Scoutsrännak + Julius Caesar

Enne starti

Neljapäevaks, 05.04, oli plaanis sport + kultuur: hommikul Scoutsrännak 30 km ja õhtul ooper Julius Ceasar. Tore kompott.
Ooper oli juba kuu aega ette teada, kuid Scoutsrännak lisandus vaid nädala enne. Anneken leidis info ürituse kohta ning pani mind fakti ette, et on tarvis osaleda või muidu passib tema minu suviseid rogaini üritusi. Nii et nõustusin.
Scoutsrännak: Militaarne matk 30 km, seljas peab olema 15 kg seljakott, toimumiskoht oli Paldiski ümber, Pakri poolsaarel.
Kokku oli meid 4 inimest: mina, Anneken, Kati ja Timm. Üldse osales ca 1400 inimest- igatahes mitte väike ettevõtmine. Plaan oli see 30 km rahulikult läbi jalutada. Õhtul pakkisin omale seljakoti ja 15 kg raskus tundus ikka jube suur: soonis õlgadesse ja jooksmine tundus olevat suht võimatu.
Stardipäeval olime õigel ajal kohal, plats oli rahvast juba täis, enamus sõjavormides ja relvadega, kuid oli ka tsiviile nagu meiegi. Start pidi olema kell 09.00, kuid sõjaväelist täpsust ei järgitud ning lähe anti ca veerand tundi hiljem.

Lennukalt!

Algus oli rahulik, käisime, kuid järjest enam tundus, et meie tempo jääb teistele käijatele alla. Esimene tund oli kõnnitud ja ca 6 km läbitud, siis tundus, et nii jätkates läheb asi ikka väga igavaks. Jätsime Kati ja Timmi maha ning alustasime Annekeniga koos jooksmist, tegelikult suht rahulikku sörki, sest 15 kg kott tegi sammu töntsiks.
Emotsionaalselt oli jooksmine mõnusam, sest pidevalt sai kellestki mööda joosta ning see lõi mulje, et oleme parimad!
Kuid pika peale muutus rännak rutiiniks, peale 20 km ütles Anneken, et tal tekib motivatsioonikriis, ainus, mis innustust annab oli kodus külmikus  asuvad 2 õlut. Siiski tõelist motivatsiooni andsid talle need vähesed naised, kellest me rajal möödusime - oli kellele ära panna!
Lõpu poole kiskus veidi igavaks küll, sest tuim jooksmine oli suht emotsioonitu. Viimased kilomeetrid tuli kõige raskemalt: pikad asfaldi sirged, külm ja tugev vastutuul ning  sest GPSi järgi sai juba 30 km täis, Paldiski sadam oli siinsamas, kuid lõppu ikka ei paistnud. Finishis tuli minu GPSi järgi 30,8 km, aega kulus 3 tundi ja 54 minutit.

Teekond

Aeg alla 4 tundi andis ka kena medali, Anneken tuli naistest kolmandaks, nii vähemalt öeldi finishis. Kati kulutas veidi üle 5 tunni ja Timm veidi üle 6 tunni.
Kokkuvõtvalt oli korralik kestvustreening, samas veidi emotsioonitu

Ooper.
Õhtul läksin abikaasa ja tütrega Estoniasse ooperit Julius Caesar vaatama-kuulama. Veidike isegi sümboolne: hommikul militaarne jooks ning õhtul ooper ajaloolisest militaristist.
Eriti väsinud polnudki, sest hommikusest jooksust oli piisavalt palju aega möödunud. Siiski olin esimese vaatuse ajal veidi unine: hää ja mõnus oli vaikse muusika saatel istuda ning silm kippus looja vajuma, nagu alati! Kuid ooper ise oli hea ning teises ja kolmandas vaatuses uni enam ei piinanud. Helen Lokuta oli suurepärane, Caesarit esitav naissolist oli aga nõrguke ja mitte eriti muljetavaldav. Miks üldse võeti mehe rolli esitama naine? Kas selle, et ooperi kirjutamise ajal oli roll mõeldud kastraadile? Ikkagi võinuks esitaja olla mees, see on minu arvamus.

Suusahooaeg 2012

Tänavuse talve suusaaeg jäi küll veidi napiks, sest november ja detsember olid suisa lumetud ning esimene suusasõit sai tehtud alles 01.jaanuar. Arvestades eelmist pikka talve, siis ega väga varakult suuskadele poleks kippunudki, kuigi ei arvestanud ka nii hilise stardiga.

Võistlustest oli plaan osaleda mõnel Estolopeti maratonil, Tartu maratonil ja kui viitsib, siis mõnel võistlusel veelgi. Mäesuusa plaan oli 1 nädal Austrias ja hiljem lisandus ka 3 päeva Himosel.

MÄED
Seega 3 nädalat valget maad kodumail ning siis lendasin jaanuari viimasel nädalal Münchenisse. Planeeritud suusapuhkus oli Brixen im Thalenis, ca 150 km Münchenist, lennupilet oli seekord eriti odav: 99 EUR edasi tagasi ots koos suuskadega! Sinna minnes suuski polnud, sest muu jõuk liikus bussiga hakatuseks Slovakkiasse ning seejärel Brixenisse, kaasas ka minu varustus.
 Esimene suusapäev Austria tervitas meid ilusa värske lumega, öösel sadanud lumi oli ca 20 cm paks ja slaalomisõitmiseks tuli teha rasket tööd. Kuid temperatuur oli kerges miinuses ja kohev lumi tekitas tunde nagu sõidaks off piste laskumisi. Igatahes oli lahe, minule vähemalt meeldis, samas mõni vanem kaaslane väsis värskes lumes rassimisest liiga ära.
Kahel järgmisel päeval oli Brixenis väga ilus, rajad olid hooldatud ja päike paistis. Kuid viimased 2 päeva olid udused. Kõige hullem oli viies päev, kus tulimegi peale lõunat mäe pealt ära, sest mõnel lõigul üle 10-15 meetri rada ette ei näinud. Tõestuseks ekstreemilmast on ka kõrval olev pilt, kus vaid kõrgeimad mäetipud on veel näha.
Õhtuti, peale päevast mäesuuska tegin veel tunni, poolteist murdmaad. Austerlaste kiituseks tuleb märkida murdmaa radade head hooldust, isegi värske lume korral olid rajad traktoriga üle käidud. Kuigi paljudele kohalikele inimestel on murdmaa suusatamine vist tiba arusaamatu tegevus, sest miks nad muidu koertega või ilma radadel jalutada armastavad, saamata aru, et peaks suuskadel liikujatele ka teed andma. Kuid õnneks polnud sihukesi tüüpe just liiga palju.

Ududsed tipud

Kõkkuvõtte mägedest aitab teha sait www.skiline.cc. Sisestad sinna oma mäepileti numbri ja saadki tead, kui palju oled suuskadel olnud, palju liftis istunud ning kui pikalt õlut joonud. Tulemused kopisin siia:
28.719 vert. m

89 Lifts

5 skiing days

downhill dist: 179,7

Delete

Jan. 24. 2012 Brixen 4.773 vm 17 lifts 36 km Jan. 25. 2012 Brixen 6.628 vm 18 lifts 30 km Jan. 26. 2012 Brixen 6.107 vm 23 lifts 51 km Jan. 27. 2012 Brixen 8.341 vm 21 lifts 46 km Jan. 28. 2012 Brixen 2.870 vm 10 lifts 16 km

Tütar Margot

Talve järgmine mäesuusa proov oli Vabariigi aastapäeva paiku Soomes, Himosel. Seekord olin koos oma tütrega ning veel 5 inimesega. Läksime 23.02 varahommikul laevaga Helsingisse ning sealt autoga Himosele. Kohal olime ca kell kaks, kuid bronnitud mökki võtmeid ei antudki, öeldi, et mitte enne kella 16.00. Kuigi meie majake oli täiesti vaba ning saadaval. Minu jaoks oli see üllatav, sest senini on soomlased suht mõistlikult hotellidesse tulemisse ja minemisse, kahjuks seekord negatiivne näide.
Kui kell sai 16.00, siis oli korraga leti taga 100 inimest: kõik tahtsid võtmeid. Lisaks pidi täitma ka ankeedi nimedega ja see võttis veel kolmveerand tundi, enne kui võti anti.
Ostsin kahe ja poole päeva mäe piletid ning läksime õhtul kohe välja. Himos oli mu tütrele esimene koht mäesuuskade proovimiseks, see juhtus ca 10 aastat tagasi. Vahepeal polnud ma talvel Himosele sattunudki.  Nüüd juba kogenud kihutajana käisime Margotiga läbi kõik Himose mäed ning leidsime, et asjalikud olid neis 2: üks teeääres olev must ja üks põhja pool olev punane nõlv. Ülejäänud olid ikka veidi lahjad.
Siiski on Himos etem kui Kuutsekas ja paariks päevaks jätkub seal liikumist küll.

MURDMAA.

Himose kamp

Esimene maraton oli 11.02 Alutagusel. Ilm oli hommikul külm ja ka peale lõunat külm, kuid õnneks mitte väga hull. Lund oli Ida Virumaal vähevõitu ja see aasta tehti maratoniks 2 ringi. Ametlikult 40 km, tegelikult 36 km (GPS järgi).

Start läks hästi, liikusin mingis 4-5 mehelises rühmas, eriti pingutada ei viitsinud, kuid ega väga ka ei lonkinud. Vahel tundus, et tempo on liiga aeglane, samas mõnikord hakkas tunduma, et jään kambast maha. Nii sai peaaegu kuni viimase joogipunktini, kus loobusin joogist ning tegin väikese spurdi. Üks mees jõudis siiski kaaasa tulla, teised jäid maha.
Tulemus oli 43 koht, aeg 1.54, kaotust võitjale 14 minutit. Ehk siis umbes samal tasemel mulluse sõiduga.

Järgmine oligi Tartu maraton. Ilm ähvardas tulla keeruline: tuul ja värske lumi, mis tähendas väikest loteriid määrimisel. Kuid ega mul erilisi valikuid polnud, libisemiseks panin tavapärase komplekti (parafiin + pulber) pidamise jätsin hommiku peale, et vaadata ka kohapealset ilma. Nagu tavaliselt: määrde proovimisega probleeme pole - see mida alla paned, sellega tuleb ka sõita!
Start antud ning läks kohe päris kibedaks kihutamiseks. Ja algul isegi jõudsin, ca 10 km oli sõidetud ning suusameeste esimene ots oli mul veel nägemisulatuses. Kuid ega see saanudki kaua kesta, tulid tõsisemad mäed ja seal oli ikka pagana raske: kas olen ise vanem või oli algus liiga terav, igatahes mägedes ei jätku hapnikku ja lihtsalt ei jõu ega viitsi, tahaks sõita rahulikult omas tempos, kuid pidev sebimine ümberringi sunnib pingutama ja kuradi spordimehe hing ei luba kergelt loobuda.
Peale Kuutsemäge läks sõber Rannar mööda ning vahepeal tundus, et juba kaobki eest, kuid siiski mõne aja pärast jõudsin talle taas kannule. Tundus, et minu libisemine oli veidi parem, samas pidamine oli kindlasti liiga hell, sest olin arvestanud külmema ilmaga.
Kuid mida lõpu poole, seda parem oli ka mu enesetunne, sest pingutust nõudvad mäed puudusid ja vastupidavuses suudan teistega konkureerida küll.
Tuleb nõustuda Priit Pulleritsuga, kes ka omas blogis mainis, et see aasta oli mehi kuidagi eriti tihedalt rajal: nagu veidi lõdvemaks lasid nii hakkas mingi rong mööda minema. Ja pidevalt oli ees kedagi näha, tavaliselt oli peale Kuutsekat ikkagi suht tühjus rajal.
Peale Kuutsekat jõudis järgi kena Norra naine (või pigem tüdruk), Laila oli nimi nagu protokollist võis lugeda. Liikusime ca 6-7 rühmas koos ning mingit rahulikku sõitu polnud: kogu aeg üritas keegi tempot teha ja kõrvalrajal märku anda, et saab ka kiiremini. Eks ma ise olin samasugune ning peale Palu punkti läksin ettepoole, kaasa tuli vaid Laila, sõber Rannar ja mõned teised jäid maha. Laila oli must poole väiksem ning ühele minu paaristõukele tegi tema 2 oma tõuget, kuid oli ikka pagana väsimatu ja lõpuks vehkis minuga vahe sisse. Ja kuigi väikestel laskumistel oli Lailat tagantpoolt kena vaadata, ei andnud see vist piisavalt motivatsiooni tempo hoidmiseks. Või lootsin ma, et tagantpoolt tuleb keegi veel kenam....Igatahes finisis oli Laila minust pea 2 minutit varem.
Norra naisele järgi ei jõudnud, kuid eesti naisest, Laura Rohtlast, sain peale Hellenurmet ikka mööda. Millegipärast tema taga ei hakanud ma liuglema, ju siis kodumaine pole nii huvitav.
Lõppaeg 3.18, koht 139, kaotus võitjale minutit 35 minutit. Võrreldes eelmise aastaga oli tulemus suht sama, kaotust võitjale oli 1 minuti võrra vähem, kuigi koht oli veidi kehvem.

Viimane maraton oli Tallinna oma, mis sel aastal oli 2 nädalt peale Tartu Maratoni. Kahjuks, sest tavaliselt oli samal ajal Haanja maraton ning mulle oleks kodukandis suusatamine rohkem meeldinud. Ilm oli hea, rada jäine, libisest ülihästi. Ainuke häda on Kõrvemaa radades, mis on pagana kitsad ja mööda minekud teistest on kuradi rasked. Panin oma suusad ca pool tundi enne starti koridoris maha 4 ritta, kuid kui startimiseks läks, siis olin 6. reas! Õnneks minu ees stardis keegi ei koperdanud ja saime suht normaalselt minema.  Kuna libises hästi, siis raske polnud, samas ka mööda ei saanud, sest võistlejate kolonn oli suisa lõputu.  Ca kuuendal kilomeetril ühel kurviga laskumisel õnnestus pikali käia, ise olin ka süüdi, sest trügisin mehele kõrvale ja jäin väliskurvi. Rada oli jäine ja kõrval olev mees libises kurvis väljapoole ning tõukas mind rajal minema. Õnneks sain kiirelt püsti ning liiga palju mehi mööda ei pääsenud.
Teisel ringil õnnestus veel kord maoli lennata. Seekord oli tasane maa ning otsustasin 5 mehest mööda sõita. Ega see kerge pole, sest kiirendus on kõva ja kisub hapniku võlga, samas ei tahaks ka nii väga viimast välja vajutada, sest tegu on ikkagi maratoniga. Olin just viimasest mehest pea möödas, kui minu suusk tema taha kinni jäi ning ma täie hooga kõhuli lendasin. Vandusin neid kõiki, sest tegelikult võiks möödujale ikkagi veidi teed anda, kuid Eestis on ju kombeks vaid endaga arvestada. Sain püsti ja jõudsin samale grupile ka järgi, kuid ega möödumise võimalusi ringi teises poolel enam polegi. Paar meest väsisid rohkem ära, neist sain ka mööda, paarist mehest sain ka viimase joogipunktiga mööda ning tulemuseks oli 58 koht, aeg 1.47, kaotust võitjale 12 minutit. Suhteliselt väike kaotus näitab kiiret rada ja ka stardipositsiooni tähtsust sellisel rajal.

26.märts tegin viimased suusaringid Pirital, täna alustan jooksmisega.

Sügisvihmane Libahundi jälg Kuusalus

Selle aasta Libahundi jooksule kauplesin nii Kalmetit kui ka Annekeni, kuid mõlemad passisid viidates tüdimusele. Õnneks soostus Lauri Lahtmäe mind tiimi võtma ning laupäeval olimegi stardis.

