Teema pealkiri tuleneb mu vestlusest abikaasaga, kelle jaoks 8 tundi metsas ringijooksvad inimesed ei ole normaalsed. Kuid kui käiakse 2 korda päevas tennist mängimas, kas see on siis normaalne? Kusjuures mitte 2 mUSD auhinnafondiga Tokio turniiril piskut taskuraha teenimas, vaid kodusel Tere väljakul ja ise peab veel mängimise eest maksmagi. Ja mitte vähe raha ei küsita platsi kasutamise eest. Niipalju sissejuhatuseks ebanormaalsete inimeste, rogainijate, maailma. Ja kui aus olla, siis ega nad ju normaalsed polegi, kuid mulle nad meeldivad ja ise kuulun ka nende sekka.
Seekordne TA OK Rogain toimus Põhja Eestis, Karepal. Järjekordselt tuli tõdeda Lauri Lepiku poolt korraldatud võistluse suurepärast organiseerimist. Põhjalik ettevalmistus ja teavitus raja olukorrast, väga täpne kaart, mis ei kulunud ega lagunenud võistluse jooksul, piisav info alguse, lõpu, parkimise ja kõige muu vajaliku kohta. Mõni inimene ongi põhjalik oma tegemistes ja teised saavad kõike pakutavat täiega nautida. Ega ilmaasjata pole TA OK rogain kujunenud O rahva suurürituseks, arvan, et kindlasti on peamine "süü" heas korralduses, mida teised analoogsete ürituste tegijad ei suuda (ei oska) nii detailides pakkuda.
Kuigi korraldaja hoiatas tuulemurru ja raiesmike eest, siis ületas nähtu ja kogetu ikkagi minu taluvuse piiri. Eestimaal on metsa ikka rohkem kui vaja, ega muidu saaks seda igale poole mädanema jätta. Mida need pagana metsamehed teevad? Korjavad ära vaid parima puu ja kõik muu jääb risti rästi metsa vedelema?
Aitab kiitusest ja laitusest, veidi ka võistlusest. Juba traditsiooniliselt oli mu kaaslaseks Anneken ning arvestades meie Tallinna maratoni aegasid, võtsime võistkonnale ka vastava nime, "Loomaaed".
Planeerisin jooksu kiiruseks ca 7-8 km/h, seega ca 1,6 - 2 meetrit kaardil. Kiire käega sai pea kõik punktid planeeringusse, kuigi oli ka selge, et reaalsuses kõike ei suuda. Kuid alustasime ida poolt ning vastavalt jõudlusele oleksime lääne poolt teinud õigel hetkel kärpeid.
Algus sujus kenasti. Liikusime väiksema seltskonnaga, kuhu kuulusid ka naiste võitja võistkond, punktidesse 29, 27, 49. Kuna oli enamuses rajakeste ja teede peal jooks, siis kilomeetri ajad oli ca 5 min/km, mis oli paljulubav algus! Enne 39 punkti olid liidernaised meist ca 100 meetriga eest ja jooksid punktist hooga mööda. Imestasin küll, et ei tea kuhu, kuid minu vaist seekord ei petnud ja võtsime 39 punkti esimestena.
Edasi tulid punktid 58, 38, seejärel 48, mida ei olnudki. Rahvast oli aga punkti kohas ohtralt ja see lisas kindlust, et olime ikka õiges kohas. Vahepealsed metsas ja raiesmikel liikumised olid meie kiirust alla kiskunud ning liidernaised said meid 28 punktis kätte.
Punktid 37, 59, 47 tulid kergemalt, kuid otseminek 36 punkti kujunes raskeks: edela asemel kaldusime rohkem läände, sest maastik oli ikka jube kehva. Ega mulle endalegi tuulemurd ja raiesmikud meeldi, kuid veel vähem talub neid Anneken. Liikumiskiirus oli oodatust tunduvalt väiksem ja üritasin tulevikus hoida ennast rohkem tee peale. Idapoolsetest punktidest võtsime ära kõik, välja arvatud 26. Kui ületasime jõe, oli aega kulunud 5 tundi ning mõtlesin, kust kohast lõiget teha. Punktide tihedus oli põhjas suht suur ning enne finishit oleks seal tegevust jätkunud, samas tahtsin ka läänest paari priskemat punkti haarata.
Kui olime punktis 43, oli aega veel 2 tundi ning arvestasin ikkagi 20 cm/tunni peale ja võtsin suuna läände. 6 tundi ja 8 minutit peale starti lõpetas GPS patarei oma töö, selleks ajaks oli meil läbitud 44 km. Punkt 34 oli lihtne, liikusime vaid mööda teid. Punkti 53 saime ka kergelt kätte, sest väike teerada viis otse kohale, kuigi vahepeal oli mult kahtlusi, kas punkt mitte kuskil kõrkjates ei asu.
Peale neid punkte punusime 32 suunas. Oli juba selge, et põhjapoolseid tihedat punktisaaki ei jõua korjata. Peale 32 võtsime veel 50 ja 40, jooksutempo oli täiega üleval. Anneken, kes paar tundi tagasi oli väga väsinud, ei näidanud enam mingeid väsimuse märke ja tegi tempot. Suure tempoga ajasin hobuste kopli (keeluala) juures teeotsad segamini ning idasuuna asemel jooksime hakatuseks lõuna poole. Sinna need paar liigset minutit kulusidki, mis meil üle 8 tunni läks!
Kahju, et GPS ei töödanud, kuid arvan, et lõputempo oli kindlasti alla 5 min/km. Igatahes olin omadega parajalt läbi, kirusin lõpus tehtud viga ning mõtlesin, et on mul ikka vaja ennast siin tühjaks joosta, kuhu jääb siis nauding!
Kuid ega sportlase vaim taha alla anda ning tund peale finishit mõtlesin juba järgmise aasta rogaini peale ja tehtavale vigade parandusele. See aasta ei tulnud mingeid suuri orienteerumisvigu, olid kergemad komistamised mõnedes punktides, kuid planeerimine raja lõpu osas oleks pidanud täpsem olema: selle asemel, et läänest suurem punkt tuua, oleks pidanud pigem põhjas väiksemaid noppima ja tulemus oleks tulnud parem.
Lõpptulemuseks jäi 98 punkti ja platseerusime 45 kohale, igatahes paremini kui mullu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar