Sel talvel õnnestus isegi korda kaks Alpides mägesid suuskamas käia. Alustuseks tundus, et perereisiga oleme hiljaks jäänud ning liigne töökoormus röövis igasuguse aja tegeleda bronnimistega. Seega sai sõber Sassile antud sõna, et kui ta saab kamba kokku, siis oleks ka ise minemas.
Kuid detsembri algul võtsin end käsile ja tegelesin hotelli otsingutega, piirkonnaks olid Dolomiidid või siis Zermatt. Lõpuks saime Zermatist ööbimise ja ka kodumaise lennukompanii piletid. Väljalend 01. jaanuari varahommikul ning tagasi täpselt nädala pärast, sihtkoht Milano.
Zermatt tundus olevat tõeline Sveitsi suusaparadiis: väike, autovaba, eraldatud teistest. Hinnatase paistis olevat ka enam vähem, kuigi eriti sellesse ei süvenenud.
 |
| Tütar Matterhorniga |
Transfeeri tellimisel tundus kuidagi imelikult kõrge hinnatase, kui 6 inimese vedamise eest küsitakse tiba üle 1000 euri ja seda peaaegu kõigi Zermatti taksifirmade poolt. Lõpuks õnnestus siiski leida üks itaalia kompanii, kes sama töö 650 euri eest teha lubas.
Enne minekut üllatas veel meie oma lennufirma, kes teatas, et võimaldab meile uuel aastal vahemaandumise Vilniuses. Muid vabandusi ei mitte mingeid, lenda või ära lenda tehing, isegi suuski ei soostunud tasuta vedama. Kuradi kaabakad, igatahes langes nende maine minu silmis küll mitu pügalat ning mingit eelist ma "oma" varastele enam ei anna, pigem vastupidi.
 |
| Mäe peal iglus sisemust soojendamas |
Kuid lend sujus, Milanosse jõudsime, takso ootas, ilm oli kena ja aasta esimese päeva õhtuks olime Sveitsi "autovabas" külas. See kuradi autovabadus ajas ikka tigedaks. Tegelikkuses tähendas see normaalsete autode ja busside keeldu, mis oli asendatud väikeset elektriautodega. Kuna transfeeri takso sai sõita vaid küla servani (ja sedagi vist ei oleks tohtinud teha, sest normaalne taskso oleks pidanud jääma juba 10 km eemale Taschi külla ja edasi pääses vaid Zermatti maffia taksod, niguVenemaal!), edasi võtsime elektritakso, mis viid meid ja pagasit ca 300 m kaugusele hotelli ja kasseeris selle eest "vaid" 25 EUR! Sellest hetkest hakkasin tundma ka Sveitsi paradiisi tegelikku palet: igal sammul topelt hinda küsida!
 |
| Minu naised! |
Eks Sveitslased ole harjunud priske rahaga, alates maailmasõjast, kui nad hakatuseks said juutide rahad, seejärel natside omad. Peale sõda on kõik muud vargad ja pätid oma raha Sveitsi peitnud, sest keegi pole julgenud neid panku puistata. Tegelikult ei saagi aru, miks Euroopa talub sellise rahapesuparadiis olemasole oma külje all? Ameerika ikka üritas neid pigistada, kuid ega see vist kuhugi viinud. Ju siis on neil ametlikel riigiesindajatel ka omad huvid mängus ning arved Sveitsi pankades, igaks juhuks, kui kodumaal tahetakse kinni nabida, siis on koht kuhu põgeneda. Sveitsi peaks välja arvama Euroliidu majandustsoonist ning kaotama ära neile igasugused eelised, mis on vaid liidu liikmetel, küll see sunniks ka riigi muutumisele. Kuid vaevalt, et seda tehakse, sest igal lollil otsusel on tegelikult kellegile kasulikud tagajärjed (jälle tõetera Venemaalt).
Aga suusapiirkond oli isenesest super. Kaunid kõrged mäed, mitmed neist üle 3 km ja kõrgeim isegi 3,9 km! Rahvast polnud nii massiliselt kui tavaliselt aastavahetuse nädalal, rajad olid head ja pikad. Teenindus oli hea, süük oli siiski ekstra kallis, näiteks tavalised makaronid ketsupiga maksid ca 20 EUR.
 |
| Suusataja |
Ja muidugi see "autovaba" küla, tegelikul nimetaks seda pigem ajuvabaks külaks. Kuna suuri autosid pole, siis vuravad elektriautod selle võrra tihedamalt ning ka igal tänaval. Pidevalt passi neid ja anna neile teed. Mis kuradi autovabadus see on! Pigem topelt kogus autosid, vaid veidi väiksemad. Kuid eks lollidele võib kõike müüa, ka rohelist müüti autovabast külast.
Teiseks häiris tänavate koristamatus, kõik oli täis jääkonarusi ja mingit soolasegu. Suusasaabastega andis ikka koperdada piki sellised läga ja jääga kaetud uulitsaid.
Õhtuti üritasin käia murdmaad sõitmas. Selleks tuli rongiga liikuda tagasi Taschi ja sealse raudteejaama juurest hakkasid rajad. Esimene kord leidsin vaid tasandikul oleva klassikajälje, kuid hiljem avastasin ka mägedes lookleva raja, kahjuks vaid uisutamiseks, sest lund oli vähe. Sveitslased tahtsid suustamise eest koorida ka 5 CHF/per kord,kuid see raha jäigi mul maksmata (kuna keegi ei küsinud).
Kuid ilm oli 4 päeva ilus, suusatada sai ja kõik jäid rahule. Raha kulus küll topelt võrreldes teiste suuspiirkondadega, kuid ühe kogemuse võrra saime rikkamaks
Ischlist ja Austriast järgmises blogis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar