100 km Võhandul

Stardi ootel

Nädalavahetusel toimunud Võhandu maraton oli minule juba kolmas kord osaleda.
Esimene kord läbisime distantsi süstaga, mis oli tegelikult pagana ebamugav ja valus staatiline asend.
Eelmine aasta sain pinginaabrilt kerge kanuu ning 95 km läbimiseks kulus veidi üle 9 tunni, mis oli igati normaalne ja mitte koormav. Mullu oli jää just läinud ning jões oli kiire vooluga suurvesi, mis tegi kogu sõidu lõbusamaks ja kiiremaks.
Tänavu talve polnudki, jää oli ammu läinud ja ilm olis suisa suvine, jões oli pea meetri jagu vähem vett. Distants oli kavas kogu pikkuses koos Tamula järve ringiga 100 km.

Süvahavva 1

Eks kogu ettevõtmine ole üks paras sebimine alates sellest, et nädala sees tõin Kalevilt kanuu, reedel sõitsin Võrru, seal tegime väikse testsõidu, kinnitasime ette kilekatte, proovisime uusi aere, jne. Võistluspäeva õhtuks olin juba parajalt tüdinenud, kuid siis oli vaja veel pakkida kolmed erinevad riided: ühed finishi, teised kuivad tagavara riided paati kaasa ja kolmandad, mis selga panna.
Päevane ilm tõotas tulla palav, samas hommikul olid auto aknad jääs ning kerge miinuskraad väljas. Kuid päike säras, järv oli peegelsile ja ca 1000 inimest sebis järve ääres ringi - hakkas tekkima  võistlusmeeleolu.
Sättisime end stardijoonele, loomulikult ettepoole, sest küll kiiremad saavad möödumisega ise hakkama ning kell seitse läks kihutamiseks.
Ega algul end väga tagasi hoidnud, sõitsime paraja tempoga, samas mitte päris kiirendusega, sest 100 km oli aega enda tõestamiseks veel ees. Järve ringile kulus ca 30 minutit, mis tähendas, et sõitsime ca 10 km/h, see oli sama kiirus nagu mullugi.

Süvahavva 2

Kuni Paidra sillani, 29 km, olime enam vähem graafikus, aega kulus sinna jõudmiseks 3 tundi 12 minutit (9 km/h). Kuid olin ise üpris väsinud: polnud õigel ajal söönud ja ka vähe joonud. Kella 10.00 paiku aga päike säras ja temperatuur oli juba suviselt kõrge. Lootsin, et Leevil saab suppi ja see veidi kergendab olemist ja nii ka oli. Eks söödud batoongi aitas kaasa ja enesetunne paranes.
Peale Paidrat tuli minu lemmikosa rajast: käänuline ja kärestkuline 15 km kuni Süvahavvani. See aasta kahjuks madala vee tõttu oli kive palju väljas ja voolu kiirus oli suht olematu.

Vend konkurent Mairega finishis

Pidi väga tähelepanelik olema, et kividest mööda laveerida, mis meil enamuses ka õnnestus, kuid kärestikel ikka lohises paadi põhi piki kive. Mingil hetkel tuli lahti paadi keskosa tugevdus ja kumera paadi põhja asemel oli meil nüüd nõgus põhi. See oli üle kivide libisemiseks hea, kuid teglikkuses kujutas parajat lisatakistust. Liikumiskiiruse aeglustumine oli näha ka lõpuetappide vaheaegdes. Kuigi ega me enne Räpinat ka väga hullusti ei rabelenud, aga otsest logelemist ka polnud.
Peale Leevakut jäi veel 25 km sõita ja rahulikus tempos kulgedes kadus praktiliselt viimanegi motivatsioon. Tundus nii igav ja tuim see sõitmne, paras nühkimine.
 Enne Räpinat jõudis meile järgi venna sõber Maire ning siis läks viimased 9 km andmiseks! Me ei saanud ju segapaatkonnale alla vanduda. Tihedalt tööd tehes kulus viimse 9 km läbimiseks 1 tund ja 7 minutit, mis teeb vaid  8 km/h - jube aeglane.

Vennapoeg lõpetamas

Lõpuks 12 tundi ja 17 minutit peale strati olime finishis. Kaheste kannude klassis olime 7, üldjärjestuses 84. koht, kaotus võitjale 3h12 min. Mullu olime oma klassis 10. üldjärjestuses 57, kaotus võitjale 2h48 min. Arvestades, et ka võitjad olid aeglasemad, siis võib tulemust meie jaoks samaks pidada.
Tulemused
Ja vennapoeg Mikule koos tema kauni kaaslasega panime napilt kuid kindlalt 9 minutiga ära!
Järgmise aasta üritusele vaevalt, et viitsin minna. Kuigi ega ette tea, ehk leidub mingi eriti hea motivaator osalemiseks.