vihma ei tulnud, saime kummiülikonnad maha ajada ja läksime kiirteelt maha, et veidike ka mägiteid nautida. Enne rannikul olevat Senj linna leidisme kitsa tee, omapärased mäed ja veidi viljatu looduse. Vaid lambad ja hobused liikumas, meenutas veidike Norra rahvusparkide platoosid, kus miskit eriti ei kasva. Rannikuäärne tee tõstis tuju kõrgustesse, sest lahe kurviline tee, meri ning mäed olid nüüd olemas ja nende nautimine on üks tsiklimatkamise soove.

Turist Dubrovnikus

Rannikul oli soojem ja mis peamine - ei sadanud. Esimesed kämpingukohad lasime mööda, sest tundus, et neid on tee ääres hulgi. Kuid tuli välja, et peale Senji oli oma 60-70 km täitsa tühja maad, enne kui  tulid järgmised kämpingud.Olime parajalt väsinud lõpuks kui telk sai pästi ning võisime bensukast ostetud õllekest nautida. Aga telgi ääres loksus Aadria meri ning ilm läks ainult ilusamaks.
Esmaspäeval läksime uuesti kiirteedel, et kihutada otse Dubrovniku suunas. Teed on Horvaatias ülihead, kiiruspiirang 130 km/h, sõidetakse 150+ kiirusega. Tuleb tunnistada, et horvaadid on olnud osavad euroraha kulutajad, sest mägedesse kiirtee rajamine maksab tõenäoliselt kordades enam kui Eestimaisel tasndikul ehitamine. Tee kasutamise eest tuleb ka maksta, kuid eeliseks on kiirus ja pikas piki rannikut väljavenitatud riigis on see tähtis.
Dubrovnikusse jõudsime lõuna ajal, otsisime endale kõigepealt ühe toa, laadisime asjad maha ning läksime linnaga tutvuma. Ilm oli juba tõesti suvine, lausa palav. Toa peremees ütles küll, et ilm on ilus vaid esimest päeva, enne seda oli sealgi külm ja vihmane.

Montenegro

Dubrovnik kubises juba turistidest, linn tundus olevat paras tursitilõks. Me alustasime lõunasöögist, vaatasime vanalinna, seejärel võtsime õhtuks kohaliku veini ja veidi näksimist. Ma tegin enne õhtut ka kerge jooksu, kuid peab tunnistama, et enamuses linna teid on mõeldud autodele: kõnniteed on ülikitsad või siis pole neid üldse. Jooksmine Dubrovnikus oli veidi tülikas.
Järgmisel hommikul sörkisin randa ning tegin ka supluse Aadria meres, vesi oli juba ca 16-17 C soe, mitte just mõnus, kuid ka mitte eriti külm.
Teisipäeva plaanis oli meil Montenegro ja Bosnia. Hommikul jõudsime piirile, mille ületamiseks kulus ca tund, veidi imelik oli Euroopas nii palju aega piiriületamiseks kulutada.
Montenegro on ise superilus, veelgi kõrgemad mäed, meri, käänulised teed. See riik väärib kindlasti veel kord külastamist. Kuid kuna me põhja Bosniat ja Serbiat pidime üleujutuste tõttu vältima, siis sõitsime Risanist üle mägede Bosinasse Trendij peale ning seal edasi Mostari.
Seekordne piiriületus läks kiiremini, kuigi minu passi andmeid toksisi sisse ca 2 meetrne koljat, lühikeste juustega  tõmmu tüüp. Arvuti ei olnud just tema parim sõber, sellepärast loovutas ta peale 5 minutist pusimist  passiandmete sisestamise kollegile. Mehe näost oli näha, et parema meelega ta valvaks pigem relvaga piiri ning vajadusel kõmmutaks automaadist piiririkkujaid, kui et toksiks passi andmeid arvutisse.

Mostaris

Mostar oli armas linnake, kena sild, toredad inimesed, maitsev söök silla juures. Ca 17.00 paiku hakati minarettidest muslimeid palvusele kutsuma. Usu peale surumine mind veidi häirib, kuid eks kristlaste kirikud taovad ka aeg ajalt kella.
Teisipäevaga sai meie retk Bosnias ka otsa, tulime tagasi Horvaatia rannikule, võtsime käpingus kohad, käisin meres ujumas, maitsesime Bosniast ostetud veini.
Kolmapäaeval liikusime ranniku äärt pidi Spliti suunas, käisime ka linnaga tutvumas, kuid päike oli väljas, temperatuur üle 30 C ja tsikli riietes liikumine polnud just mugav. Õhtuks jõudsime uuesti Senj linna lähedale, kus jäime pisikesse, kuid väga hubasesse kämpingusse ööbima. Enamus käpingulisi on sakslased, kuid on ka Sveitsi ning Austria turiste. Põhiliselt vanem kontinget, kes panevad mere äärde lauakses, kaks tooli, kaks veini klaasi ja siis istuvad seal terve õhtu. Romantika missugune! Minu jaoks küll veidi igav...
Neljapäev oli praktiliselt viimane sõidupäev, plaan oli õhtuks jõuda 100 km kaugusele Budapestist, Balatoni järve äärde. Kiirteid ei võtnud, sõtsime mere äärest üle mägede Zagrebi suunas, siis tegime ka väikses haagi Sloveeniasse, lootes saada veel viimase naudinguannuse mägiteedest, kuid kahjuks oli seal tegemist meie Haanja tüüpi küngastega. Loodus oli väga ilus (nagu Haanjaski), kuid külateed kippusid olema pigem liig kitsad.
Tundus, et enamus sloveene tegeleb väikepõllumajandusega, teedel oli hulganisti pisitraktoreid, mis kõik miskit toimetasid, ju siis euroliit toetab tugevalt ka väikest farmerit, vähemalt sealkandis.
Aivar ei suutnud GPSuga sina peale saada ning nii kippus see tehisintellekt suunama meid mingeid otsetee variante pidi järjest sügavamale küladesse, kus juba nähtud loodus, inimesed ja traktorid aina kordusid. Lõpuks saime siiski kiirteele ning võtsime suuna Budapesti peale.

Jälle mere ääres

Viimane öö Ungaris Balatoni järve ääres. Taas tuli kogeda Ungari nōukaaegset olemust. Vōtsime ööbimiskohad kämpingus, mis oli üsna suur, otse järve ääres. Ilus looduslik koht, kuid kōik muu oli aastast 85. Alusteks tuli sisse pääseda, oli valveputka ja kaks meest seal sees. Meie id kaartidest tehti koopiad, vormistati mingi paber, millega hommikul mina vastuvōttu arvet maksma, anti laagri käepaelad - nagu Venemaal mingis asutuses.
Pesuruumi ja WC tundus olevat suht värskelt remonditud, kuid veneaegne nostalgia oli alles: vetsupaber tuli kaasa kerida ainsast rullist, mis tualetiruumis oli. Noh keeerutad siis endale igaks juhuks rohkem, sest täpse koguse saad ju teada protsessi lōppu vormistades.Pesemiskambrid oli pisikesed, puudus riiul asjade panemiseks.

Balatoni vesi oli külm ja ujuma ei kutsunud.

Reede hommikul andsime tsiklid sinna kust nad võtsime ning seejärel suundusime Budapesti.
Otsisime Booking.com kaudu kesklinna odava hotelli, tuli välja, et tegu oli rohkem suurest korterist ümber ehitatud hotelliga. Kuid magamiseks ja pesemiseks täitsa ok koht.

Budapest üllatas positiivselt vōrreldes muu Ungariga. Hulganisti erinevaid söögikohti, reede õhtul olid muruplatsid täis noori, kes nautisid ilusat ilma ja oma jooke, samuti erinevaid bändide esinemisi.
Me nautsisme kohalikku sööki ja jooki ning lahedaid inimesi. Budapest rehabiliteeris Ungarist matka alguses saadud veidi negatiivse mulje. Igatahes on Ungari kindlasti külastamist väärt sihtpunkt ka tulevikus.
Kokkuvõtvalt on kõigis maades näha kommunismi ehitamise jälgi: kehvemad teed, lagunevad tööstushooned, asjaajamise korraldus, suured paneelmajad. Kõige suurem mahajäämus oli vast Montenegors, parimas seisus olid Sloveenia ja Horvaatia. Siinkohal tuli meelde Eurovisiooni võitnud Austria kliediga habemik ning Venemaa parlamendi liige Zirinovski, kes räuskas, et kui vene väed oleks peale teist maailmasõda jäänud Austriasse, siis sääraseid kleidiga kloune seal olla ei saaks. Aga mida siis Austrias oleks? Võin vaid kujutada venekeelseid silte, lagunevaid teid, rämpsu täis orgusid, katkisi suusalifte. Mina ei poolda samuti Eurovisioonil tehtavat janti, kuid valiku tegemise korral võtaks pigem habemiku kliedis, kui vene võimu. Ja usun, et enamus euroopalike väärtushinnangutega inimestest teeks sama.

Tartu Xdream

Sel hooajal iksdriimiplaanid puudusid, kuna põhiürituseks olen planeerinud EM rogainis. Kuid mõnel sarja etapil olin valmis osalema, kui vaid tiimi leiaks.

Nii juhtuski, et sõber Rannar pakkus välja oma tuttavad, kellega sai Alpiklubi Firn tiim registreeritud I etapile Tartus koosseisus Priit, Erik ja mina. Võistkonna kõik liikmed oskasid orienteeruda, füüsiliselt olime ühtlases vormis, samuti oli meil ka kogemust varasematest Xdreami võistlustest. Tartu etapp andis veel eelise ka Priidule ja Erikule, kuna toimus nende kodulinnas.
Päev tõotas tulla palav ning viimasel hetkel otsustasin lühikese varrukaga särgi kasuks- väga õige otsus.
Nagu ikka oli väike stardieelne sagimine, panime rattad valmis, rulluisud kotti, numbrid peale. Istusime minu autosse ja sõitsime ujula juurde parkima. Tee peal leidsime ka ühe joonorienteerumise punkti Marja tänaval. Siis veel kaarti ja ülesandeid polnud ning polnud aimugi, mis punkt see on.

Kuigi Priit oli juba enne luuranud erinevaid piirkondi, kus võistlus toimuda võiks, siis tegelikkuses on sellest vähe abi. Ei olnud meist ka keegi ajaloogeenius ning monumentide sünni ja surmapäevadest polnud aimugi. Seega saades stardis kaardi ja lugedes ülesannet ning ikka ei saa nagu aru, mil moel seda kõige paremini oleks lahendada: "fikseerida ausammaste eluead ja läbida rada lühemast alates". Esimene mõte oli ikka see, et äkki ei pea kõiki hakatuseks läbi jooksma?  Priit ja Erki lugesid ette vist kõikide kujude nimed - seda nad teadsid. Kuid eluigasid mitte!
Oleks Vladimir Iljitsi kuju alles olnud, siis vähemalt oleks ma tema sünniaega teadnud: 1870. Aga millal see punane mõrvar suri - enam ei mäleta, vist oli 1924.
Igatahes sörkisime kõik koos hakatuseks Vilde kujuni, siis sai Eriku hääl kuuldavaks ning tegime lõpuks otuse hargneda, kujude daatumid üle lugeda ning uuesti kokku saada. Edasine oli juba jooksu küsimus, Priit vedas ja valis, meie jooksime Toomemäest üles alla. Tempo oli päris kõva ja kuigi lubasime alguses rahulikult võtta, oli tegu korraliku kihutamisega.
Tagantjärele tarkusena arvasid Priit ja Erik, et tegelikult oleks võinud ju joosta kujud läbi ning kokkus saada Petersoni ausamba juures, sest tema oli ilmselgelt kõige noorem, seda oli ette arvata. Kuid peale võistluse on ikka kergem tark olla.
Etapi tulemusena ei olnud me ei kõige kiirem, ega ka kõige aeglasem - keskmine tulemus.
Järgnes rattaetapp, mis viis meid Raadi kanti. Ega ma tegelikult pole ju Tartus nii käinudki. Kuulnud olen, et selline koht on olemas, aga kus - seda sain alles nüüd teada. Seal oli põnevam punkt rehvimäel, tegelikult oli kummimägesid ju mitu ja ma ise oleks ühest kaugemast alustanud, kuid õnneks siiski kaasvõistlejad olid punkti leidnud ja nii meidki õige hunniku otsa juhatati.
Puntikst 15 - 16 valisime otsetee, mis ennast õigustas. Vaatasin tippude GPS träkke ja seal oli näha, et lõikajad said kiiremini.
Järgmisena oli tõukeratta valik: 4 punkti seitsmest tuli läbida. Olime enne juba otsustanud 47,48, 49 ja 53. Kas oli hea või halb valik - raske hinnata, tõenäoliselt olid variandid üsna võrdsed.
Punktis 53 tekkis ka väike trügimine soome tiimiga. Üsna veider on tagantjärgi lugeda, mida keegi asjast arvab. Soomlane nimega Teho kuulutab meid "ebasportlikeks trügijateks". See jutt on veidi Goebelsi ütelustest, et valetada tuleb nii, et ka ise jääksid uskuma. Igal osapoolel oma õigus, kuid vastik on lugeda Teho kommentaare foorumis, et muidu oli võistlus OK, aga ebasportlikud trügijad rikkusid asja ära. Lisaks ka Facebookis tehtud postitusel on kirjeldatud meid kui jõhkardeid. Kuna kohtunikke juures polnud, siis jätan õiguse kuulutada ka oma tõde.
Nimelt oli üks soomlane teistest ca 30 m eespool ja teised kaks soomlast meie tiimist ca 10 m tagapool. Nii läks, et somm nr. 1 võttis punkti, järgmisena olid kohal Priit, Erik ja mina. Priit hakkas punkti võtma kui sommid nr 2 ja 3 hüppasid sõna otseses  mõttes meile vahele ja selga. Mille peale Priit neile ka käratas, et olge nüüd veidi järjekorras (Priit ongi tiba äkilisema, kuid otsekohese  loomuga). Ega erilist sõnelust tekkinud, kuid mina ja Erik lasime sommid siis vahele, sest kaua sa neid oma seljas ikka talud. Seega olime meie need, kes targematena järele andsime, veider, et Teho arvas hoopis vastupidist. Mina isiklikult ei pidanud seda juhtumit millekski: tavaline väike rüselus punkti võtmisel, kus on rohkem kui 1 tiim parajasti toimetamas. Ja kirjutan juhtmist vaid sellepärast, et foorumis on asjast juttu.
Peale tõukeratast sõitsime rattaga lisaülesandesse: Erik laskus köiega, meie Priiduga sõitsime Segwayga. Mulle igatahes meeldis, sain lõpu poole tunnetuse kätte ja liikusin üris kiiresti.
Edasi sõitsime kanuuetapile. Alguseks joonistasime slaalomiraja, millel polnud mitte mingit mõtet, sest väravad olid ju tähistatud. Paati istusime Priiduga kahekesi, mis oli õige otsus, sest kerge paadiga saime kiiremini liikuda ja manööverdada, möödusime 2 tiimist (üks neist vanad sõbrad soomest!).
Peale slaalomit võtsime Eriku peale ja hakkasime sõudma. Kanuu oli minu jaoks veidi raske, sest lihased olid eelmise nädala 12 tunnisest kanuutamisest ikka kanged, kuid kannatasin ära.
Mul oli küll vahepeal mõte, et saadaks Eriku jooksuga jooksupunkti 38: kanuu oleks kergem liikumiseks. Kuid Priit arvas, et meil tuleb kanuud lohistada üle kallaste, sest punktid 35 ja 36 asusid mingite kraavide rägastikus. Üks minu mõtteist oli ka võtta need üksi joostes, kuid väike kahtlus oli kraavide sügavuses ja vee temperatuuris, sest jooks oleks tähendanud ka ujumist.  Kuid peale 34 punkti jõudsime kraavi pöördekohta, siis nägime, et paljud jooksevad ja nii läksin minagi jooksma. Raske on joosta peale pikemat istumist, seljas vest ja peal kiiver. Kuid sundisin end liikuma, kilomeetri ajad olid 5 min/km lähedal. Esimene vee takistus oli suhteliselt soe, märjaks sai kuni vööni ja ujuma ei pidanudki. Põhjas oli küll muda, mis tegi liikumise parajalt raskeks.
Teine veetakistus oli parajalt külmem, kuid veidi lühem, sügavus sama ja kaldad ka mudased. Aga ei midagi hullu. Igatahes jooksmine õigustas end.
Peale kanuud olid Erik ja Priit juba kaardi pähe õppinud ning mul jäi vaid nende kannul püsida.
Rulluisu etapp viis meid tagasi kesklinna. Kahjuks Erikul puudus piisav kogemus rullitamiseks ja sellepärast jäime eesolevatest tiimidest maha. Kuigi meetritega kaotus kasvas, polnud see ajaliselt väga suur.
Järgneva rattaetapiga läbisime ka viimase jooksu  joonorienteerumise raja ning fikseerisime punktide asukohad. Kahjuks tekkis arusaamatus peale joonepunktide otsimist kokkusaamise koha osas ning mina ootasin teisi vahetusala juures, kuid teised mind mingil ristmikul. Hinnanguliselt kaotasime seal ca 2-3 minutit. Lõpuks jälle koos läksime BMX rajale, mis oli minu meelest väga lahe, õnneks ei käinud ka selili. Ning siis juba viimane jooksuetapp. Joonorienteerumise punktid olid teada ning iga mees võttis oma, kohtusime punktis 47 ja lidusime kaarsilla all oleva võrgu juurde.
Lihtsana näiv ronimine mööda võrku polnudki nii kerge: pikka sammu tehes jäid jalad võrku kinni, lühike samm oli liiga aeglane. Erik ja Priit näitasid siin oma mägironimise oskusi ning tegid ülesande kiirelt läbi. Mina koperdasin rohkem, eriti keerukas oli SI pulk veel fikseerida, mõtlesin juba vette laskuda, sest nii tundus see kõige kergem olevat. Üles ronides oli mul all üks võistleja ja tema kaal tõmbas võrgu pingule, mille tulemusena oli kerge ronida. Võrgu pingutamist oleks pidanud kohe koos tiimiga kasutama.
Kuid lõpus kedagi mööda ei lasknud ja ise ka kedagi kätte ei saanud, lõpetasime 11. kohaga. Aega kulus 4 tundi ja 3 minutit. Kilomeetreid tuli täpselt 50 km, millest ratast oli 22, kanuu ca 6 km, rulluisk 5, ülejäänu oli jooks ja veidi tõukeratast.

Finish! Foto Meelis Toomilt

Tagantjärgi tarkus. Oli hea ühtlane tiim, Priit võttis kanda kapteni rolli, kamandas ja kiirustas meiega vahetusalas, punktides sõimas soomlasi (!), luges täpselt kaarti. Minu poolest oleks võinud ratst veidi kiiremini sõita, samuti rulle. Kuid kui ma ise oleks rattas ka ainukesena kaarti pidanud lugema, siis kiiremini poleks saanud.
Vigu me ei teinud, väikesi koperdamisi oli, tegelikkuses vast ca 5 minutit oleks saanud paremaks. Sama tiimiga oleks võimalus järgmisel võistlusel head kohta püüda, kuid ise Aidus osaleda ei saa. Loodan Jõelähtmel kohal olla.

100 km Võhandul

Stardi ootel

Nädalavahetusel toimunud Võhandu maraton oli minule juba kolmas kord osaleda.
Esimene kord läbisime distantsi süstaga, mis oli tegelikult pagana ebamugav ja valus staatiline asend.
Eelmine aasta sain pinginaabrilt kerge kanuu ning 95 km läbimiseks kulus veidi üle 9 tunni, mis oli igati normaalne ja mitte koormav. Mullu oli jää just läinud ning jões oli kiire vooluga suurvesi, mis tegi kogu sõidu lõbusamaks ja kiiremaks.
Tänavu talve polnudki, jää oli ammu läinud ja ilm olis suisa suvine, jões oli pea meetri jagu vähem vett. Distants oli kavas kogu pikkuses koos Tamula järve ringiga 100 km.

Süvahavva 1

Eks kogu ettevõtmine ole üks paras sebimine alates sellest, et nädala sees tõin Kalevilt kanuu, reedel sõitsin Võrru, seal tegime väikse testsõidu, kinnitasime ette kilekatte, proovisime uusi aere, jne. Võistluspäeva õhtuks olin juba parajalt tüdinenud, kuid siis oli vaja veel pakkida kolmed erinevad riided: ühed finishi, teised kuivad tagavara riided paati kaasa ja kolmandad, mis selga panna.
Päevane ilm tõotas tulla palav, samas hommikul olid auto aknad jääs ning kerge miinuskraad väljas. Kuid päike säras, järv oli peegelsile ja ca 1000 inimest sebis järve ääres ringi - hakkas tekkima  võistlusmeeleolu.
Sättisime end stardijoonele, loomulikult ettepoole, sest küll kiiremad saavad möödumisega ise hakkama ning kell seitse läks kihutamiseks.
Ega algul end väga tagasi hoidnud, sõitsime paraja tempoga, samas mitte päris kiirendusega, sest 100 km oli aega enda tõestamiseks veel ees. Järve ringile kulus ca 30 minutit, mis tähendas, et sõitsime ca 10 km/h, see oli sama kiirus nagu mullugi.

Süvahavva 2

Kuni Paidra sillani, 29 km, olime enam vähem graafikus, aega kulus sinna jõudmiseks 3 tundi 12 minutit (9 km/h). Kuid olin ise üpris väsinud: polnud õigel ajal söönud ja ka vähe joonud. Kella 10.00 paiku aga päike säras ja temperatuur oli juba suviselt kõrge. Lootsin, et Leevil saab suppi ja see veidi kergendab olemist ja nii ka oli. Eks söödud batoongi aitas kaasa ja enesetunne paranes.
Peale Paidrat tuli minu lemmikosa rajast: käänuline ja kärestkuline 15 km kuni Süvahavvani. See aasta kahjuks madala vee tõttu oli kive palju väljas ja voolu kiirus oli suht olematu.

Vend konkurent Mairega finishis

Pidi väga tähelepanelik olema, et kividest mööda laveerida, mis meil enamuses ka õnnestus, kuid kärestikel ikka lohises paadi põhi piki kive. Mingil hetkel tuli lahti paadi keskosa tugevdus ja kumera paadi põhja asemel oli meil nüüd nõgus põhi. See oli üle kivide libisemiseks hea, kuid teglikkuses kujutas parajat lisatakistust. Liikumiskiiruse aeglustumine oli näha ka lõpuetappide vaheaegdes. Kuigi ega me enne Räpinat ka väga hullusti ei rabelenud, aga otsest logelemist ka polnud.
Peale Leevakut jäi veel 25 km sõita ja rahulikus tempos kulgedes kadus praktiliselt viimanegi motivatsioon. Tundus nii igav ja tuim see sõitmne, paras nühkimine.
 Enne Räpinat jõudis meile järgi venna sõber Maire ning siis läks viimased 9 km andmiseks! Me ei saanud ju segapaatkonnale alla vanduda. Tihedalt tööd tehes kulus viimse 9 km läbimiseks 1 tund ja 7 minutit, mis teeb vaid  8 km/h - jube aeglane.

Vennapoeg lõpetamas

Lõpuks 12 tundi ja 17 minutit peale strati olime finishis. Kaheste kannude klassis olime 7, üldjärjestuses 84. koht, kaotus võitjale 3h12 min. Mullu olime oma klassis 10. üldjärjestuses 57, kaotus võitjale 2h48 min. Arvestades, et ka võitjad olid aeglasemad, siis võib tulemust meie jaoks samaks pidada.
Tulemused
Ja vennapoeg Mikule koos tema kauni kaaslasega panime napilt kuid kindlalt 9 minutiga ära!
Järgmise aasta üritusele vaevalt, et viitsin minna. Kuigi ega ette tea, ehk leidub mingi eriti hea motivaator osalemiseks.

Linnarogain

Rogainimine muutub järjest populaarsemaks, seekord siis uus üritus kalendris ja kohe minu koduradadel.
Endale seltsi sain oma lapsed, kes mõlemad hea meelega olid nõus osalema. Tiimi nimeks panin "Laurid" ja 29.03 olime stardis. Plaan oli 15-20 km läbida, rahulikult (vähemalt minu jaoks), pigem nautida ilma, loodust ja laste seltskonda. Ning hoida neid üle pingutamast, et ka teinegi kord oleks soov metsa minna. Väike võistlusmoment oli küll Kalmeti ja Marguse tiimiga konkureerida, kuid ei uskunud, et me seda hästi suudame, sest 3 tundi pidavalt joosta-käia tundus laste jaoks veid palju olevat.

Kaart anti pool tundi enne kätte ning joonistasin ca 1 meetrise raja piki Pirita jõe lõuna ja põhja kallast. Valikute kohaks oli ida pool sildadest ka Botaanikaaia rippsild või siis Iru sild, see sõltus juba kui kiiresti me esimese poole distantsist läbime.

Alustasime olümpitulepunktist 74, siis läbi Lillepi pargi tagasi Pirita terviseradadele, veidi üles Lasnamäe nõlvale (93-43) ning tagasi alla Pirita jõe kallastele (76-100). Punkti 100 sai võtta alates kl 17.00 ja olime seal paar minutit enne aega. Kõik sujus ilusti, ilm oli super ilus, kuigi veidi jahe, loodus juba suhteliselt

Pildid Meelis Toomilt

kuiv, punktid olid ilusates kohtades ning mitte keerulised. Enamus rajakesi oli mulle ka tuttavad ning olin neid piirkondi joostes ja rattaga ennegi läbinud.

 Pildid Meelis Toomilt

Peale 100 suundusime botaanikaaia silla punkti 35 ning plaan oli sealt edasi minna Iru silla kaarele 73-38. Esimese tunniga olime läbinud 8 km, mis oli isegi veidi rohkem kui lootsin, lapsed polnud väsinud ning jätkuvalt hakkamist täis. Kuid siis hakkas Martinil põlv valutama, mis sundis meid kõndima ja lõpuks Iru silla juures otsustasime, et jookseme Margotiga edasi, kuid Martin läheb koju. Seega kahjuks kirja läks katkestamine.

Pildid Meelis Toomilt

Peale Iru silda suundusime oma kodu poole, punkt 54 oli väge lahe kobraste poolt tehtud langetustöö otse jõe ääres, edasi meie küla tagune raba 84, siis jooksin ka kodunt läbi, et naine Martinile vastu saata, kuid poeg oligi juba koju jõundnud.

Järgnes teletorni punkt ning edasi jälle Pirita terviseraja põhjapoolsed punktid 66-55-39-67. Kella ja tütart vaadates tegin otsuse, et ei võta punkti 85 vaid pigem 94, mis asus muuli otsas, mõlemat poleks ajaliselt jõudnud. Enne kella 19.00 muuli peal joostes oli päike loojumas ning super kaunis vaade merele!
Margot pidas ilusti vastu, kuigi lõpp läks tal veidi raskeks, viimased kilomeetri ajad oli 6-7 minutit/km ja viimase tunni läbisime kokku 8 km - ülitubli tütar!

Pildid Meelis Toomilt

Kokku saime 129 punkti, läbisime 22 km ja panime Kalmetile ning Margusele 10 punktiga ära!

Tabasalu talverogain

Talverogain oli kevade näoga: lund praktiliselt polnud, väljas 7-8 C sooja, päike paistis. Tiimiks Tugev-Terve-Ilus. Kahjuks liige Ilus oli vigastatud ja stardis olime Priiduga kahekesi.
Algus oli ilus, sest kaunis ilm andis hea tuju ning stardist panime hea kiirusega koos teistega minema.  Muraste vaatetorni suunas.
Plaan oli läbi 50-22-81 suunduda lõunasse, sest sealkandis oli kõige suurem punktide tihedus.
5 minutiga väga täpset plaani paika ei saanudki, ebaselgeks oli teiselt poolt jõge punktide võtmine, sest neid polnud seal palju ja asusid ebamugaval kaugusel. Kuid esimene plaan oli teha väike kaar teisel pool jõge 95-53-73 ja siis 42-72-91 kaudu tagasi suunduda.
Alguse normaalsed jooksukiirused oli alla 5 min km, esimese tunniga tuli veidi üle 12 km, teisel tunnil 10 km, kolmadal 10 km ja viimasel tunnil 8 km (seda küll 55 minutiga). Nii kiiresti polegi rogainil jooksnud.
Kiire algus andis minule valusa tagasilöögi, sest viimasel tunnil lohistasin enda vaevu Priidu sabas. Tundub, et Priidu vorm on üllatavalt heaks läinud, veel sügisel pidi teda ootama, kuid nii Haanjas kui ka Tabasalus olin mina tiimi nõrgim lüli. Ega nüüd ometi vanas eas pea hakkam spets trenni tegema, et noortel sabas püsida?
Punkte võtsime suhteliselt sujuvalt, mõnega oli veidi kobistamist, kuid suuri apse ei teinud. Kokkuvõtvalt mitte üle 5 minuti vigasid. Peale 44 punkti otsustasime loobuda teisel pool jõge olevatest punktidest, suundusime 42-72-91. Peale 91 võtsime 32 ning loobusime 24 ja 41, sest nendeni jõudmiseks oleks pidanud pikalt ringi jooksma.
Lõpupunktid olid 61-60-20 ja finish.
Peale 60 Priit ikka üritas leida lähenemistee 40 punktile, kuid jooksime ikkagi tupikusse (nii nagu kaart ka näitas), ei pääsenud majades juurest läbi ja lõpuks loobusime. Kokku kadus seal 7 minutit aega ja punkte ka ei saanud!
Tagantjärgi tarkust.
Peale 44 oleks võinud ka silla punti võtta, nagunii tee peal olime ja edasi tagasi teejooks poleks palju aega võtnud.
Üks variante oleks võinud olla ka peale 44 minna teisele poole jõge võtta 73-95-53-83-52 ja tagasi õigele poole jõge, punkte oleks tulnud 34, samas kui praegu saime 42-72-91-32 kokku 23 punkti. Siiski oleks see olnud ka selgelt pikema maa ja oht hilineda oleks suurenenud.
41 punkti oleks võinud ära võtta, kuid ei näinud selleks optimaalset lähenemisteed.
Teekond punkti 91-32 oli külavahel meil ussina vingedav, kuigi oleks võinud valida otsema, kuid väiksema rajakese, millega saanuks lõigata.
Ja viimaks: punkti 40 võtmisel oleks võinud suunduda kohe kaardi järgi vasakult poolt mööda teid ning mitte üritada majadevahelist auku leida läbipääsuks.
Igas mõttes tore võistlus oli, kuigi pean end käsile võtma, et Priidust mitte maha jääda. Loodan, et leian selleks viitsmist.

