Seega, vaatamata toredale algusele ja ilusale jooksutrassile, mis läbis erinevaid NY linnaosasid, kus tee ääres seisid kord juudid kord neegrid, kirusin ennast ja lubasin, et enam kunagi maratoni ei jookse. Never say never!
Ja 11.09.2011 olin Tallinna maratoni rajal oma võimeid proovimas. Jooks oli tegelikult lahe. Algusesest peale liikusin mõnusas tempos ja kilomeetri ajad tulid ilma vaevata 4.10 - 4.15 min/km. Pool distantsi tuli ajaga 1 h 28 min ja sujuv jooks jätkus kuni 30 km, mille aeg tuli 2h ja 6 min, kuid enne pöördepunkti Meriväljal oli tunda juba väsimust jalgades. Tegelik piin hakkas aga ca 6-7 km enne lõppu, kui pidin end sundima jalgu liigutama. Kilomeetri ajad langesid 4.30 - 4.50, ja jalad läksid aina kangemaks. Lootsin ikka veel aega alla 3 tunni, kuid oli selge, et nii jätkates jääb eesmärk saavutamata. Üritasin mitte mõelda finishi ja puhkuse peale, vaid keskenduda jooksule. Enam ei vahtinud ringi, ega lehvitanud kenadele tüdrukutele, kes mind ergutasid: oli ju tähtsamadki teha - joosta!
Paksu Margareta juures möödusid minust ka Pirksaar koos 3:00 jooksuaja pundiga. Punt oli küll suht kokku kuivanud ca 5-6 inimeseni, kuid minust polnud nendega ühinejat.
Viimaset kaks kilomeetrit oli tunne küll parem ja liikusin km ajaga 4.30, aga aega alla 3 tunni siiski ei saanud. Tulemuseks jäi 3 h ja 01 minutit.
Kokkuvõtvalt oli maraton lihtsam, kindlasti kergem kui New Yorgis. Ja aeg oli igatahes minu jaoks väga hea.
1 minut! üks minut!!!!! kuidas sa nii nõrk oled?! :P
VastaKustutaVana mees ju, mis teha
VastaKustuta