Alustasime raja planeeringuga, erinevaid variante kaaludes otsustasime suunduda ida poole, tagasi tulla keskelt ning siis teha veel väiksem kaar läände. Üritasime mingil moel sättida kasulikuks ka stardi juures olevat lisaülesannet, mille eest sai kella 12-16.00 9 punkti ja muudel aegadel vaid 4 punkti. Selleks mõtlesimegi jätta lõppu sellise lääne kaare, kuid tegelikkuses me seda varianti ei realiseerinud.
Start antud ning algatuseks oli meil viktoriin mitmete küsimustega peamiselt loomadest, kui ka geograafiast. Siin näitas Lauri oma taset ning ladus kiiresti kõik vastused ritta. Minul jäi vaid punktid kokku lugeda ning suundusimegi esimest märget tegema, seda suhteliselt esimeste seas. Kahjuks viktoriinist me punkte ei saanu, sest vale oli meil kindlasti maakera maismaa pindala, mis on tegelikult 150 mil. km2, kuid meie panime 5100 mil km2. Selle tarkuse olen nüüd tagantjärele internetist välja kaevanud.
Järgnes punkt 31, siis 85 koos punktide lugemise lisaülesandega. Siis punktid  55, 65, 45. Enamuses üritasime piki teid joosta, et end mitte liigselt koormata võsas sebimisega.
Punktide 53 ja 61 ümbrus kubises jahimeestest, kes valmistusid ajujahiks. Kerge hirm tekkis küll, kui uskuda jahimeeste joogiharjumusi ning võimalust, et me isegi võime neile märklauaks sattuda. Õnneks midagi säärast ei juhtunud.
 Peale 48 punkti läksime vallutama Linajärve sood, mis oli küll vesine, kuid siiski joostav. Lauri näitas suurepäraselt oma oskusi ning juhtis meid otse 62 punkti juurde.. Siis tekkis väike mõtlemise koht, sest aega oli kulunud pea 1,5 tundi. Mina panin ette suunduda otse 51 ja jätta 37 välja, kuid kapten Lauri tegi otsuse minna 37-43-38 ja nii sai ka tehtud.
Peale 52 punkti 46 suundudes tegime ka praktiliselt ainsa vea, kui jooksime punktist 20 meetri kaugusel mööda, sest veidi eemal sebisid ringi paar meest ning tundus, et punkt on just seal. Viga oli 2 minutit, mis pole just eriti suur.
Punkt 92 oli nagu arvatud kanuutamine. Jõudsime sinna veel enne masside saabumist ning pääsesime kohe vette. Aega kulus paadisõidule 18 minutit. Õnneks oli see järvenurgake rahulik ja tuult praktiliselt polnudki tunda.
Seejärel võtsime järveäärsed punktid ning peale 63 suundusime 83-sse. Kärutamise lisaülesanne oli tegelikult lihtne, kuid aega kulus hakatuseks käru ootamisele ja hiljem teiste järel loksumisele. Kokku kulutasime lisaülesandele 8 minutit, millest pool oli vähemalt ooteaeg.
Mu enesetunne polnud peale 3,5 tundi just kõige parem, kõhus oli tunda pisteid, väsimust tuli peale, kuid kulgesin Lauri tuules "autopiloodiga" ja ca tunnikese pärast olin juba taastunud.
Punktis 44 ootasime veejagajat pudelitega, kuid tegelikult oli tegu loodusliku veega nagu legendist hiljem lugesime. Sealt piki sihti punkti 64, siis piki sood punkti 84. Sealne soo oli märjem kui kui Linajärve oma, kuid samas polnud ka mitte miskit hullu. Punktis 84 tassisime ämbrit, mis oli lihtne ülesanne, vähemalt meile. Kuid kahju oli lühematest tüdrukutest, kes nägid tõsist vaeva veepange venitamisega.
Punkti 42 saime keldrist kätte, punkti 60 suundusime piki kraavi, mille kõrval oli suht korralik rada. Metsas oli Lauri eksimatu ja suundus otse vallikraavi juurde.
Punkti 54 minekus oli veidi ebakindlust, kuid ka siin saime punkti suht kiirelt kätte.
Punktidega 56 ja 47 polnud probleeme ning selleks hetkeks oli kulunud aega 4,5 tundi ja suundumine tagasi stardi juurde lisaülesannet tegema ei tulnud enam arutlusele, läksime punkti 33 ning siis karjääri 81.
Suusatamine või tegelikult küll astumine laudadega piki liivanõlva üles, tuli meil ka kiirelt välja, samas lõpetas ka minu GPS tegevuse, aega oli kulunud 4 h ja 50 min, ning kilomeetreid täpselt 40. Kiirus oli meil täitsa OK, sest km aeg tuli 7.11 min/km, milles olid ka kanuu ja muud lisaülesanded.
Edasised punktid olid pidevalt otsustamise all, kas võtta või jätta, aega oli ca 1 tund ja tegelikkuses oleks jõudnud need kõik ära noppida. Kuid võtsime 66, 22, 23, 24 ja 30.
Lõpp kujunes Lauril veidi raskeks, kuna jalg kiskus krampi ja liikumine muutus aeglaseks, kuid viimasesse lisaülesandesse jõudsime ca 5.45. Mina tegin lisaülesande, mis oli suht lihtne jooksutamine ning olimegi finishis.
Aega kulus 5 tundi 48 min ja tulemuseks oli üldjärjestuses 2.koht, kaotus esimestele vaid 2 punkti.
Oleksid. Nagu alati on tagantjärgi hää tark olla. Võtmata jäi 4 punkti: 25, 41, 35 ja 36. Neist 25 oleks võinud lõpus kindlasti sisse joosta. 41 punkti me vist kumbki lõpus ei märganud ja ega selle võtmine poleks ka nii kerge olnud, sest punkt asus suht eraldi teistest. Kuid üks variant oleks võinud olla järjekord 81-41-66-24-23-30. Kas ka ajaliselt oleks jõudnud on küsitav, kuid finishis üle jäänud 10 minutit oleks võimaldanud ca 1,5 km jooksu ja lisaots 41 punktis oli ca 1,4 km. Ka peale 33 oleks võinud 25 minna alles siis 81, kuid selle 2 punktiga oleksime saanud võitjatega sama summa, kuid kindlasti kehvema aja.
Võitjad tegid peaaegu sama marsruudi, mis meiegi, kuid vahe oli alguses, kui peale 65 võtsid nemad 56. punkti, kusjuures meie läksime otse 45. punkti. Planeeringu poolest võiks meie marsruuti paremaks pidada, sest punkti 47 oli meil aega kulunud 4h33m ja võitjatel 4h35m. Otsest võrdlust on muidugi raske teha, sest võitjate üksikud etapiajad paistsid olevat enamuses veidi kiiremad kui meil, samuti ka näiteks käru lisaülesande peale kulus neil 3 min vähem aega, see oli aeg, mis meil ootamisele kulus. Kuid tõenäoliselt mõningate üksikute vigadega abiga olid nad 81 punkti lisaülesande lõpus meist veel 2 minutit maas. Ja lõpuponnistusega tegid nad meist 2 punkti rohkem ja võtsid ka edumaa kinni.

Igal lollil oma lõbu. Karepa rogain

Teema pealkiri tuleneb mu vestlusest abikaasaga, kelle jaoks 8 tundi metsas ringijooksvad inimesed ei ole normaalsed. Kuid kui käiakse 2 korda päevas tennist mängimas, kas see on siis normaalne? Kusjuures mitte 2 mUSD auhinnafondiga Tokio turniiril piskut taskuraha teenimas, vaid kodusel Tere väljakul ja ise peab veel mängimise eest maksmagi. Ja mitte vähe raha ei küsita platsi kasutamise eest. Niipalju sissejuhatuseks ebanormaalsete inimeste, rogainijate, maailma. Ja kui aus olla, siis ega nad ju normaalsed polegi, kuid mulle nad meeldivad ja ise kuulun ka nende sekka.
Seekordne TA OK Rogain toimus Põhja Eestis, Karepal. Järjekordselt tuli tõdeda Lauri Lepiku poolt korraldatud võistluse suurepärast organiseerimist. Põhjalik ettevalmistus ja teavitus raja olukorrast, väga täpne kaart, mis ei kulunud ega lagunenud võistluse jooksul, piisav info alguse, lõpu, parkimise ja kõige muu vajaliku kohta. Mõni inimene ongi põhjalik oma tegemistes ja teised saavad kõike pakutavat täiega nautida. Ega ilmaasjata pole TA OK rogain kujunenud O rahva suurürituseks, arvan, et kindlasti on peamine "süü" heas korralduses, mida teised analoogsete ürituste tegijad ei suuda (ei oska) nii detailides pakkuda.

Kuigi korraldaja hoiatas tuulemurru ja raiesmike eest, siis ületas nähtu ja kogetu ikkagi minu taluvuse piiri. Eestimaal on metsa ikka rohkem kui vaja, ega muidu saaks seda igale poole mädanema jätta. Mida need pagana metsamehed teevad? Korjavad ära vaid parima puu ja kõik muu jääb risti rästi metsa vedelema?
Aitab kiitusest ja laitusest, veidi ka võistlusest. Juba traditsiooniliselt oli mu kaaslaseks Anneken ning arvestades meie Tallinna maratoni aegasid, võtsime võistkonnale ka vastava nime, "Loomaaed".

Planeerisin jooksu kiiruseks ca 7-8 km/h, seega ca 1,6 - 2 meetrit kaardil. Kiire käega sai pea kõik punktid planeeringusse, kuigi oli ka selge, et reaalsuses kõike ei suuda. Kuid alustasime ida poolt ning vastavalt jõudlusele oleksime lääne poolt teinud õigel hetkel kärpeid.
Algus sujus kenasti. Liikusime väiksema seltskonnaga, kuhu kuulusid ka naiste võitja võistkond, punktidesse 29, 27, 49. Kuna oli enamuses rajakeste ja teede peal jooks, siis kilomeetri ajad oli ca 5 min/km, mis oli paljulubav algus! Enne 39 punkti olid liidernaised meist ca 100 meetriga eest ja jooksid punktist hooga mööda. Imestasin küll, et ei tea kuhu, kuid minu vaist seekord ei petnud ja võtsime 39 punkti esimestena.
Edasi tulid punktid 58, 38, seejärel 48, mida ei olnudki. Rahvast oli aga punkti kohas ohtralt ja see lisas kindlust, et olime ikka õiges kohas. Vahepealsed metsas ja raiesmikel liikumised olid meie kiirust alla kiskunud ning liidernaised said meid 28 punktis kätte.
Punktid 37, 59, 47 tulid kergemalt, kuid otseminek 36 punkti kujunes raskeks: edela asemel kaldusime rohkem läände, sest maastik oli ikka jube kehva. Ega mulle endalegi tuulemurd ja raiesmikud meeldi, kuid veel vähem talub neid Anneken. Liikumiskiirus oli oodatust tunduvalt väiksem ja üritasin tulevikus hoida ennast rohkem tee peale. Idapoolsetest punktidest võtsime ära kõik, välja arvatud 26. Kui ületasime jõe, oli aega kulunud 5 tundi ning mõtlesin, kust kohast lõiget teha. Punktide tihedus oli põhjas suht suur ning enne finishit oleks seal tegevust jätkunud, samas tahtsin ka läänest paari priskemat punkti haarata.
Kui olime punktis 43, oli aega veel 2 tundi ning arvestasin ikkagi 20 cm/tunni peale ja võtsin suuna läände. 6 tundi ja 8 minutit peale starti lõpetas GPS patarei oma töö, selleks ajaks oli meil läbitud 44 km. Punkt 34 oli lihtne, liikusime vaid mööda teid. Punkti 53 saime ka kergelt kätte, sest väike teerada viis otse kohale, kuigi vahepeal oli mult kahtlusi, kas punkt mitte kuskil kõrkjates ei asu.
Peale neid punkte punusime 32 suunas. Oli juba selge, et põhjapoolseid tihedat punktisaaki ei jõua korjata. Peale 32 võtsime veel 50 ja 40, jooksutempo oli täiega üleval. Anneken, kes paar tundi tagasi oli väga väsinud, ei näidanud enam mingeid väsimuse märke ja tegi tempot. Suure tempoga ajasin hobuste kopli (keeluala) juures teeotsad segamini ning idasuuna asemel jooksime hakatuseks lõuna poole. Sinna need paar liigset minutit kulusidki, mis meil üle 8 tunni läks!

