Taevaskojas karu jälgedes

Rogain 2010 korraldajad lubasid elusat karu, kuid meil jäi see kahjuks (või siis pigem õnneks) nägemata. Küll oli näha metsa all suuremas koguses mittenormaalseid inimesi, kes üritasid endeid 8 tunni jooksul proovile panna. Üks neist "poolearustest" olin ka mina. Eks igal inimesel ole oma "kõrvalekalded", kuid millegipärast hindas enamus mu tuttavatest 8 tunnist jooksu lausega "see ei ole ju normaalne".
Eks neil ole vist õigus: nii lühikeseks ajaks pole mõtet end välja ajadagi... Seepärast tuleb järgmisel aastal ikka üks 24 h retk ette võtta. Enne veel kui pool sajandit vanust ära tiksub! Ja peale 24 tunnist retke on 8 tunnine juba "normaalses" klassis.
Seekord oli mu kaaslaseks tubli naissoo esindaja Anneken ning koos moodustasime tiimi nimega "Eikäijala". Ehk teisisõnu: ei jaluta, vaid jookseme. Kuna olime esimest korda ühes tiimis, siis Anneken enne starti veidi kõhkles oma võimetes, kuid lubasin olla leebe ning sundimiseks mitte füüsiliselt vägivallatseda, vaid kasutada ainult mahdat sõimu. Anneken leppis mu lubadustega ning nagu hilisem võistlus näitas, ei läinud ka sõimuga sundimist tarvis.
Võistluskeskus oli Taevaskojas, Maarja külas. Kahjuks oli parkimine liig kaugel keskusest ning meie 45 min kulus numbrite toomisele ja edasi tagasi marssimisele. Eks rogaini kodulehel oli küll hoiatus parkla kauguse kohta, kuid ei osanud karta nii suurt ajakadu. Hää õppetund tulevikuks.
Teekonna planeerimiseks jäigi 2 minutit enne starti ning valisin suuna lõunasse ja pasuna heli saatel olimegi teel.
Esmeseks punktiks valisin 39, seejärel 24. Algus sujus normaalselt, enesetunne oli hää, ilm ilus, loodus suurepärane.
Väike soperdamine tekkis punktis 58, kus võtsin liig sujuva diagonaali jõe suunas, mille tulemuseks otsisin punkti kaugemal kui vaja. Ajalist kaotust 8 minutit. Järgmine koperdamine oli punktis 47, kus suundusin sujuvalt ümber punkti. Tegime ringi ära ja leidsime ka punkti, koos Tiit Pekiga, kes seda parajasti võtmas oli.
Jooksuks valisime metsaradu ja sihte, üritades mitte eriti mööda võsa kahlata.
Võsast päriselt ei pääsenud, eriti tihedasse võpsikusse sattsusime suundudes punktist 48 - 55. Esiteks üritasime talude järel olevast künkast mööduda lõuna poolt, kuid teekond oli kohutav võpsik. Võsast väljusime loomade söögikoha juures ning koheselt ei suutnud asukohta tuvastada, sest tundus nagu oleksime mitmeid sadu meetreid läbinud, mis tegelikkuses oli vaid lühike võsajupp. Ronides künka otsa tuvastasime asukoha ning liikusime punkti suunas, kuid kahjuks pole sellises metsas orvandi avastamine just kõige lihtsam.
Sekeldasime ringi, kuni tulid vanemad ja kogenumad orienteerujad, kelle kannul ka punkti leidsime. Kogukaotus punkti otsingul oli ca 12 minutit (arvestamata võsas kulutatud liigset aega).

Peale 54 punkti suundusime põhja ning peale 51 punkti läände, veehoidla põhjakallast pidi ning seejärel juba finishi suunas. Enne finishit korjasime veel ümbruses olnud 2 punktiseid.
Enesetunne püsis kuni lõpuni stabiilselt hea, jalad muutusid küll kangeks, kuid liikumine jätkus sörkides kuni lõpuni välja. Anneken muutus küll ülivaikseks ning paistis, et ta oli enda autopiloodile lülitanud, kuid jooksuks jõudu jätkus.
Tulemuseks oli 103 punkti ning 66. koht üldjärjestuses, DH klassisi olime 16. kohal. Rajal olime 7 tundi 37 minutit ja läbisime 56 km.
Tagantjärele tarkus. Raja valik oli enam vähem OK. Vaadates teiste kogenud orienteerujate poolt valitud radasid teeksin järelduse, et valisime suht optimaalse teekonna.
Orienteerumisvigasid oli liig palju, arvestasin kokku ca 38 minutit, mida on 8 tunni kohta ikka palju. Eks kõik teevad vigu, kuid kindlasti mitte nii suures ulatuses. Selle 38 minutiga oleks võinud läbida ca 5 km, millega oleks võinud võtta kuni 10 lisapunkti. Kuid eks "oleks" on kehv sõna ja ka teistel tiimidel on omad "oleksid".
Parandamise ruumi meil on: veidi füüsilises osas ja ka orienteerumisoskuses, eks paneb panuse järgmisele rogainile.
Lõpetuseks ürituse plussid: täpne ja selge kaart, hea ilm, mõnus seltskond, kaunis loodus.
Järgmine katse: Libahundi jälg.