Haanjamehed Haanjas

Pildid Meelis Toomilt

Haanjamehed oli meie tiimi nimi Winter Xdreamil 2014, seekord 40 Eestimaa kõrgeimat mäge vallutamas. Osalejad 2 endist Võrumaa meest, mina ja Mikk, ning tasakaaluks meile kesk Eesti juurtega Priit. Tema oskas vähemalt kaarti lugeda.
Üritus võimaldas raja ette planeeringut, kuid meist keegi ei viitsinud sellega tegeleda. Kuigi laadisin küll netist mingi vana kaardi ja korraks ka silmitsesin teist, kuid kuna miskit kindlat polnud, siis jäi plaani A tegemine sinnapaika. Ei viitsi!
Ka ratta kasutamise mõte jäi pigem "ei viitsi" taha: pane autole raamid, otsi oma ratas, pumpa kummid jne. Laiskvorstid, nagu olime, valisime lihtsa jooksuvariandi. Lootes, et lund on veidi rohkem ja rattamehed jäävad hätta.
Kuid tegelikult oleks rattast abi olnud, ja teistel tiimidel oligi. Igatahes oli meil suhteliselt lihtne plaan: alguseks teha põhja pool tiir ning võtta Vällamägi ja selle ümbruse punktid, seejärel Munamäe ümbruse punktid, edasi läände metsade ja soode keskele, seejärel lõunasse Plaanile  ja sealt juba tagasi Haanja poole finishisse. Nagu mõeldud, nii ka tehtud.
Algus kulges nagu alati kergelt, kilomeetri ajad olid alla 5 min/km, mäed üritasime joosta, vaid Vällamäe kõndisime.
Esimese ringi punktidest oleks võinud 12 ja 24 jätta hilisemaks, kuid me võtsime need esimest hulgas, ajaliselt väga suurt vahet polnud, vast 5 minutit oleks saanud kiiremini.

Pildid Meelis Toomilt

Teine ring Munamäe ümbrus ja Munamägi ise kulgesid ka vigadeta. Mina kasutasin võimalust ja sooritasin lisaülesande, mis seisnes vaatetornist laskumises, see oli päris lahe, mulle kõrgused meeldivad!
Järgnes lääne ring, mis oli üsna metsane ja ka veidi orienteerumist vajav osa. Hakatuseks tegime peale 16 punkti väikese paariminutise auringi, kuid ega rohkem eksimusi polnudki. Priit oli tasemel ja hoidis meid õigel kursil.
4 punktis kohtasime Tarmo Mõttust, kes jooksuvihkajana oli sunnitud rattakingadega lumes müttama. Neil vaesekestel polnud eriti täpset arusaama, kuidas pääseda otse 4 punkti, kuigi me suuna neile andsime. Riskide maandamiseks tulid nad koos meiega 10 punkti ja seejärel 4. sse. Loodan, et nad oma rattad ikka üles leidsid.
Meie aga kulgesime sujuvalt lõuna suunas, võttes Plaani ümbruse punktid. Juba varem oli selge, et jõuame kindlasti kõik punktid läbida ning mingeid kärpeid kavas polnud.
Mikk ja Priit olid erksad ja kiired, mina hakkasin peale 4 tundi tundma väsimust, vaikselt venitasin teiste selja taga ja ootasin juba lõppu. Kuid siiski jooksin, parematel teedel oli km aega alla 5.30. Kahjuks neid paremaid teid eriti just polnud, pigem väikesed lumised rajad, mis tegid jooksimse raskeks. Või pigem raskemaks, sest kui oleks tavapärane meeter lund olnud, oleks liikumiskiirus topelt aeglasem.
Viimane punkt oli meil 20, mille oleks pidanud varem võtma (tagantjärgi tarkus). Peale seda hakkasid Mikk ja Priit tempot kruttima, kuid ma ei lasknud end provotseerida, sest resurss oli täitsa otsas. Jooksin rahulikult lõpuni.
Tulemus oli 9.koht, mitte paha, kui arvestada, et esiotsa tiimid kasutasid ratast.
Ja Haanjamaa on superilus!
Ja lumeahmi diplom olemas!

Viimsi Libahunt

Sügisene Libahundi jooks oleks mul vist peaaegu tegemata jäänud, kuid Anneken otsustas oma vigastatud jala proovile panna ja nii olimegi stardis üritamas segatiimide poodiumi kohta. Kuid võiduahnus ei saanud seekord realiseeritud.
Viimsi poolsaar on nii väike, et 6 tunnine jooks seal tundus olevat pea võimatu, kuid korraldajad olid kasutanud ära kõik looduslikud ja tehislikud võimalused ning rajaplaneeringuks oli loodud hulgi erinevaid variante.
Olles tuttav Randvere kandi rägastikuga võis eeldada, et ega kiiret jooksu alati ei tee. Samas oli ka hulganisti teid ja radu ja sihte, mis lõid võimaluse ka normaaljooksuks.
Nii sai visandatud planeering, mis jättis välja  küll kõige lõunapoolsemad punktid, kuid enamuse muid punkte üritasime läbida.
Stardiülesanne oli Viimsi pargis, koha sain teada tänava nime järgi ja midagi keerulist punktides polnud, üritasin vaid mitte eksida ning võtta õiged punktid. Osa tiime võttis enne stardiülesannet ka punkti 24, kuigi minu arust ei tohtinud seda teha, samas on mu jooksukaart nii kulunud, et vaielda ka enam ei oska.
Algus sujus, stardiülesanne, siis 83 koos vee tassimisega. Üritasime algul teha seda mingite reeglite järgi, kuid õige pea oli rahvas massis tunglemas ning ega seal keegi reeglitest (kui neid üldse oligi) kinni ei pidanud. Sealt suundusime 62, 67, 41 punktidesse. Põhiliseks punktiks oli "kivi metsas" ja minu arust neid kive oli ikka terve metsa alune täis, otsi sealt siis õiget. Kuid suuri vigu polnud, väikesi tiire kivde ümber aga küll.
Peale 26 punkti võtsime 95, käisime kanuuga Lahe saarel, agea kulus selleks 13 minutit, kuid piisas,