Kahju, et GPS ei töödanud, kuid arvan, et lõputempo oli kindlasti alla 5 min/km. Igatahes olin omadega parajalt läbi, kirusin lõpus tehtud viga ning mõtlesin, et on mul ikka vaja ennast siin tühjaks joosta, kuhu jääb siis nauding!
Kuid ega sportlase vaim taha alla anda ning tund peale finishit mõtlesin juba järgmise aasta rogaini peale ja tehtavale vigade parandusele. See aasta ei tulnud mingeid suuri orienteerumisvigu, olid kergemad komistamised mõnedes punktides, kuid planeerimine raja lõpu osas oleks pidanud täpsem olema: selle asemel, et läänest suurem punkt tuua, oleks pidanud pigem põhjas väiksemaid noppima ja tulemus oleks tulnud parem.
Lõpptulemuseks jäi 98 punkti ja platseerusime 45 kohale, igatahes paremini kui mullu!

Never Say Never. Tallinna Maraton 2011

1998 aasta novembris jooksin New Yorkis maratoni. Toredale reisile sattusin tänu tööle ja minu soomlastest partneritele, kes harrastasid jooksmist ning vedasid ka mind kaasa. Kuna aastast 1990 polnud ma spordiga tegelenud, siis kujunes jooks pagana raskeks, eriti lõpp, kui lugesin viimaseid miile ja rehkendasin neid ümber kilomeetriteks ning kirusin ennast, et olin jooksule üldse tulnud. Enne lõppu, Central Parkis, seisi üks kohalik USA eluheidik, selline, keda on näha Hollywoodi filmides plekktünni ümber käsi soojendamas, ning hoida plakatit: "Are You out of Your Mind?" Mõtlesin siis, et isegi tema saab aru, et tegu on ebanormaalsete inimestega, kes jooksevad maratoni.
Seega, vaatamata toredale algusele ja ilusale jooksutrassile, mis läbis erinevaid NY linnaosasid, kus tee ääres seisid kord juudid kord neegrid, kirusin ennast ja lubasin, et enam kunagi maratoni ei jookse. Never say never!
Ja 11.09.2011 olin Tallinna maratoni rajal oma võimeid proovimas. Jooks oli tegelikult lahe. Algusesest peale liikusin mõnusas tempos ja kilomeetri ajad tulid ilma vaevata 4.10 - 4.15 min/km. Pool distantsi tuli ajaga 1 h 28 min ja sujuv jooks jätkus kuni 30 km, mille aeg tuli 2h ja 6 min, kuid enne pöördepunkti Meriväljal oli tunda juba väsimust jalgades. Tegelik piin hakkas aga ca 6-7 km enne lõppu, kui pidin end sundima jalgu liigutama. Kilomeetri ajad langesid 4.30 - 4.50, ja jalad läksid aina kangemaks. Lootsin ikka veel aega alla 3 tunni, kuid oli selge, et nii jätkates jääb eesmärk saavutamata. Üritasin mitte mõelda finishi ja puhkuse peale, vaid keskenduda jooksule. Enam ei vahtinud ringi, ega lehvitanud kenadele tüdrukutele, kes mind ergutasid: oli ju tähtsamadki teha - joosta!
Paksu Margareta juures möödusid minust ka Pirksaar koos 3:00 jooksuaja pundiga. Punt oli küll suht kokku kuivanud ca 5-6 inimeseni, kuid minust polnud nendega ühinejat.
Viimaset kaks kilomeetrit oli tunne küll parem ja liikusin km ajaga 4.30, aga aega alla 3 tunni siiski ei saanud. Tulemuseks jäi 3 h ja 01 minutit.
Kokkuvõtvalt oli maraton lihtsam, kindlasti kergem kui New Yorgis.  Ja aeg oli igatahes minu jaoks väga hea.

Palju "olekseid" . Xteami suveseiklus

Xteami suveseikluseks oli mu kaaslaseks Anneken, kellele oli see esimest korda osaleda seiklusspordi üritusel. Kuid juba kogenud rogainijana polnud meil miskit karta. Ettenägelikuna võimaliku kehva tulemuse osas ristisime võistkonna "Ludri ruudus".

