Viru Maraton

Täna sai sõidetud selle talvehooaja esimene suusamaraton - Viru Maraton.
Nädala alguses õnnestus haigestuda mingisse kõhuviirusse, igatahes esmaspäeva õhtul olin täiesti läbi: väsinud, palavik, süda paha. Kuid neljapäevaks oli haigus taandunud ja tundsin ennast vääga hästi. Laupäeva hommikul tegin veel kerge suusasõidu Pirital, ning enesetunne oli super. Eks enesetunnet parandas ka laupäevane üliilus talveilm ning Pirita hoolsa rajameistri poolt ettevalmistatud suusatrass.
Igatahes pühapäeva hommiku sõitsin Tallinnast Rakvere poole. Kuigi tuiskas kerget lund oli tee hea ning jõudsin stardipaika õigeaegselt ja plaanipäraselt. Tegin kerge soojenduse ja valmistusin kell 11.00 alustama, kui järsku kuulsin, et ilmaolude tõttu on starti lükatud pool tundi edasi. See uudis tegi vihaseks! Kus see halb ilm oli? Veidi lund ja tuisku või? Ja miks ei oleks võinud sellest keegi kohe teatada, näiteks parklakorraldaja? Eks esitan need küsimused ka korraldajale ja loodan, et nad saavad järgmine kord asju paremini aetud.
Kuigi vahepeal mõtlesin kogu seda maratoni juba pikalt saata, siis 11.30 olin ikkagi stardijoonel. Suusasõidu algus kulges tavapäraselt tõmmeldes: pidevalt kiirendades ja siis kohati seisma jäädes. Peale 3-4 kilomeetrit sain juba normaalsemalt liikuda ning alustasin stardijooksikute kinnipüüdmist. Kõik kulges kenasti kuni esimese ringi lõputõusudeni, mil sain aru, et ega ikka pidevalt tuld anda ei jõua.
Kuid teise ringi tasasem algus lubas jälle taastuda ja enesetunne oli tegelikult päris hea. Vaid kiirust ja jõudu polnud piisavalt, kuid eks seda tule iga järjekordse stardiga juurde (loodan vähemalt).
Nii nagu kartsingi oli teise ringi lõputõusud need kõige tapvamad.Lisaks segas normaalset liikumist ka paremal pool sõitev pidev kolonn rahulikke suuskureid. Pean küll tunnistama, et suusakultuur oli superkõrge: ega keegi ette ei jäänud ja kui keegi oligi vasakul pool rada, siis rajaküsimise peale siirduti kohe paremale. Ainult tõusudel oli koos aeglasemate liikujatega ikka kitas ja niigi raske ja käed väsinud ja jalgu ei saanud normaalselt kasutada.
Lõpuni jõudsin, tulemus 33. koht. Ja Einole panin ära!
Järgmine nädal Kõrvemaal 38 km.