Esimesena kanuupunktis. Pilt Astangu matkadelt

et täiesti läbi külmuda. Üldse oli ilma vihmane ja tuuline ning kogu päeva kergelt hämar, üsna vastik. Peale kanuud läks vast paar tundi, enne kui tundsin, et olen uuesti soojaks saanud.
Punktiga 35 tegime esimesed ca 5-7 min viga, kui kaldusin koos mingi teise tiimiga liialt ida suunas. Panin end siiski lagendiku järgi paika ja lõpuks leidsime ka otsitud augu.
Kaart oli üsna täpne, kuid põhjasuunad olid kaardil viltu ja see häiris minusugust "orienteerumisgeeniust" tuntavalt. Miks jäeti selline kaardivariant oli arusaadav, sest muidu oleks pidanud liiga palju merd kaardile trükkima. Kuid kaardi servaga paralleelne suund oleks lihtsustanud kaardi voltimist, aga nüüd pidi iga kord ajus tegema väikest suuna korrektsiooni ja mida rohkem väsimust, seda raskemalt mul see õnnestus. Ka olid kaardile kantud põhjasuuna peenikesed punased jooned hallis hämaruses pea nähtamatud. Ja suuna järgi jooksmist oli tegelikult üsna palju, sest poolsaare keskosa punktid asusud kõik keset metsi ja otseteed kulgesid ilma teedeta.
Minu arust oli metsa jooksu isegi rohekm kui Paldiskis. Annekenile ilma teedeta jooks ei meeldinud ja mõnigi kord kostis mu selja taga vaikset porinat, mis sõnaliselt meenutas üht Paide lähedal asetsevat linna. Aga eks ta ise ole sealt kandist ju ka pärit, ju vist meenus miskit kaunist lapsepõlvest.
Punkt 81 oli mäluorienteerumine ja suutsin 4 punkti meelde jätta, 5.jäi võtmata.
Edasi võtsime suuna 58, kuid tagantjärgi tarkusena võiks öeda, et see oli viga. Kuna aega oli kulunud juba rohkem kui plaanis, siis oleksime pidanud liikuma 27 -82, et võtta kallis lisaülesandega punkt. Kuid tol hetkel polnud ma veel kaotanud lootust teha siiksi plaanijärgne põhjaotsa ring ning tulla tagasi alla 64-57-82.
Seega jooksime 58-48-38 ja 65. 65.punktis sebisime ringi ja otsisime õiget punkrit, kaotades ca 5 min aega. Tegelikult tuli järgida kaarti ja oleks võinud kohe kohale jõuda. Lohutab veits see, et me polnud ainsad ekslejad.
Punkt 80 ja sihvkade puhastus, millest loobusime. Mu käed olid parajalt külmunud ja tundus, et topsitäie puhastamine võtab liigselt aega. See oli ka tagantjärgi tarkusena õige otsus, foorumi arutlustes olid kiiremad tiimid puhastuse teinud 12 minutiga, kuid meid oli vaid 2 ja selline aeg oleks olnud lootusetu üritus. Ja puhastatud sihvkasid ei lubatud ka süüa - veel üks argument loobumise poolt.
Suundusime 22.punkti Viimsi rändrahnu juurde ja sealt edasi 31 suunas. Siin õnnestus mul teha 20 minutine viga, juhe jooksis kokku ja ei osanud enam kompassiga suunda vaadata ja ei saanud ka aru, kuhu minna. Lõpuks võtsin põhja suuna, lootes, et olen õigel sihil, kuid tegelikult jõudsime peaegu 59 punktini välja. Kui oleks teadnud, et niipalju mööda panime, siis oleks loobunud 31-st. Kuid alles mere äärt pidi tagasi liikudes sai mulle selgeks, et oleme kõvasti eksinud, aga siis jõudsime ka 31-sse välja.
Peale 46 käisime ka 70 -das, mis pidi olema küll saare ots, aga oli rohkem keskpaik. Ning siis oli aega juba vähe, Anneken kruvis tee peal tempo üles ja üritasin tal vaid kannul püsida. Vabaõhumuusemi 74-st võtsin vaid sissepääsu ja rohkem ei otsinud, lidusime edasi 52-23 - 55 ja finish. Aega kulu 5 tundi 55 minutit. Tegelikult oleks lõpus jõudnud vist ka 25 võtta, kuid see jäi tagantjärgi tarkuseks.
Punkte kogunes 145 ja koht jäi 31. Kehva tulemus meie jaoks. Kilomeetreid sain GPS järgi 34, kuid seda vaid 4 tunni ja 11 minutiga. Vahepeal õnnestus kell kuidagi kinni panna ja lõpus väsis muidugi aku ära. Orienteeruvalt kogunes ca 46 jooksukilomeetrit.
Kokkuvõte. Parema koha jaoks peaks paremini orienteeruma, kuid siin minu puhul enam midagi loota pole, tase on sama juba mitu aastat ja vead tulevad ikka sisse. Kokku oli ca pool tundi vigu, mis tähendas ca 4 kilomeetrit ja 15 punkti. Lisaks oleks pidanud vastavalt ajagraafikule tegema plaani muudatusi ning valima kalleimaid punkte. Vaadates muudatust punktidega 27-82-57-64-38 oleks võinud ca 1,5 km lisajooksu eest saada 10 punkti rohkem.
Vaatamata kehvale ilmale oli igatipidi tore võistlus, ladus ja lahe korraldus. Eks järgmine aasta üritame uuesti.