Ilm oli ilus, ei külm ega ka liig palav, rahvast oli parasjagu, koht oli ilus - seega võistlemiseks parimad tingimused.
Stardis jagati hakatuseks nupuülesanne, milles pidi ära arvama meie suusakangelaste medaliaastad ning välja rehkendama numbri, mis tuli SI pulgaga võtta. Kiire pilk küsimustele ja oli selge, et täpseid vastuseid me ei tea ning olime ka esimesed, kes lisaülesandest lahkusid ning jooksma panid. Võtsime jaam nr 5, kuigi õige vastusega pidi olema jaam nr 1.
Jooksukaarti planeerida polnud väga raske, sest enamus kalleid punkte oli lääne pool ja sinna ka enamus rahvast suundus.
Alustasime suhteliselt normaalse ja mitte lonkiva tempoga, võtsime punktid 20 ja 57, järgmiseks oli plaanis 42. Vaikselt jõudis kiirem rahvas järgi ning üllatas, et neid oli nii palju, kes jaksasid suht kiiresti liikuda. Liikumiseks 42 punkti valisin veidi vasakul oleva sihi, mis polnud vist kiireim tee, kuid liikumiseks soospiisavalt sobiv.
Järgnes punkt 59 ning siis võtsin suuna 44 peale. Üritasin minna ida poolt ümber künka, kuid võsa ja tuulemurru abiga kaldusin lõpuks liialt itta Rahkjärve äärde. Korrigeerida teed põhja poole ka eriti ei saanud, sest seal oli päris korralik soo. Valisime laudtee kaudu ringi, keerutamisest tingitud ajakadu oli ca 6 minutit. Edasi tulid 58, 36, siis 49, 35 ja 43. Viimane selle piirkonna punkt oli 34 ja sellega õnnestus meil 5 minutit viga teha. Kuigi see viga jääb korraldaja Heigo südametunnistusele, kes polnud viitsinud punkti õigesse kohta viia: vaatasin enne järve äärde jõudmist nii ja naapidi ning punkt oleks pidanud asuma järve põhjakaldal poolsaare otsas, kuid oli hoopis lõunakaldas. Lohutas veidi see, et ma polnud ainuke, kes sealt punkti otsis.
Edasi läksime vahetusala suunas ning seal suundusime punkti 30 peale, mida otsides õnnestus veel edasi tagasi matkata ja ca 10 minutit viga teha!
Madratsiga saarele ujumine sujus mul hästi, võrreldes teiste samaaegselt sulistajatega liikusin neist ikka veidi kiiremini.
Lõpetasime vahetusala 13.28 ehks siis ca 2,5 tundi rajal olnutena, läbitud oli pea 20 km ja saime kokku 52 punkti. Veaminuteid kogunes ca 20 min, mida oli muidugi veidi liig palju.
Ega jooksus väga paljud rohkem punkte saanudki, sest suundumine idapoolsete punktide poole oli selgelt liig enamusele osalejaist. Kuigi näiteks võistkond SKM suutis 2,5 tunniga läbida ka enamuse idapunktidest.
Esialgne plaan oli minna lääne poolt põhja ja tulla ida poolt tagasi, kuid pärast punkti 24 juures tiigis solberdamist, millest polnud miskit kasu, sest tiik oli juba mudaseks aetud ja maskiga veel all ei näinud ma isegi oma käsi ja kuna 41 punkt tundus nii lähedal olevat, siis võtsime suuna ida poole, lootes, et ehk jõuame siiski kunagi põhja kaarega tagasi.
Punktid 41, 33, tulid kergelt, 39 punkti märkas valvas Anneken, mina oleks mööda põrutanud. Siis 45 punkt ja 56 punktiga soperdasime liiga kiiresti vales suunas, lõpuks kaotasin ca 15 minutit selle otsimisele.
Järgnesid punktid 38, 48, 54. Rattamarsruut kujunes liialt edasi tagasi sõelumiseks ja see polnud kindlasti mitte optimaalseim liikumistee.
Anneken püsis kenasti mul kannul: eriti jõuliselt sõitis ta ülesmäge, veidi arglikult allmäge ja tasase peal kippus mu tuulest maha jääma. Paunküla veehoidla ääres asfaldil üritasin veidi tempot kiiremaks ajada, kuid väga palju ei saanud lisada. Peale 46 oli selge, et üritame ka karjääri punkti 28 võtta ja kerisin tempot ülespoole, eriti peale punkti, kuid Annekenist polnud rohkem võimalik välja pigistada. Igatahes finishi eelsed tõusud võtsin kõik ratta seljas ja teistest mööda kihutades ja kuigi ajaliselt oli veel ca 5 min aega soovisin lõpuajaks saada maksimaalselt parimat.
Lõpetasime 4 h55 minutiga, rattast saime juurde veel 41 punkti, kokku 93 ja 31 koht.
Kokkuvõtteks oleks mul praem orienteerumisvaist ja Annekenil veidi kiirem rattasõit, siis oleksime saanud parema koha. Eriti rattapunktide saak jäi napiks ja seda tegelikult minu kehva plaani pärast. Või õigemini plaani puudumise pärast. Vigadele kulunud ca 35 minutit oleks kindlasti kümmekond punkti juurde andnud. "Oleksid" ei taha mitte lõppeda, kuid loodab sügisseiklusel nende arvu vähendada.

Pilte Norrast

Ruootsi Kuningriigis, Kõik on broo!

Õhtusöök. Laager on nigu seapesa

Kallist vett ei raatsinud poest osta, võtsime kohalikust mägijõest

Sognefjordi ääres õhtustamas

Viimased trollid enne Norra piiri ületamist

Odav õlu, 1,5 eur purk!

Kuiva katuse all. Viimane öö Rootsis

Hommikune matk kujunes 20 km pikkuseks. Puhkus enne teele minekut.